seisame maaomandi ja rahvastiku vahelise suure võitluse veerel“.
Mandri-Euroopas oli olukord sarnane. Pärast Napoleoni sõdade ja Viini kongressi lõppu, aastal 1815 algas Saksa riikide jaoks periood, mida iseloomustas küll suhteline rahu, aga ka reformide vähesus. Austria välisministri prints Klemens von Metternichi juhatusel olid Saksa riigid loonud Viini kongressil Saksa Liidu (Deutscher Bund). Tegu oli 40 riigist koosneva lõdvalt seotud föderatsiooniga, mis asendas varasemat Saksa-Rooma riiki (Püha Rooma riik) ning sellele järgnenud ja Napoleoni loodud Reini Liitu (Rheinbund). Metternichi nägemuses pidi sellist laadi liit taastama Euroopas jõudude tasakaalu ning hoidma ära ühe üksiku võimsa riigi esilekerkimise. Saksa Liidul puudus riigipea ning selle Frankfurdis asunud peaassamblee kujutas endast pigem oma riikide huve esindavatest saadikutest koosnevat kongressi kui parlamenti. Napoleoni sõdade lõpuga oli Preisimaa seoses oma territooriumi taaskordse laienemisega saanud tagasi mõningase majandusliku võimsuse. Koosnedes nüüd lühikest aega Napoleoni vasallriigina eksisteerinud Vestfaali kuningriigi, Reinimaa ja Saksimaa aladest, ulatus Preisimaa läänepiir välja Hollandini ja idapiir Venemaani.
Saksa riikides suhtuti reformidesse ettevaatusega ning neis nähti esimest sammu teel revolutsiooni suunas. Metternich ütles, et demokraatia on „vulkaan, mis tuleb kustutada“. Humboldtile, kes oli Metternichiga mitmel korral Pariisis ja Viinis kohtunud, valmistasid sellised arengud pettumuse. Kaks meest rääkisid oma kirjavahetuses küll teaduste edendamisest, ent tundsid teineteist piisavalt hästi, et mitte laskuda poliitilistesse aruteludesse. Eravestlustes kirjeldas Austria kantsler Humboldti kui „pead, mis on poliitiliselt kallutatud“ ja Humboldt omakorda nimetas Metternichi „muumia sarkofaagiks“, kuna pidas tema poliitikat niivõrd iganenuks.
Riik, kuhu Humboldt oli naasnud, oli otsustavalt antiliberaalne. Üldises liberaalsete ideede summutamise õhkkonnas tõmbus ilma suuremate poliitiliste õigusteta Preisi keskklass avalikust elust tagasi ja taandus erasfääri. Muusikas, kirjanduses ja kunstis said revolutsiooniliste mõtteavalduste asemel valitsevaks tundeväljendused. 1789. aasta vaim, nagu Humboldt seda kutsus, oli kadunud.
Ka mujal ei paistnud asjalood paremad olevat. Simón Bolívar oli mõistnud, et rahvusriikide ülesehitamine on kordades raskem kui sõjapidamine. Selleks ajaks, kui Humboldt Berliini kolis, olid mitmed kolooniad suutnud end Hispaania võimu alt vabastada. Ladina-Ameerikas olid välja kuulutatud Mehhiko vabariik, Kesk-Ameerika föderaalne vabariik, Argentina vabariik, Tšiili vabariik; vabariigiks olid saanud ka Bolívari juhitud Suur-Kolumbia (mis koosnes Venezuelast, Panamast, Ecuadorist ja Uus-Granadast), Boliivia ja Peruu. Kuid Bolívari unistus vabade rahvaste liigast Ladina-Ameerikas oli purunemas, sest tema vanad liitlased olid talle selja keeranud.
Tema korraldatud ja 1826. aasta suvel aset leidnud Panameerika kongressist võttis osa üksnes neli Ladina-Ameerika vabariiki. Panamast Boliiviani ulatuma pidanud Andide Liidu algust märkima kavatsetud kongress kukkus täielikult läbi. Varasemad kolooniad ei olnud ühinemisest huvitatud. Olukord muutus veelgi hullemaks, kui 1827. aasta kevadel jõudsid Bolívarini teated, et tema Peruus asuvad väed olid mässu tõstnud. Ja selle asemel, et aunimetust El Libertador (vabastaja) kandnud Bolívari aidata, kiitis tema vana sõber, Kolumbia asepresident Francisco de Paula Santander tekkinud mässu hoopis tagant ja nõudis Bolívari tagandamist presidendi kohalt. Nagu ütles üks Bolívari usaldusalustest, olid nad astunud „eksimuste ajastusse“. Ka Humboldt leidis, et Bolívar on omistanud endale liialt suure diktaatorliku võimu. Loomulikult oli Bolívaril Lõuna-Ameerika ees palju teeneid, kuid tema autoritaarsed valitsemisvõtted olid „ebaseaduslikud, konstitutsioonivastased ja meenutasid mõneti Napoleoni omi“, nagu ütles Humboldt ühele Kolumbia teadlasele ja saadikule.
