iga hingetõmbega millestki ilma. Tal olid hiiglaslikud kaustad täis mälestusesemeid, nagu allkirjastanud restoranimenüüd, sigarisortide ümbrispaelad, margid, postkaardid … Hiljem osutusid need kasulikuks, sest ta oli säilitanud ka hulga Pursewardeni muuseas öeldud märkusi.
Järgmisel idapoolsel toolil istub hea vana, suure kõhuga Pombal, kummagi silma all üks võltsimatult diplomaatiline kott. Siin on teile inimene, kellele võib tõesti heldelt südamlikku kiindumust panustada. Tema ainuke mure on, kuidas mitte kaotada töökohta ja mitte olla impuissant,11 mis on alates Jean Jacques’ist olnud iga prantsuse mehe rahvuslik mure. Me tülitseme üsna palju, ehkki viisakas vormis, sest jagame korterit, kus on pidevalt tegu lugematute pisiasjadega ja ka pisiasjadega, mis loevad pisut rohkem – naistega. Aga ta on mu hea sõber, heasüdamlik inimene, ja ta tõesti armastab naisi. Kui ma olen unetu või haige, küsib ta sõbramehe poolest: „Dis donc, – tu vas bien?”12 või „Ecoute – tu veux une aspirine?”13 või „Ou bien – j’ai une jaune amie dans ma chambre si tu veux…”14 (See pole trükiviga, Pombal kutsus kõiki linnukesi noorteks neidudeks.) „Hein? Elle n’est pas mal – et c’est tout payé, mon cher. Mais ce matin, moi je me sens un tout peu antiféministe – j’en ai marre, hein!”15 Sellistel puhkudel valdas teda küllastumus. „Je deviens de plus en plus antropophague,”16 ütles ta, naljasäde silmas. Ja nagu öeldud, tegi talle muret ta ametikoht: ta maine oli üsna kehv, eriti pärast niinimetatud Sveva afääri oli liikvele läinud igasugu jutte ja eile oli peakonsul tabanud ta hetkel, kui ta puhastas kingi kantselei kardinasabaga … „Monsiur Pombal! Je suis obligé de vous faire quelques observations sur votre comportement officiel!”17 Oeh! See oli äärmiselt tõsine etteheide …
See selgitab, miks Pombal on foto peal morn ja peab pildistamisele vastu üsna halvatujulise ilmega. Viimasel ajal oleme teineteisest Melissa pärast üsna võõrdunud. Ta on vihane, et ma olen hakanud seda naist armastama, sest see on ju kõigest ööklubi tantsija ega vääri seetõttu tõsist tähelepanu. Siin on mängus ka annus snobismi, sest Melissa on korterisse sama hästi kui elama asunud ja tema arust on see alandav, võib-olla isegi diplomaatiliselt kõlbmatu.
„Armastus,” ütleb Toto, „on ebamäärane fossiil” – tabav epigramm, kui arvestada, et see ei pea tõenäoliselt paika. Pankuriprouasse armumine on andestatav, ehkki naeruväärne … Või kas on? Aleksandrias imetletakse südamest ju õigupoolest vaid intriigi, aga armumine teeb inimese seltskonnas naeruväärseks. (Pombal on südames provintslane.) Ma mõtlen tohutult rahulikule ja väärikale surnud Melissale, kelle kõhn keha oli üleni sidemeisse mähitud, nagu oleks ta sattunud suurde ja parandamatusse õnnetusse. Jah.
Aga Justine? Selle foto tegemise päeval katkestas Clea maalimise suudlus, ütles Balthazar. Kuidas ma võin selle arusaadavaks kirjutada, kui ma kujutlen neid stseene läbi nii suurte raskuste? Näib, et ma pean õppima nägema uut Justine’i, uut Puresewardenit ja uut Clead … Tähendab, ma pean katsuma saada lahti tuhmist kestast, mis on minu ja nende reaalse tegevuse vahel ning mis tuleneb vist mu enda nägemise ja sisemaailma küündimatusest. Minu kadedus Pursewardeni vastu, mu kirg Justine’i vastu, mu haledus Melissa ja nende kõigi pärast … Õige tee on võtta ette faktid. Ma pean jäädvustama selle, mida ma neist tean, ja püüdma teha selle, kui vaja, siis kujutlusvõime abil arusaadavaks või usutavaks mulle endale. Või kas saab jätta faktid tähelepanuta? Kas saab öelda „mees armus” või „naine armus”, ilma et püüaks mõista öeldu tähendust ja asetaks seda usutavasse konteksti? „See lits,” ütles Pombal kord Justine’i kohta, „Elle a l’air d’être bien chambrée!”18 Ja Melissa kohta „Une pauvre petit poule quelconque…”19 Võib-olla oli tal õigus, aga nende naiste tõeline olemus oli midagi muud. See tuli välja siin, sellel kritseldusi täis paberil, mille ma olin nagu ämblik oma sisimast kokku kudunud.
