Hallevanneti juures leidis ta õige sissesõidutee ja helerohelise viirutatud ala. Ta haaras pastaka ja tegi risti sinna, kus arvas leiukoha olevat.
„Kingade ja riiete järgi otsustades on alust uskuda, et tegemist on meesterahvaga,” teatas ta ja istus uuesti. „Ja et ta on seal olnud suvest saadik.”
„Ja meil ei ole ühtegi teadmata kadunut, kes nende tunnustega sobiks?” püüdis Christine Thiis kinnitust leida.
Wisting noogutas.
„Suvel tuleb siia ligi 40 000 turisti,” tuletas Hammer neile meelde. „Meil tuleb ilmselt otsinguparameetreid laiendada.”
„Juba tehtud,” selgitas Torunn Borg ja tõmbas enda ees olevast paberivirnast ühe väljaprinditud lehe välja. „Sellest me eriti targemaks ei saanud. Juuli keskel kadusid Vestlandetis2 kaks saksa turisti ja vaid üks neist on leitud, ning üks hollandlasest matkaja on siiani jäänud kadunuks Hardangervidda’s.”
Wisting heitis pilgu kellale.
„Mortensen peaks varsti sündmuskohalt jõudma,” ütles ta ja kirjutas märkmikusse ID. Identiteet. See oli olulisim, mida vaja, et asjaga edasi liikuda. „Võib-olla saame tema saabudes midagi enamat teada.”
„Kuidas on lood poisiga, kes ta leidis?” tahtis Christine Thiis teada.
„Isa on kahtlemata tugeva loomuga,” vastas Wisting. „Ülikooli õppejõud või midagi sellist. Igatahes mingit professionaalset abi ta ei soovinud. Loodame, et kõik läheb hästi.”
„Kas meedia on juba mängus?” küsis Hammer.
Christine Thiis noogutas. Ta oli politseiprokurör ja kõik meediapäringud läksid esmajoones talle.
„Kuni me pole kindlad, et tegemist on kriminaaljuhtumiga, hoiavad nad madalat profiili,” selgitas ta. „Paljud asjaolud viitavad ju võimalikule enesetapule.”
Hammer nõustus.
„Me oleme seda ennegi näinud, et võetakse tabletipurk kaasa ja marsitakse metsa.”
Teised noogutasid.
„Pealegi oleks see laiba peitmiseks imelik koht,” mainis Benjamin Fjeld ja tõmbas kaardi enda ette. Kohast, kuhu Wisting risti oli tõmmanud kuni maja kõrvalhooneteni oli kõigest mõnisada meetrit.
„Ta ei olnud ju mingil moel peidetud, keegi pidi ta ju varem või hiljem leidma.”
„Kes selles mõisas elavad?” küsis Christine Thiis.
Wisting uuris oma märkmeid.
„Per ja Supattra Halle.”
„Supattra?”
„Naine on Taist pärit. Tema vastutab jõulupuude eest.”
Hammer pööritas vaikides silmi.
„Patrull on neid küsitlenud, neil ei olnud eriti millegagi kaasa aidata,” selgitas Wisting. „Homme tulevad Halled siia ametlikku selgitust andma, kuid siiani pole nad suutnud suvest midagi meenutada, mida saaks leituga seostada.”
„Millal lahkamine toimub?”
„Homme ennelõunal. Kui meil veab ja uus videosüsteem toimib, saame lahkamist siitsamast jälgida.”
Hammer sirutus kohvikannu järele ja täitis oma tassi uuesti.
„See on imelik,” sõnas ta, „et meil teda teadmata kadunute nimekirjas pole. Kui ta on seal suvest saadik olnud, siis peaks ju keegi olema teda taga otsinud?”
Wisting haaras midagi ütlemata kohvitassi. Seda oli ta varemgi näinud, et leidus inimesi, kes kõigi teiste jaoks nähtamatud olid. Aga see ei tähendanud muidugi, et keegi neilt elu oleks tahtnud võtta.
6
Mobiiltelefon oli jälle kontorisse jäänud. Tal oli üks vastamata kõne Linelt ja kaks Espen Mortensenilt. Noor kriminaaltehnik oli ka sõnumi saatnud, milles teatas, et laip on sündmuskohalt ära viidud ja et ta oli selle juurest midagi leidnud. Ta püüdvat enne kümmet jaoskonda jõuda. Pool tundi oli veel jäänud.
Wisting tundis ahvatlust helistada ja küsida, mis see oli. Võib-olla oli ta leidnud laipa tõstes tabletipurgi või avastanud dokumentidega rahakoti.
