(195 cm), jõudes verinoorelt suurde Kalevisse. Aastal 1985 kapituleerus Võru esinduse ees isegi Eesti koondis, Viljar Loorile ja Rein Lingile ei raatsitud geimigi loovutada.
„See oli õnnetuseks mu esimene lend, mille nullist kasvatasin,“ muheleb Saal, kes hiljem on voolinud Kristjan Sikastet, Henri Treialit ja ka Urmas Tali juures võrkpalli aabitsatõed omandanud Robert Tähte. „Suur õnnetus. Nüüd küsitakse, miks rohkem pole? Laisaks jäänud! Praegu pole valikut, siis materjali jagus. Kui mul oli vaja vaba päeva, küsisid poisid kohe, miks trenn ära jääb. Meie tuleme ikka kohale. Polnudki midagi, tuli vabast päevast loobuda. Kui täna ütled lastele, et trenni pole, kuuled vastuseks – väga hea. Ülehomme ka pole – veel parem.“
Jutt 40 poisist ja akna sisseviskamisest on ülepaisutatud müüt, millel tummine tõetera siiski põhjas.
Töö käib. On aasta 1972, Avo Keel (esiplaanil uhkete põlvikutega) ja Parri Kruuda (keskel õhus) saavad pallile juba kenasti pihta.
Saal: „Olen poistelt uurinud, kas nad lumesõda peavad. Mis poiss sa muidu oled?! Memmemunadest ei tule midagi. Nemad olid kõik tänavapoisid. Kui tulid trenni ja viie minutiga higiseks ei mänginud, läksid pärast külma duši alla. Selline reegel oli neil. Keel tuli treeningutele teistest hiljem, pärastpoole oli selline kamandaja, et treeneril polnud tema platsiloleku ajal vaja suurt midagi teha. Kes mängida ei viitsinud, sai pärast toksu ribide vahele. Aga see oli hiilgav punt, viilijaid eriti polnudki.“
Tehnika jäi innukatele treenijatele külge kui kleebitult. Medali sai Avo Eesti meistrivõistlustel kohe kaela, B-klassis juba kulla ja A-klassis Võrule vastaseid polnudki. Eriti sädelev oli Lillepuu aastakäik, 1963/1964 sündinud võrukad tulid Nõukogude Liidu tšempionaadil suisa neljandaks.
Lapsest saati ründava sidemängijana tegutsenud Avka võitles alati viimase energiaraasuni. „Kord tulime tagasi Saaremaalt C-klassi karikavõistlustelt. Banaane siis polnud, aega võistluse järel söömas käia samuti mitte. Noorsportlase lemmiksöök oli sai ja limonaad. Avo jäi bussis magama, sai suus. Oli endast kõik andnud, ei jaksanud toitu alla neelata,“ maalib Lillepuu kaugetest aegadest kõneka pildi.
Raske treeningul, kerge mängus. Üheksa-aastane Avo Keel (valges särgis) hüppab kaaslastega üle lattide ja kogub rööbaspuudel sitkust.
Võistluste avamine aastal 1975 Kuldigas. Klaipeda neidude kõrvale sattunud võrukate rivi ees jutlevad Parri Kruuda ja Avo Keel.
Rivis seisavad Aare Salumaa, Jaanus Lillepuu, Roman Lees, Andres Skuin, Parri Kruuda, Avo Keel, Elar Liblik, Jüri Vaheoja, Tõnu Kelder ja Jüri Saar. Nüüd tehakse tegusid juba B-klassis.
Nagu mainitud, kukununnude paipoistega tegu ei olnud. Üks illustreeriv lugu.
Keel: „Olime nii 13–14-aastased ja parasjagu laagris Lätis Umurgas. Meil olid nelja peale – mina, Skuin, Kruuda ja Lillepuu – valmistatud võileivad ja varutud pudel kangemat. Mingi värvilisem ja magusam nastoika. Saatsime Parri kui jutumärkides kõige terasema ja kiirema luurele, et ta uuriks, kus treenerid on. Vaatas ühele poole, kutsus meid juba edasi, vaatas teisele … ja ehmatas ära. Aksel! Lillepuu jäi tuppa juukseid kammima, tema vahele ei jäänud ja me ei reetnud kah. Tulemas oli koolinoorte spartakiaad. Mõtlesime, et kui Aksel vanematele ära kitub, siis vot oleme nii kanged mehed ega lähe mängima. Sõitku kuu peale! Targad mehed … Mängisime spartakiaadi ära, edukalt, kui kodus tuppa astusin, ei küsitud tulemuse kohta, vaid: „Mis te Umurgas tegite?!“ Ehk Aksel rääkis loo ära, aga ütles, et võtke asi ette alles pärast spartakiaadi. Ja oligi jälle korras.“
Saal: „Aga rohkem nad mulle viinaga vahele ei jäänud kah.“
Aksel Saal ehk Habe meeldis õpilastele, sest viskas nalja ega olnud liiga tõre. Treeneri juttu kuulavad Võru-turniiril Avo Keel, Aare Salumaa, Jaanus Lillepuu, Parri Kruuda, Tõnu Kelder (10) ja Arvi Saar (8).