Põhja-Ameerika suhtes ei olnud Humboldt samuti kuigi optimistlikult meelestatud. Kui Thomas Jefferson ja John Adams mõlemad ühel ja samal päeval, 4. juulil 1826 ehk Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamise 50. aastapäeval surid, kadusid Ühendriikide rajajaks olnud vana kaardiväe viimasedki esindajad. Humboldt oli Jeffersoni alati imetlenud riigi tõttu, mille sünnile viimane oli kaasa aidanud ja mille pärast südant valutanud, leides, et orjuse kaotamise osas pole siiski veel piisavalt ära tehtud. 1820. aastal USA Kongressi vastu võetud Missouri Kompromiss oli avanud orjapidajatele uue võimaluse vanaviisi jätkata. Ühendriikide laienemise, uute osariikide rajamise ja vastuvõtmisega ühendusse kaasnesid ägedad vaidlused orjapidamise üle. Humboldt oli pettunud, et Missouri Kompromiss lubas uutes osariikides, mis asusid 36º30’ laiuskraadist lõuna pool (umbes sama laiuskraad, millel asub Tennessee ja Kentucky vaheline piir), orjapidamist. Humboldt rääkis Põhja-Ameerikast pärit külalistele, kirjavahetajatele ja ajakirjanikele elu lõpuni sellest, kuidas teda šokeeris tõsiasi, et „orjapidamise mõju üha suurenes“.
Poliitikast ja revolutsioonidest väsinud Humboldt kapseldus teadusemaailma. Ja kui ta sai Mehhiko valitsuse esindajalt kirja, milles paluti tema abi Euroopa ja Mehhiko vahelisi kaubandussidemeid puudutavatel läbirääkimistel, siis oli tema vastus ühemõtteliselt selge. Ta kirjutas, et tema „võõrandumine poliitikast“ ei luba tal asjasse sekkuda ja et nüüdsest peale keskendub ta loodusele, teadusele ning haridusele. Ta tahtis aidata inimestel päästa valla nende intellekti jõu. „Teadmised toovad kaasa mõtlemise ja mõtlemine toob kaasa väe,“ ütles ta.
3. novembril 1827, vähem kui kuus kuud pärast saabumist Berliini tegi Humboldt ülikooli juures algust oma 61 loengust koosneva loengusarjaga. See osutus aga niivõrd populaarseks, et alates 6. detsembrist pidas ta Berliini Lauluakadeemia (Sing-Akademie) saalis veel kuus loengut. Poole aasta vältel andis ta mitu loengut nädalas. Igal loengul käis sadu kuulajaid ja Humboldt rääkis alati peast, kasutamata kordagi oma märkmeid. Tema esinemine oli elav, ergastav ja midagi täiesti uudset. Humboldt ei küsinud osalejatelt loengute kuulamise eest tasu, muutes sellega teaduse demokraatlikuks: puupüsti täis auditooriumist võis leida nii kuningliku perekonna liikmeid kui ka kutsareid, nii tudengeid kui ka teenijaid, nii õpetlasi kui ka müürseppasid ning poole kuulajaskonnast moodustasid naised.
Wilhelm von Humboldti sõnul poldud Berliinis kunagi varem midagi niisugust nähtud. Niipea, kui ajalehtedes oli ilmunud kuulutus loengu toimumise kohta, ruttasid inimesed endale istekohti kindlustama. Loengupäeval olid tänavatel liiklusummikud, mida saadeti likvideerima ratsapolitseinikud. Auditoorium oli rahvast puupüsti täis juba tund aega enne seda, kui Humboldt poodiumile astus. Helilooja Felix Mendelssohn Bartholdy õe Fanny Mendelssohni sõnul toimus seal „kohutav tõuklemine“. Kuid asi oli seda väärt. Lõpuks ometi võisid naised, kellel ei olnud lubatud õppida ülikoolis või isegi teaduslike ühingute koosolekutest osa võtta, „kuulata tarka sõna“. Naise sõnul võisid härrasmehed neid pilgata kui palju tahes, kuid kogemus oli sellegipoolest suurepärane. Kuid oli ka neid, kellele uus, naissoost kuulajaskond ei meeldinud ning kes nende entusiastliku teadusehuvi üle ironiseerisid. Nii kirjutas Berliini Lauluakadeemia juhataja Goethele, et üht naist köitsid Humboldti tähelepanekud öötaeva kõige eredama tähe, Siriuse kohta niivõrd suurel määral, et tema vastne astronoomiavaimustus leidis koheselt väljundi ka tema garderoobis: ta palus oma rätsepal õmmelda endale kleidi, mille käised oleksid Siriusest kaks korda laiemad.
Oma leebel häälel võttis Humboldt kuulajad endaga kaasa rännakule läbi taeva ja sügavate merede, üle maa, kõige kõrgematesse mäetippudesse välja ja siis tagasi kõige väiksema samblatäpi juurde kivil. Ta kõneles luulest ja astronoomiast, nagu ka geoloogiast ja maastiku maalimisest. Tema loengutes oli oma koht nii meteoroloogial, Maa ajalool, vulkaanidel kui ka taimede levikul. Ta liikus fossiilide juurest virmalisteni, magnetismi juurest floora, fauna ja inimkonna levikuni. See kõik lõi kuulajatele pildi kirjust kaleidoskoobist, mis hõlmas endas kogu universumi ühes selles valitsevate seostega. Või nagu Humboldti vennanaine on öelnud – kõik need loengud kokku moodustasid Alexandri „kogu suure Naturgemälde“.
Loengute tarvis tehtud märkmed näitavad, kuidas Humboldti mõte töötas, hargnedes ühe idee juurest edasi teise juurde. Ta alustas küllaltki tavapäraselt, pannes oma mõtted üsna lineaarsel kujul paberile kirja. Kuid seda tehes tekkisid uued mõtted, mis tuli samuti sinnasamma ära mahutada – kas äärtele või küljeti – ja mida eristasid üksteisest kriipsud ja jooned. Mida kauem ta oma loengu üle mõtiskles, seda rohkem informatsiooni kogunes.
Kui leht sai täis, kirjutas