tekst ladina keelses tähestikus, selle all keegi Rein Rottmistr – olen väga rõõmus, kuuldes sinust… Mitte sina ei pea vabandama, muidugi, mina olin kõiges süüdi, ja kuigi on möödunud nii palju aega, olen rõõmus, et võin kas või täna sinult andeks paluda.Tol ajal mul ei jätkunud lihtsalt mehisust selleks ja mulle näib, peale arreteerimist, kaotasin õige suhtumise ellu üldse, sealhulgas vastutustunde.Veel kord, vabanda, palun. Mul on ka kõik hästi. Kolm last ja varsti vist saan vanaisaks:)
Rein”
No, mis siis, sain taas järjekordse portsu valu. Kui aga mõne aja pärast valu veidi vähenes, suutsin ma uuesti analüüsida. Informatsioon kirjas oli sama kummaline kui kaasaegne foto internetis.
Meenutasin ärevat ööd palju aastaid tagasi, kui me olime veel koos. Rein hilines kõvasti, mina närveerisin. Ja siis see kokkuleppeline koputus uksele. Reinuga on miski mitte nii, ta on täidetud adrenaliinist ja tal on halb olla. Ta katkendlikest sõnusta saan aru, et toimus kaklus, mitu inimest ei lasknud tal läbi minna – minu juurde. Pärast vanni ta sülitab verega välja kaks väljalöödud hammast. Võis ju põhimõtete tõttu mitte kaotada hambaid kakluses ja minna lihtsal koju, kuid tema tuli minu juurde.
Ja nüüd see inimene selgitab oma kadumist mehisuse ja vastutustunde puudumisega.
VAHISTAMANE..?
Mäletan, kuidas me jätame hüvasti Leningradi vaksalis Moskvas, – siis nägin ma Reinu viimast korda. Halb tunne, et miski läheb mitte nii. Kuid, väliselt näis ju, lihtsalt pidu – Rein komisjoni otsusega vabaneb sõjaväest enneaegselt, ta peab ravil olema kodus, peale seda me abiellume ja lahusolek jääb minevikku.
Kuid just nüüd ei müüdud Reinule kassast piletit, selgitatakse seda probleemiga dokumentides. Sel hetkel Rein kangestus ja näost moondudes, ütles, et see tähendab arreteerimist. Laupäeva õhtul pole pöörduda kellegi poole, kuid esmaspäeval – on viimane aeg ilmuda sõjakomissariaati. Me ostsime talle tavalise pileti ja ta sõitis ära. Enam ei näinud ma teda kunagi.
Leppisime kokku, et hommikul Rein helistab mulle Tallinna jaamast ja mõne hilinemisega see kõne toimus.Telefon ei andnud kuidagi ühendada, “Kohal!” – kuulsin ma korraga erutatud, ebaharilikku karjatust, ja side katkes. See oli kummaline ja seepärast meeldejääv.
Muidugi, ma püüdsin esitada Facebookis täpsustavaid küsimusi, kuid vastust ei tulnud. Sellest hoolimata need pingutused polnud asjatud. Pöördudes selle inimese poole, ma kogesin kummastavat, – kogu selles nähtavas kehalises kestas ei olnud Reinu hinge, mida ma tundsin. Kui näiteks tema, Jumal hoidku, sureks, tuleksin ta hauale ja pöörduksin ta hinge poole, – nii me saaksime suhelda. Kuid sa oled elus, vaid sinus sind pole. Sellest ma ei saanud aru.
See oli esimene selgus. Kuigi ma olin sel hetkel kaugel sellest, et mõista, mis juhtus tegelikult. Seni seisis mu uurimus paigal. Kuid ma teadsin täpselt, et enam ma ei või ignoreerida ja kinni külmetada omi tundeid ja mõtteid toimunu suhtes.
MÜSTIKA JA MÄLU
IME RAAMAT
“Kallis Jumal, – meenus mulle, -ma vajan abi!” Nii varsti oma probleemi lahendamisel meenus mul ühe ameerika autori raamat, keda usaldasin, – teemal, kuidas imet saab teha 40 päevaga. Noh, 40 päeva pole kümned aastad. Peale selle kõik on lihtne, – see on vaid tänu nii halva kui hea eest, – kuid halval on eelis. Näis, et see on mingi totrus, kuid autor näitas väga kättesaadavalt ja innustavalt isiklikul kogemusel, kuidas see töötab, tegin kirjaliku tõlke ja kohe alustasin.
Möödus vist 20 päeva, olin poes, kus vaatasin mõttetihedaid kaunistusi, kui ootamatult üllatas mind mu süda. Arvatavasti meditsiinilises keeles, seda oleks nimetatud arütmiaks. Kuid armastuse keeles – mu süda tagus välja mingi takti, samaaegselt lauldes mingit kaunist meloodiat, nagu püüeldes minuni jõuda. Morset – aabitsal śifreeritud teadet.