LOOD VÕIDUKAST JA VASTUOLULISEST RAIMUND PUNDIST
Poolkohustuslik vahepeatus enne Kalevisse pääsemist oli Tallinna spordiinternaatkool (TSIK) ehk tänase Audentese spordigümnaasiumi eelkäija. TSIK-i matemaatika- ja füüsikaõpetaja ning võrkpallitreener Raimund Pundi hoolitses varmalt, et kõik paremad noored kokku saada ja kaks korda päevas treenima panna. Topeltkoormus ja tugev treeningkooslus garanteerisid arengu. Geniaalse mängujuhi ja hiilgava psühholoogina sobitas Pundi pusletükid alati hästi kokku, tõestuseks üleliidulistelt võistlustelt noorteklassis võidetud viis kulda, kuus hõbedat ja neli pronksi.
Kahtlemata oli ta oskuslik treener, kellel oli selge ettekujutus, kuidas eduni jõuda. Ka 1967. aastal asutatud spordikooli idee taha võib kirjutada Pundi nime. Ent medalil oli teinegi pool, varjulisem. Esiteks, aastas mängiti üle saja kohtumise ja koostöö lihviti briljantseks. Kuid kas ideaalse kokkumängu kõrval jätkus pallurite isiklik areng? Hoopis hirmutavam tahk oli Pundi nõrkus poiste vastu. See oli avalik saladus ja põhjus, miks ta 1960. aastatel pagendati kuueks aastaks pealinnast Kundasse. Usaldusest tema ja noortetreenerite vahel polnud juttugi. Poiste TSIK-i minekule sõditi vastu.
„Olin Pundi vihavaenlane,“ tunnistab Aksel Saal vägikaikavedudele tagasi vaadates. „Ütlesin poistele, et enne ei lähe, kui tehnika näpus. Pundi pani nad ju ainult mängima. Ivan Dratšov kurtis, et liidu meistrivõistlustel saavad noored medaleid, aga Kalevisse pole ühtegi meest võtta.“ Lõpuks pidid noortetreenerid käed üles tõstma ja alla andma. Raimund Penuga sõbrustanud Pundil jagus mõjutusvahendeid. Kuni sinnamaani, et tõrkuja sai võistluskeelu.
Avo läks TSIK-i õppima 1978. aastal üheksandasse klassi. Taškendis peetud liidu koolinoorte spartakiaadil saadi TSIK-iga viies koht. Pärast esimest veerandit oli Avka ootamatult Võrus tagasi. Põhjus polnud Pundis, lihtsalt kõike uut oli harjumiseks palju. Koduigatsus kasvas üle pea.
Keel: „Spartakiaadilt tulime tagasi oktoobris. Oma klassi polnud sisuliselt näinudki, varem ühikas elanud samuti mitte. Liiga palju muutusi. Rääkisin kaaslasele Rummi Jaanile, et tahan koju minna. Ta ei uskunud, et lubatakse. Sõlmisime kihlveo kolme rubla peale, siiani on tal raha maksmata, kogub intresse. Lahkumisest tekkiski kisa-kära. Ütlesin vanematele, et saagu mis tahes, jäägu nad direktori ja Pundi ees kangeks. Tulingi ära.
Lemmiknumber seitsmega särki kandev Avo Keel ründamas.
Koolinoorte spartakiaad Taškendis. Aare Salumaa (löögil) ja Avo Keel pingutasid, mis jaksasid. Tasuks viies koht.
Stiilinäide spartakiaadilt. Avo Keel servis karjääri lõpuni vanamoodsalt, jalad maas.
Raimund Pundi pani kõik oma võistkonnad noorteklassis ladusalt mängima.
Võrus tekkis mul pruut. Nagu ikka selles vanuses, ühel kuul üks, teisel teine. Pundil oli minuga siiski plaan, kutsus detsembris TSIK-i turniiriks Tallinna. Aga samal nädalal oli pruudi sünnipäev. Tore, saab koolist ära, mõtlesin. Sõitsin neljapäeval Tallinna, kuid treenerile näole ei andnud. Ühikast taga ajama ka ei hakatud, Pundi saatis poistega sõna: kui ise ei taha, pole vajagi! Minul jälle üdini hea meel – sain koolist ära ja pruudi sünnipäevaks Võrru tagasi. Ega see ilus käitumine olnud. Paras eputamine ja nooruki lollus.“
TSIK-ist lahkumist märkis kevadeni kestnud keeld esindada Võru võistkonda. Hullemat piina andis välja mõelda. Järgmisel aastal oli Avka Pundi juures tagasi nagu viis kopikat. Kõik Võru semud juba selleks ajaks seal, mis temalgi üle jäi. Sellest rongist ei tohi maha jääda, nii palju adus boheemlaslik tulevikulootus küll.