saanud minna samamoodi, inimesed olid ometi erinevad. Kui ta piisavalt palju kordi proovib, ühtib tulemus viimaks tema nägemusega sellest, kuidas asjad siin maailmas peaksid olema.
Kuu aega pärast esimest kokkusaamist helistas üle kere igatsusest värisev Ester Olofile, teades, et mees on oma Stockholmi kodus üksi. Neil oli pikem kõne. Kusagil vestluse keskel mainis ta, et mõtleb pidevalt Olofi peale. Vastus tuli kohe ja täitis Ester Nilssoni justkui õnnegaasiga, mis tõstis ta tema Sankt Göransgatani korteri voodilt õhku.
„See on vastastikune,” ütles mees ja poetas siis, et tema naine on valves ja tuleb alles järgmisel päeval, mispeale tekkis telefonis vaikus, kuni Olof lisas:
„Mida me siis nüüd teeme?”
Kõrgustes on mõtted hõredamad, mistõttu Ester ei pööranud tähelepanu asjaolule, et täpselt sama eesmärgiga oli samasugust küsimust talle varemgi esitatud ja see ei lõppenud hästi.
Mida me teeme, mõtles ta. Mina suren igatsusest ja sina hakkad lahutusasju ajama, vaat mida me teeme.
„Me võime ju väljas klaasikese juua, kui sa järgmine kord kodus oled,” ütles ta.
„Võime.”
„Ma mõtlesin selle üle, mida sa viimati ütlesid.”
„Mida ma ütlesin?”
„Et sul on „nomaadi hing” ja et sa oled alati tahtnud selline olla. Et „näitlejad on ilma identiteedita inimesed, kellel puudub tuum”. Ma tahaksin selle kohta rohkem kuulda. Ma leian, et liikuv mina on hea asi, kui sa seda mõtlesid, nagu ka see, kui inimene ei arva, et ta on igavesti üks ja jagamatu. Nii muutub inimene paindlikumaks, sest tal ei ole vaja mingit püha ego kaitsta.”
Ta sai rohkem kuulda ja näha ning tagantjärele isegi oma arusaamu revideerida. Estrile meeldis, et Olof oskas teha täpseid tähelepanekuid, ehkki mitte see ei olnud teda ligi tõmmanud, kuna armumine ei ole rafineeritud, vaid primitiivne. Armastatakse neid, kellega koos olles saab vaba voli anda nendele osadele endas, millega tuntakse end kodus ja mugavalt, olgu need osad siis kahjustatud või terved, katkihõõrutud või läikivalt siledad.
„Ma olen üsna kindel, et minu mõtted ei ole siiani kedagi huvitanud,” ütles Olof.
Ester jäi veel kauaks lamama ja suurelt unistama. Olofi abielu oli lagunemas, selles polnud vähimatki kahtlust. Tal tuli vaid oodata.
Västeråsis oli „Kolminduse” esietendus. Publiku hulk kasvas iga nädalaga, kuna inimesed rääkisid üksteisele, mida nad olid teatrisaalis näinud ja kogenud. Armukest mängiv näitlejanna rääkis etendust vaatama tulnud Estrile, et saalis oli kuulda peamiselt abielunaistest ja armukestest koosneva publiku iga hingetõmme, ohe ja häälitsus.
Oktoobri keskel helistas Olof ootamatult ühel etendusevabal esmaspäeval ja küsis, kas Ester tahaks tulla temaga kaasa Karlavägeni galeriisse, kus pandi üles Gustaf Silfversköldi teoseid tema 102. surma-aastapäeva puhul. Kunstniku hiilgeaeg oli olnud 1930ndatel ja mõned aastad peale.
Olofil oli vaja Ebba nimel galeristiga rääkida. Estrile ei meeldinud see sundimatu toon, millega nüüd abikaasast räägiti, aga et teda kaasa kutsuti, oli muidugi paljutõotav.
Galeriist lahkudest küsis Olof tema arvamust Gustaf Silfversköldi kunsti kohta. Ester vastas, et see on sünge, tagurlik ja vanaaegne.
„Täpselt nagu ta ise,” ütles Olof naeru mugistades.
Sügis oli täies hoos ja kõnniteid katsid kollased lehed. Nad läksid, kuhu jalad viisid, ja sattusid Sveavägenile Jensens Bøfhusi. Kell oli neli. Kell kuus pidi Ester olema ABF-i seminaril sealt mõnesaja meetri kaugusel. Olof tellis veiseliha, Ester jõi tassi rohelist teed, sest ta oli lubanud ühe seminaril osalejaga pärast õhtust sööma minna.
Seal restoraniketi ilmetus steriilsuses, taustaks lastega perede ligimeelitamiseks mürisev pehme jäätise masin, ütles Ester Nilsson sel pärastlõunal Olof Stenile, et tema on see mees, kellega ta tahab oma elu jagada. Nad olid niisama lobisenud ja Ester oli kartma löönud, et aeg saab otsa ja ta ei jõuagi lagedale tulla oma tähtsa sõnumiga, mille ta oli otsustanud edastada just täna.