Aga Scobie? No tema on vähemalt linnulennult haaratav inimene nagu mõni diagramm, lihtne nagu riigihümn. Sel hommikul näeb ta välja eriti rahulolev, sest on hiljaaegu jõudnud haljale oksale. Pärast pikki aastaid Egiptuse politsei teenistuses, mida ta nimetas oma eluõhtuks, on ta äsja nimetatud … Ma ei julge seda peaaegu väljagi öelda, sest näen teda saladuskatte kergitamise pärast judisemas ja tema klaassilma ähvardavalt volksatamas … Salaluure. Õnneks pole ta enam elavate kirjas, et seda sõna värisedes lugeda. Jah, see vana merekaru, Tatwig Streeti salapärane mereröövel. Kui väga linn temast puudust tunneb (sellest, kuidas ta pruukis sõna „kummastav”!) …
Ma olen mujal kirjutanud, kuidas ma sattusin ta salapärast kutset järgides ruumikasse kabinetti, kus mu kunagine meremehest sõber istus kirjutuslaua taga, õhk hambaproteesi piludest läbi vilisemas. Ma arvan, et ta uus ametikoht oli talle samasugune mõistatus nagu mulle, kes ma olin ta ainuke usaldusalune. Ta oli muidugi Egiptuses kaua elanud ja oskas hästi araabia keelt, aga ta karjäär oli suhteliselt ähmane. Mida võis luureteenistus temalt loota? Ja pealegi, mida võis tema loota minust? Ma olin talle juba üksikasjalikult selgitanud, et väikesel inimesteringil, mis kohtus kord kuus, et kuulata Balthazari kabala printsiipide selgitusi, puudus nuhkimisega igasugune side, see oli lihtsalt rühm hermeetilise filosoofia õpilasi, kes käisid koos huvist loengute sisu vastu. Aleksandria on ususektide linn ja pealiskaudselgi uurimisel oleks Scobie’le selgunud Balthazari rühmaga sarnaste hermeetiliste õpetuste uurijate olemasolu: steineristid, kristliku teaduse järgijad, Uspenski vaadete pooldajad, adventistid… Mis pani teda tundma huvi Nessimi, Justine’i, Balthazari, Capodistria ja nende kaaslaste vastu? Ma ei osanud öelda ja ka tema ei osanud mulle seda selgitada.
„Neil on midagi plaanis,” ütles ta nõrga häälega, „Kairo arvab, et on.” Oli näha, et ta ei teadnuki õieti, kes on ta ülemused. Nagu ma sain aru, suunas ta tööd nähtamatu šifreeritud telefoniliin. Ent kes Kairo nime taga ka ei olnud, maksis too talle hästi: ja kui tal oli piisavalt raha, et raisata seda mõttetute uurimisliinide peale, siis kes olin mina, et takistada teda seda minu peale raiskamast? Ma arvasin, et paar esimest ettekannet Balthazari kabalaühingu kohta kaotavad selle vastu igasuguse huvi, aga ei. Nad tahtsid veel ja veel rohkem infot.
Sel hommikul tähistas fotole jäädvustatud vana meremees oma uue töökoha saamist ja palgatõusu sellega, et lasi lõigata juukseid kesklinna kõige kallimas juuksuritöökojas Mnemjiani juures.
Ma ei tohi meelest lasta ka seda, et foto jäädvustab ühtlasi ka „salakohtumist” juuksuritöökoja omanikuga, nii et Scobie hajameelne ilme pole imekspandav. Siin ümbritsevad teda ju salakuulajad, kelle tööd ta peab jälgima, rääkimata Prantsuse diplomaadist, kelle kohta on avaliku saladusena teada, et ta on Prantsuse vastava osakonna eesotsas …
Tavaliselt oleks Scobie pidanud selle juuksuritöökoja külastamist liiga kulukaks, sest ta elas ju pisikesest meremehepensionist ja napist politseinikupalgast. Aga nüüd on ta tähtis nina.
Ta ei julgenud mulle peeglis silmagi pilgutada, kui küürakas juuksur diplomaatilise taktitundega ta peaaegu olematutest juustest täiemõõdulist tööd instseneeris. Scobie säravat kolpa ümbritsesid hõredad udemed nagu pardipoja kõhualune ja viimastel aastatel oli ta loobunud ka oma talvisest raagus kitsehabemest.
„Peab ütlema,” hakkab ta kurguhäälselt lausuma (nii paljude kahtlaste inimeste seltsis tuleb meil „salakuulajatel” ju „normaalselt” rääkida). „Peab ütlema, vana, et siin Mnemjiani juures on ikka uhke juukseid lõigata, mees tunneb asja.” Ja kurgu puhtaks köhinud, lisab ta: „Lausa oma ala kunstnik.” Ta hääl muutus erialaterminite läheduses ähvardavaks. „See kõik on väljaõppe küsimus, mul oli üks hea sõber, kes töötas habemeajajana Bond Streetil. Seal lihtsalt pidi korralik väljaõpe olema.” Mnemjian tänas teda oma erilisel kõhurääkijahäälel. „Pole tänu väärt,” ütles ta lahkelt. „Ametisaladused on mulle teada.” Nüüd sai ta mulle