Ja veel päeva pärast hakkasin märkama, et minuga ja mu ümber toimub midagi üleloomulikku.
Mu uudiste voos hakkas arvuti mulle näitama teateid, – mitte nii, nagu see toimub tavaliselt. Ekraanil hakkasin nägema liiga intiimseid asju, – see, milliseid peale meie Reinuga, keegi ei teadnud. Mu uudiste voog toimus nagu kusagilt väljapoolt.
Ma ei andnud veel endale aru sellest, mis toimub. Kuid korraga püüdsin end teadmiselt, et loen informatsiooni arvutilt valjusti esitades küsimust, adresseerides seda Reinule: “Kui sind värvati, miks sa siis nõustusid?!” Ja siin mu peas kuuldus täpne vastus: “Ma ei nõustunud!”
Sel hetkel ma karjatasin valjusti: “Kes siis on lüliti?!”
Vastus saabus silmpilkselt ja duetina: “Mina?! Ja Sina!”
Sel hetkel ma mõistsin, et meid ühiselt resoneeriv magnetiline väli, mis kunagi ühendas meid, aga hiljem kadus, näis tagasipöördumatult, on taas uuesti, me vahel, ja me võime uuesti suhelda.
Esmakordselt peale paljude aastate tunnetasin end elusana. Ma tunnetasin lõhnu, mingeid vaevu püütavaid valguse ja varju laineid, helid, värvid, lainevood, kogu maailm elustus.
Ma tunnetasin Reinu võimsa energiavoo kohalolu. Näis, et tal on väga vähe aega ja oli PLAAN. Me suhtlemine oli peaaegu nagu non stop, ja kui ta mitte kauaks ajaks katkes, kohkusin ma väga, seepärast, et kartsin teda uuesti kaotada, samuti oli mulle tähtis omada kainet mõistust, sest see, mis toimus, oli ime. Rein kogu aeg vedas mind kuhugi ettepooole, vaid ainult talle teadaolevale eesmärgile. Käiku läks kõik, mis käe alla sattus.
Rein kogu aeg viis mind kuhugi edasi… ja mingit, ainult temale teada oleva eesmärgi suunas. Ja käiku läks kõik, mis käe alla sattus. Helid akna taga, päevad, nädalad, kuupäevad ja pühad, ja muidugi uudiste voog…
MÜSTIKA JA MÄLU
Lähenesid pühad… Pjotri ja Fevronija1 pidustused..,millest mulle saabuv uudiste voog järjekindlalt seda ka meenutas. Näis, et Rein ootas minult midagi seoses mõistega “Kas mäletad”?
Seda Imelik, et ma kunagi ei meenutanud seda, kuid Pjotri ja Fefronija eludest jutustas mulle ju Rein päris me tutvumise algul. Kust võis ta teada neist tol, ateistlikel, nõukogude aegadel? Suur tuntus saabus neile pühitsetutele küllaltki hiljaaegu, mida Vl. Putin ja D.Medvedev kergel käel ellu äratasid. Lugesin Internetist nende eluloo kirjeldusi, ja assosatsioon tõmbas kaasa uusi mälestusi.Nende lugu meenutas mulle ühelt poolt mõttetihedat trillerit, teisalt, lapitekki, sest selles kirjeldatud sündmused tundusid olema fantastilised ja veidi ebaloogiliselt järjestatud…
Meenus, et Rein tõi pealekäivalt paralleele meie ja Pjotri ning Fevronija vahel; – mitte otseselt, kuid elude kirjelduse vahel. Kord tuli Rein peale kaklust üleni verisena ja hakkas peatselt kaebama valu üle jalas, mis tekkis saadud haavadest. Jõudis kätte aeg, et tal oli raske käia. Ja siis palus ta määrida oma haavu mu süljega, peale mida ta paranes2.
Püüdes välja mälust selle loo, olin mõni aeg arusaamatuses. Nähtavaks oli saanud kokkulangevus juhtumiga meie elus ja kahe juba elust lahkunud inimeste eluga.
Rein ei andnud kunagi otseseid vastuseid, näis, nagu eelistaks ta, et ma ise teeksin järeldusi.
KAELAKEE SEEMNETEST, TIKANDPÄRLITEST JA PITSIST
Peale seda hakkasin märkama, et mu uudiste voos kordub tihti üks ja sama pilt-kaelakee seemnetest, tikandpärlitest ja pitsist. Ja veel üks-sümbol Yn-Yan, mees- ja naisalgest, mis on lahutatud musta vööga.
Rein palus olla mul ettevaatlik.Me ühisest suhtlemisest sai selgeks, et ta ei saa tagasi pöörduda, seepärast, et ta polnud vaba, ja teda ähvardab oht.
Kaelakee seemnetest, tikandpärlitest ja pits… uuesti ja uuesti