oli kavas reisida Peterburist Moskvasse ja sealt edasi itta, Siberis asuvasse Jekaterinburgi ja Tobolskisse ning sealt ringiga tagasi. Ta tahtis vältida Musta mere äärset ala, kus Venemaa pidas parasjagu sõda Osmanite impeeriumiga. See Vene-Türgi sõda oli alanud 1828. aasta kevadel ja kui väga Humboldt ka ei tahtnud näha Kaspia merd ning tänase Türgi ja Iraani piiril asuvat lumme mattunud uinunud vulkaani, Ararati mäge, ei saanud ta seda – venelased olid talle teatanud, et see on võimatu. Tema soov „heita Kaukasuse mägedele ja Ararati mäele üks ainitine pilk“ pidi ootama „rahulikumaid aegu“.
Miski ei olnud päris nii, nagu Humboldt oleks tahtnud. Kogu ekspeditsioon oli üks suur kompromiss. Uurimisretke rahastas tsaar Nikolai I, kes lootis teada saada, milliseid väärismetalle võiks tema üüratust impeeriumist senisest veelgi tõhusamalt kaevandada. Kuigi ekspeditsiooni ametliku eesmärgina nimetati „teaduste edendamist“, oli tsaar enam huvitatud kaubanduse edendamisest. 18. sajandi Venemaa oli olnud Euroopa üheks suurimaks kaeviste eksportijaks ning juhtivaks rauatootjaks, kuid tööstuslik Inglismaa oli temalt selle positsiooni juba ammu üle võtnud. Selles olid süüdi Venemaa feodaalkord ja iganenud tootmismeetodid, nagu ka maavarade osaline ammendumine mõnedes kaevandustes. Endise kaevandusinspektorina, kellel olid tohutud geoloogiaalased teadmised, oli Humboldt tsaari jaoks täiuslik valik. Ja kuigi teaduse mõistes ei olnud tegu täiusliku olukorraga, ei näinud Humboldt muud võimalust oma eesmärgi saavutamiseks. Ta oli peaaegu kuuekümnene ja tema aeg oli otsa korral.
Ta uuris Siberis kohusetundlikult nende teele jäänud kaevandusi, nagu oli Cancriniga kokku leppinud, kuid tal õnnestus oma töömahukasse ülesandesse siiski ka veidi elevust sisse puhuda. Tal oli idee tõestada, kui arukas tema võrdlev maailmakujutlus ikkagi oli. Aastate jooksul oli Humboldt tähele pannud, et oli mitmeid mineraale, mis näisid esinevat koos. Näiteks Brasiilia mägedes oli kulla- ja plaatinamaardlatest leitud sageli ka teemante. Humboldt rakendas nüüd oma Lõuna-Ameerikas kogutud üksikasjalikke teadmisi Venemaal. Kuna Uuralites olid sarnased kulla- ja plaatinamaardlad nagu Lõuna-Ameerikaski, oli Humboldt kindel, et ka Venemaal leidub teemante. Ta oli selles nii kindel, et Peterburis oli söakalt tsaarinna Aleksandrale lubanud talle mõne teemandi leida.
Mil iganes ekspeditsioon kaevandustes peatus, otsis Humboldt teemante. Ise küünarnukkideni liivas, puistas ta laiali pisikesi teri, uurides neid suurendusklaasiga, uskudes, et kohe leiab ta oma küütleva aarde. Ta oli veendunud, et see on üksnes aja küsimus. Suurem osa seda pealt vaadanud inimestest leidis, et ta on täiesti hulluks läinud, sest keegi ei olnud väljaspool troopikat kunagi teemante leidnud. Üks neid saatnud kasakatest pani talle koguni hüüdnime „segane Preisi prints Humplot“.
Kuid Humboldti kaaskonna hulgas oli siiski ka mõni, kes tema ideega kaasa läks, nagu näiteks Humboldti vana tuttav Pariisist, krahv Polier. Olles ekspeditsiooniga mõned nädalad kaasa liikunud ja teemantide otsingut pealt vaadanud, lahkus Polier 1. juulil, et suunduda oma naise maavaldustesse Jekaterinburgi lähedal, kus samuti kaevandati kulda ja plaatinat. Humboldti meelekindlusest kannustatuna andis Polier oma meestele koheselt käsu kalliskive otsida. Mõned tunnid pärast tema saabumist leiti Uuralitest esimene teemant. Kui Polier avaldas selle kohta artikli, levis uudis avastusest kiiresti üle kogu Venemaa ja Euroopa. Kuu ajaga leiti Venemaal kokku kolmkümmend seitse teemanti. Humboldti ennustus osutus tõeseks. Kuigi ta ise teadis, et tema oletus oli tuginenud kindlatele teaduslikele andmetele, näis see avastus paljudele siiski niivõrd müstilisena, et nad uskusid – Humboldt tegeleb maagiaga.
Elevil Humboldt kirjutas Cancrinile, et Uuralid on „tõeline ElDorado“. Humboldti jaoks võis tema täpseks osutunud oletus olla ilusa teadusliku analoogia näiteks, ent venelastele tähendas see kaubanduslikku tulu. Humboldt eelistas viimast tõsiasja eirata – ja see ei olnud sugugi ainus detail, mille ta oma ekspeditsiooni ajal kalevi alla pani. Ladina-Ameerikas oli Humboldt kritiseerinud Hispaania koloniaalvõimu kõiki aspekte, alates loodusvarade ärakasutamisest ja metsade hävitamisest kuni põliselanike väärkohtlemise ja orjapidamisega seotud jubedusteni välja. Toona väitis ta, et just rändurid, kui nad satuvad sellise kurnamise ja rõhumise tunnistajateks, peavad „tegema vaevatute hädakisa kuuldavaks nende kõrvadele, kelle võimuses on nende olukorrale leevendust tuua“. Vaid mõni kuu enne Venemaa suunas teele asumist oli Humboldt entusiastlikult Cancrinile rääkinud, kuidas ta ootab kohtumist talupoegadega idapoolsetes „vaesemates provintsides“. Kuid see ei läinud kokku venelaste plaanidega. Cancrin vastas rangelt, et ekspeditsiooni eesmärk on üksnes teaduslik ja kaubanduslik. Humboldti ülesandeks ei olnud kommenteerida Vene ühiskonda ega pärisorjust.
