siis, vana, võiksin ma kaotada oma mõlemad töökohad ja mõlemad palgarahad. See teeb mulle muret.”
Me läksime üles kipakast, räpaste rotiurgudega trepist. „Siin haiseb pisut,” möönis ta, „aga sellega harjub ära. See on hiirtest. Ei, mina ei koli siit kuhugi. Ma olen siin juba aastaid ja aastaid elanud. Kõik tunnevad ja austavad mind. Ja pealegi elab vana Abdul siit ümber nurga.”
Ta muheles ja peatus esimesel mademel, et hinge tõmmata, võttes peast oma lillepotimütsi, et pääseks laubalt paremini hingi pühkima. Seejärel lasi ta pea norgu, nagu ikka siis, kui mõtles millegi üle tõsiselt järele, justkui muljuks mõtete raskus teda maad ligi. Ta ohkas. „Asi on,” ütles ta aeglaselt, nagu tahaks ta iga hinna eest väljenduda selgelt ja formuleerida oma mõtet nii täpselt kui võimalik, „asi on tendentsides ja sellest saad sa aru alles siis, kui sa pole enam kollanokk.” Ta ohkas veel kord. „Õrnust on väheseks jäänud, vana. Miskipärast oleneb kõik kavalusest ja nii jääb inimene üksildaseks. Aga Abdul on tõeline sõber.” Ta muheles ja oli jälle rõõmsam. „Mina panin talle hüüdnimeks Bul Bul Emir. Aitasin tal äri alustada, lihtsalt sõbramehe poolest. Ostsin talle kõik vajaliku: poe ja tema väikese naisukese. Ma pole teda sõrmeotsagagi puudutanud ega saakski seda teha, sest ma armastan teda. Tegin seda kõike, sest kuigi ma ise tõusen ametiredelit pidi, on mul siiski üks hea sõber. Ma käin sealt iga päev läbi, et neid näha. Kummaline, kui õnnelikuks see mind teeb. Mul on nende õnne pärast tõesti hea meel, vana. Nad on mulle nagu poeg ja tütar, vaesed väiksed nõginäod. Ma ei suuda taluda, kui nad riidlevad. See paneb mind muretsema nende laste pärast. Ma arvan, et Abdul on oma naisele armukade ja pane tähele, tal on selleks põhjust. Naine paistab mulle edvikuna. Aga samas on seks selles kuumuses niivõrd tähtis – iga pisku on arvel, nagu me kaubalaevastikus rummi kohta ütlesime. Lamad voodis ja unistad sellest kui jäätisest, ma pean silmas seksi, mitte rummi. Ja need moslemi tüdrukud, vana, nad lõigatakse ümber. See on julm. Tõesti julm. Aga nemad on sellest veel rohkem täkku täis. Ma püüdsin õpetada sellele naisele kudumist või tikkimist, aga ta on nii rumal, et ei saa millestki aru. Nad tegid selle üle nalja. See mind ei häiri. Ma püüdsin lihtsalt aidata. Mul läks kakssada naela, et Abduli äri käima läheks, kõik mu säästud. Aga nüüd läheb tal hästi, väga hästi.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.