„Ma tahan oma elu sinuga jagada.”
Ta mõtles, et seekord peab ta end algusest peale selgesti väljendama. Midagi ei tohtinud jääda ebamääraseks.
Olof võpatas, põrkas tagasi ja hüüatas:
„Aga sa ju ei tunnegi mind!”
See väide ajas Estri segadusse, sest see oli tõsi, kuid ta otsustas mitte taganeda.
„Piisavalt, et teada. Ja varsti tunnen sind juba paremini.”
Olof hakkas võtmekimbuga, mille ta närviliselt taskust haaras, pabersalvrätti puruks torkima. Ester ei öelnud rohkem midagi. Ta mõistis, et oli käitunud rumalasti ja kõigi nõuannete vastaselt, kuid ta oli väsinud otsustusvõimetute inimeste järele ootamast ning ta ei tahtnud jätta Olofile võimalust keerutama hakata ja väita, et tema ei teadnud, mida Ester mõtles, ja Ester pidi ise aru saama, mis seis on, kuna tema on ju hõivatud. Ester tahtis Olofilt juba varases staadiumis vastuse välja pressida, et teada, kas minna edasi või pöörata kohe tagasi.
Olof ei öelnud ei, see oli põhiline, ta ei öelnud ei. Ta põrnitses lauda, kus lebas nüüd täiesti ribadeks tehtud salvrätt, vaatas Estrile tõsiselt otsa ja ütles:
„Seda ei kuule just iga päev, et keegi tahab sinuga oma elu jagada. See on muidugi väga liigutav.”
Järgneva kuu jooksul nad ei rääkinud, kuid kohtusid korra. See oli siis, kui Ester sõitis Västeråsi oma näidendi esitust vaatama. Kohtumine oli kramplik ja Olof hoidis eemale, mille peale Ester keeras masendunult selja, mispeale Olof omakorda vahetult enne Estri ärasõitu talle kõrva pomises:
„Teeme nii, et kohtume pärast mänguperioodi lõppu, kui ma Stockholmis tagasi olen.”
Järgnes sügis täis lootust ja igatsust ning Estri süda ähvardas lõhkeda.
Juba paar päeva pärast mänguperioodi lõppu helistas Olof ja kutsus Estri Djurgårdenile Blå Porteni restorani lõunale. Kohavalik viitas sellele, et Olof tahtis temaga koos aega veeta, et teineteist paremini tundma õppida, viitas uuele faasile, vanalt uuele üleminekule, viitas sellele, et Estri arvestused olid olnud õiged, eriti kui Olof oli mõelnud minna praamiga.
Päev, mil kõik võis alata, oli käes. Kohtumine oli kokku lepitud kella kaheteistkümneks Djurgårdeni praami väljumiskohas. Estril oli ootusärevusest klomp kurgus. Oma korteris, mida ta viie aasta jooksul õieti möbleerinudki polnud, sest oli pidevalt sealt lahkumas, takistuseks vaid see, et tal ei olnud kuhugi minna, pani ta sel hommikul voodisse puhta voodipesu ja köögilauale vahariide, mille ta oli eelmisel päeval Götgatanilt ostnud. Veidi maad edasi samalt tänavalt oli ta leidnud kolm ilusat juugendlampi, mis kaunistasid nüüd aknalaudu. Novembri lõpp oli käes ja väljas pidevalt pime. Ester lootis lambid pärastlõunal Olofi jaoks põlema panna.
Täpselt kell kaksteist seisis ta kail ja ootas niiskusest hallis uduvines. See oli üks selliseid päevi, kui miski ei liigu, kõik seisab paigal. Olof jäi veerand tundi hiljaks. Ester oli kindlalt otsustanud tema hilinemist mitte kommenteerida, kuid märkas mehe liigutustes teatavat rahutust. Ta mõtles, et võib-olla oli Olof eelseisva pärast ärevil – see oli ikkagi suur samm edasi.
Saabudes ütles Olof esimese asjana, et pole mõtet Blå Portenisse sõita, nad võivad ka vanalinnas mõnes lihtsamas restoranis lõunat süüa, saab kiiremini. Estri hääletut, kuid silmanähtavat hämmingut nähes muutis ta meelt ja nad ostsid piletid. Nad olid peaaegu ainsad Djurgårdenile sõitjad ja nende väheste sõiduminutite jooksul mainis Olof oma naise nime lausa mitu korda. Kui ta märkas, et Estri ilme muutus selle peale morniks ja tõrjuvaks, ei maininud ta enam oma naist, kuid see rõhus Estrit veel ka siis, kui nad vahtralehtedes sahistades laevast restoranini viivat lühikest teed kõndisid.
Oli neljapäev ja järjekord Blå Portenis oli harjumatult lühike. Nad otsustasid praetud räime, kartulipudru ja pohlasalati kasuks ning istusid saali keskel asuvasse lauda, teiste kuuldekaugusest välja. Olof hoidis nuga ja kahvlit püsti peos,