Tsaar Nikolai I Venemaa oli maa, kus valitses absolutism ja ebavõrdsus ning kus ei soositud liberaalseid ideid ega avalikku kriitikat. Olles 1825. aasta detsembris oma esimestel valitsuspäevadel olnud tunnistajaks mässule, vandus Nikolai I kontrollida Venemaad raudse rusikaga. Nuhkide ja informantide võrgustik oli imbunud kõigisse ühiskonnakihtidesse. Valitsus oli tsentraliseeritud ja seisis kindlalt tsaari kontrolli all. Karm tsensuur piiras igat sõna, ükskõik, kus see ka ilmus, olgu luuletuses või ajalehes, ning järelevalvevõrgustik tagas selle, et igasugused liberaalsed ideed summutati juba eos. Need, kes julgesid tsaari või valitsuse vastu sõna võtta, saadeti koheselt Siberisse. Nikolai I pidas end oma riigi kaitsjaks revolutsioonide eest.
Ta oli valitseja, kes jumaldas piinlikku korda, formaalsust ja distsipliini. Kõigest mõni aasta pärast Humboldti Venemaa ekspeditsiooni kuulutas tsaar Venemaa ideoloogiliseks juhtmõtteks triaadi „ortodoksia, autokraatia ja rahvuslikkus“ ehk ortodoksne kristlus, Romanovite dünastia võim ja keskendumine Vene traditsioonidele vastandina läänepärasele kultuurile.
Humboldt teadis, mida temalt oodatakse, ja lubas Cancrinile keskenduda üksnes loodusele. Ta ütles, et väldib kõike, mis on kuidagi seotud valitsuskorra ja „alamate klasside olukorraga“, ega kritiseeri avalikult Vene feodaalsüsteemi – ükskõik kui halvasti talupoegi ka ei koheldud. Ta ei olnud täiesti siiras, väites Cancrinile koguni, et välismaalased, kes ei oska vene keelt, võisid Venemaa olukorda kergemini vääriti mõista ning levitada üle kogu maailma selle kohta alusetuid kuulujutte.
Humboldt sai üsna kiiresti aru, kuivõrd ulatuslik oli Cancrini kontroll tema ekspeditsiooni üle, sest kogu oma teekonna vältel kohtas ta ohtralt ametnikke, kes teda justkui ootasid ja kohtumistest Peterburile ette kandsid. Vaatamata kaugusele Moskvast ja Peterburist ei olnud siin sugugi tegu metsiku tühermaaga. Näiteks Jekaterinburg, mis asus Moskvast enam kui 1500 kilomeetrit idas, oli väravaks Venemaa Aasia ossa ning ühtlasi ka suur tööstuskeskus – linnas oli ligi 15 000 elanikku, kellest suur osa töötas kaevandustes ja tootmises. Piirkonnas asusid kullakaevandused, valukojad, sulatusahjud, kivipurustamise töökojad ja sepikojad. Arvukate loodusvarade hulka kuulusid kuld, plaatina, vask, kalliskivid ja poolvääriskivid. Siberi maantee oli peamiseks kaubateeks, mis ühendas omavahel suure riigi tööstus- ja kaevanduslinnu. Kus iganes ka Humboldt ja tema saatjaskond ei peatunud, kõikjal tervitasid neid kubernerid, linnanõunikud, ohvitserid ja muud ametnikud, kel ordenid rinnas. Külaliste auks korraldati pikki õhtusööke ja balle ning peeti kõnesid – nii et omapäi olemiseks ei jäänud mingit aega. Humboldt põlgas neid formaalsusi, sest, nagu ta kirjutas Wilhelmile, hoiti tal kogu aeg silma peal ning tal hoiti käe alt kinni, just nagu oleks ta „mõni invaliid“.
Juuli lõpus, enam kui kolm kuud pärast Berliinist lahkumist, jõudis Humboldt Tobolskisse – Peterburist peaaegu 3000 kilomeetri kaugusel asuvasse linna, mis oli ettenähtud marsruudi kõige idapoolsem punkt –, kuid ka sealne loodus polnud tema jaoks piisavalt metsik. Humboldt ei olnud tulnud nii kaugele üksnes selleks, et niisama targalt tagasi pöörduda. Tal olid teised plaanid. Selle asemel, et siit tagasi Peterburi sõita, nagu varem oli kokku lepitud, eiras Humboldt Cancrini korraldusi ja lisas tagasiteele 3000 kilomeetri pikkuse ümbersõidu. Ta tahtis näha ida poole jäävat Venemaa, Hiina ja Mongoolia kohtumispunktis asuvat Altai mäestikku, et võrrelda seda oma tähelepanekutega Andide kohta.
Kuna tal ei õnnestunud näha Himaalajat, oli Altai parim variant selleks, et koguda andmeid Kesk-Aasia mäestike kohta. Nagu Humboldt hiljem kirjutas, tuginesid tema Venemaa ekspeditsiooni tulemused just neile „analoogiatele ja kontrastidele“. Altai oli see põhjus, miks ta oli talunud kõiki neid ohtraid ebamugavaid öiseid sõite rappuvas tõllas. Tänu sellele oli neil õnnestunud säästa piisavalt aega, et venitada