«Ma tulen tagasi». Tornero. Saga. M. Nataliya Baranova

kui ma üllatunult, küsisin temalt: “Mis see on?”

      Kuid milles on mõte?” Mida sa veel mäletad?” – küsib Rein tungivalt.

      VLADIMIR: KOHTUMINE SILLA TAGA

      Ma mõistan, et ma mitte ainult ei näinud neid esemeid, vaid keegi ka nimetas mulle neid sõnu: “kaelakee seemnetest, tikandpärlid ja pits.” Näib, et ma näen midagi… jah, need on mõned inimesed, kellest olen ümbritsetud. Ohoo… Ebameeldiv situatsioon. Nüüd ma tean täpselt, et asun Pärnus, on möödunud vaid mõned päevad, kui me Reinuga tuvusime.Rein oli tööl, ja ma otsustasin jalutada poodi, mis asus silla taga. Ja vaat, mis sellest tuli.

      Tunnetasin end sel korral imelikult-olin pidurdatud nagu hüpnoosis, ma olin mitte mina ise, ja tahtsin lahkuda. See, mis domineeris, esitles end esimesena, ära ootamata vastust oma küsimusele sellest, kuidas mu nimi on. Selgus, et teda kutsutakse Vladimiriks. Ta küsis, millega assotseerub mulle ta nimi. Näis, et nii õnnestuks mind rääkima sundida. “Владеющий миром” (sõnade tõlge) “Valitsedes maailma”, -ütles ta. “Jumala Ema Vladimiri ikoon, Vladimiri linn, mu isanimi on Vladimir”, – selgus, et ma suurepäraselt mäletan seda dialoogi.Inimene, nimega Vladimir, tingimata valdab midagi; – jätkas ta, – mõtle, et su isa tingimata valdab midagi.

      Ma polnud kindel, et mu isa midagi valdab, kuid siin ta jätkas: “Aga mis saab sellest, kelle isanimi on Vladimir?” Küsimus näis retooriline. Ja Vladimir palus taas mul nimeteda enda nime. Ma mõtlesin, et situatsioon areneb üsna rahulikult, ja nimetasin: “Fööniks”, – samas Vladimir nimetas, – “Moskva? Inglise erikool?” Ma võpatasin: “Oleme tuttavad?” Esimene sõna oli peaaegu mu perekonna nimi ja ma aasta tagasi lõpetasin erikooli. Ja ma olen Moskvast.Siin selgus, et Vladimir oma seltskonnaga on Leningradist. Ja nii ongi juba mu käes sedelike ta telefoni numbriga ja kutse veetma koos meeldivat õhtut.

      Edaspidiste sündmuste areng on ootamatu, sellepärast, et mu selja taga seisab korraga Rein. Ta tiris mind ümbritsejatest eemale, ja seisis, arutledes selgelt, millised saavad olla ta tegevused juhul, kui sündmused kujuneksid mitte rahumeelselt.

      Situatsioon kujunes mingiks hetkeks küllaltki teravaks, kuid kõik lahenes kiiresti ja lihtsalt. Sel hetkel, kui ma osutusin Reinu kõrval, laskis Vladimir mul minna, öeldes meile nagu järele: “Ja pärlikee seemnetest, tikand pärlitest ja pitsist”.

      Nii me lahkusime.Rein vaatas sedelit mu käes, ja ütles: “Viska minema!” -“pean minema tööle.” – ja samas ta lahkuski.

      “SAKSAMAA-83”

      Ongi käes 201* aasta august. Räägitakse, et täna saabub aeg, mil kogume saake ja kogume töid, mis tehtud said sellel aastal. Maailma energeetika on muutunud, ja ma tunnetan kergendust, et energeetilised lained, mis ümbritsevad mind, on toomas rahu. ja ma ei taha rutata. Püüan lihtsalt olla, tunnetada ja püüda kinni kosmilisi märke, positiivsemaks muutudes.