Tütrele helistab ta hiljem. Linel oli kombeks ajalehetoimetuses tekkivatel vaiksetel hetkedel helistada, et küsida, kuidas tal läheb ja millega tegeleb. Hetkel soovis Wisting selgitustest hoiduda. Laiba leidmine polnud veel ajakirjandusse jõudnud ja see oli väga hea. Neil poleks midagi kommenteerida.
Ta haigutas. Ilmselt väsitas see lumine ilm. Akna taga langes suuri sagriseid helbeid. Kümme enne kümmet jõudis Espen Mortensen kontorisse. Õues viibitud tunnid olid andnud eksperdi näole värske jume ja juustel oli näha sulavat lund. Ta seisis, aurav kohvitass ühes, väike pappkast teises käes, fotoaparaat rippumas üle õla.
„Laip on sealt nüüd ära toodud,” ütles ta ja võttis istet külaliste toolil. „Lahkamine on homme ennelõunal.”
„Mida te leidsite?” uuris Wisting.
Mortensen pani pappkasti lauale.
„Jõudsime ta taskud läbi käia enne, kui ta ära viidi,” selgitas ta.
„Rahakott?” küsis Wisting, silmis lootus, et saab oma märkmikusse nime kirja.
Mortensen raputas pead.
„Võtmed?” pakkus Wisting. Ta oli näinud, et võtmekaardid võivad aadressini viia.
„Ei.”
Ekspert avas pappkasti, võttis sealt läbipaistva pealt suletava kilekoti ja asetas lauale. Wisting kummardus ettepoole. Kilekotis oli teine samalaadne kilekott ja selles omakorda kortsus läikepaber. See oli mingi flaier. Esikaanel pilt suurte valgete purjedega laevast. Elida, seisis sellel suurte trükitähtedega. Sailing for Jesus.
Wisting tõstis kilekoti ettevaatlikult üles.
„Mis see on?” küsis ta seda ümber pöörates.
„Tere tulemast sadamasse Elida jumalateenistusele!” luges ta tagaküljelt rootsikeelset teksti. „Jagame elavat muusikat ja kuulete tunnistusi muudetud eludest otse Elida tekilt.”
„See on ühe Rootsi koguduse flaier,” selgitas Mortensen. „Nad tutvustavad Elidat purjetava kirikuna, reisivad sellega mööda maailma ja kuulutavad evangeeliumit.”
„Siit lugesid?” küsis Wisting flaieriga kotti lehvitades.
„Internetist,” vastas Mortensen. „Nad olid suvetuuril Norras nädalatel 32 ja 33. Esimeseks peatuskohaks oli Stavern. Laev seisis siin 9. ja 10. augustil ja läks siis edasi Stavangerisse.”
Wisting üritas oma mõtteid korrastada. Seda, et surnud mees oleks olnud purjetava kiriku meeskonnast, ta ei uskunud. Kui Rootsi kodanik oleks läinud Norras maabunud välismaiselt sõiduriistalt kaduma, oleks see kindlasti ka Norra süsteemis registreeritud.
Ta pani kilekoti käest ja lappas lauakalendris neli kuud tagasi. Mööda päevist, mil ta ajutiselt teenistusest kõrvaldatud oli, et leida lahendust ühele 17 aasta vanusele kadumisjuhtumile, tagasi suvepäevadesse augustis, mil ta oli veel koos Suzannega. Tal polnud küll puhkus, aga tööd oli olnud suhteliselt vähe. 10. augusti peale oli tal märgitud Suvekontsert. Ta mäletab, et õhtu oli olnud soe ja Suzanne oli käinud jazzkontserdil Bøkeskogen’is. Sellest ajast on möödunud neli kuud ja nende nelja kuu jooksul oli ta uuesti üksikuks jäänud. Ja kogu selle aja oli üks tundmatu mees lebanud Halle mõisa kõrval kuuse all.
Flaier andis neile kindlasti vihje ajalise raamistiku kohta. Mees pidi olema flaieri saanud kõige tõenäolisemalt mingil hetkel pärast 9. augustit, kui purjekas Staverni sadamasse jõudis. See oli nende esimeseks käegakatsutavaks tõendiks ja aitas põhimõtteliselt suure sammu edasi.
Ta tõstis koti uuesti üles ja uuris selle sisu lähemalt. Sisemine kilekott meenutas talle Minigrip-i kotte, mida nad ise asitõendite kogumisel kasutasid, ainult see siin oli vihmast