Isiklikult vastutamata. Lena Andersson

vaatan kodus sõnaraamatust järele, mida fatalist tähendab.”

      „Seda, mida ma just ütlesin.”

      „Aga ma loen kodus neutraalset, objektiivset seletust.”

      Usin teenindaja viis nende taldrikud ära ja Olof tellis klaasi punast veini, mis Estri rõõmuks tähendas, et nad ei lahku niipea. Ester tellis veel ühe õlle. Olof vaatas lokaalis ringi ja ütles:

      „Kas sa selle peale pole tulnud, et ma valingi. Aga mitte nii, nagu sina tahad.”

      Need karmid sõnad olid taas vastuolus Olofi näos mängleva kerge eneseimetluse ning mängu- ja jahilustiga.

      „Miks sa siis pidevalt mind näha tahad?”

      Olof pigistas ta kätt. Tema näoilme oli avatud, mahe, armas.

      „Sa ju tead, miks.”

      „Ei.”

      „Kas meil ei ole siis hea?”

      „Vägagi hea.”

      „Kas sellest ei piisa?”

      „Nii et sul on topelt ja minul pool? Tänan, ei.”

      Olofi järgmine repliik oli nii veider, et see oli kas keelevääratus või distinktiivne eneseanalüüs. Ta ütles mõtlikult:

      „Ma olen üsna heterogeenne inimene.”

      „Heterogeenne?”

      „Ei, ei, mitte heterogeenne, mis sõna see oligi?”

      „Monogaamne?”

      „Jah, monogaamne. Just.”

      Ester mõtles, et see on hea. Ta tahtiski monogaamset meest, kellele piisas õnneks vaid temast.

      Kolm päeva enne jõule lamaskles Ester oma voodil ja luges üht äsja ilmunud raamatut, mis käsitles poststrukturalismi suhtumist antiikaja sofistidesse. Ta lebas seal oma hoolikalt valitud kohtvalgusti valguses, mida Olof veel ei olnud näinud, kui tuli sõnum.