linti aja, koha ja kohalolijate nimed.
„Rahvatervise Instituudi kohtumeditsiini osakonda toodud identifitseerimata surnukeha, seljas pruun pintsak, pluus, heledad püksid ja pruunid nahkkingad,” jätkas ta. „Riietuse detailne kirjeldus jäetakse politsei ekspertide hooleks.”
Jon Berge tegi ruumist ülevaatliku foto.
„Surnukeha lagunemine on jõudnud hilisesse staadiumisse, kuid veel mitte lagunemise lõpustaadiumisse,” jätkas arst. „Marrasnaha jäänused on mustjaspruunid, kaetud arvukate nõelapeasuuruste ja kraatrikujuliste haavanditega, ilmselt sipelgate ja mardikate poolt tekitatud. Hüppeliigeste ja kaela pehmetel katmata kudedel näha suuremate loomade poolt tekitatud juhuslikke sentimeetrisuurusi kahjustusi. Kärbsevastsete levik surnukehal paistab olevat piiratud.”
Ta köhatas hääle puhtaks ja jätkas: „Vasak käsi asetseb väljasirutatult keha vastas. Parem käsi on küünarliigesest kõverdatuna rinnal. Peopesa on kokku pigistatud justkui midagi peos hoides.”
Kaamera välklamp heitis heleda sähvatuse üle surnukeha, patoloog jätkas väliste kirjeldustega. Ta eemaldas kile, mis oli seotud ümber parema käe ning tõmbas sirgu pöidla ja nimetissõrme.
„Paremast peopesast leitud võimalikud juuksekiud,” luges ta sisse ja hoolitses, et leiust said tehtud fotod, ning painutas seejärel lahti ülejäänud kolm sõrme.
„Peopesa kaetud pruunikasmusta kihiga,” jätkas patoloog. „Võimalik pinnapealne vere koorik. Selle külge kleepunud kuus juuksekarva.”
Ükshaaval eemaldati pintsetiga juuksekarvad ja asetati katseklaasi. Seejärel võeti proovid ainest, mis arvati olevat veri. Käsi loputati puhtaks, kahjustusi sellelt ei leitud.
„Liigume siis edasi,” teatas patoloog ja palus assistendil eemaldada kingad. Viimane kangutas need jalast ja andis Kripose uurijale.
„Wolverine,” luges ta jalatsite talla alt. „Suurus 11,5.”
„See pole Euroopa number,” kommenteeris Christine Thiis.
Espen Mortensen lõi kaubamärgi netiotsingusse.
„Jalatsivabrik peakorteriga Michiganis, Ameerika Ühendriikides,” selgitas ta. „Müüakse üle maailma.”
Mehed ekraanil olid eemaldanud surnukehalt jaki. Politseinik üritas kaelatagust etiketti lugeda.
Mortensen lehitses oma märkmetes.
„Brioni,” luges ta sealt. „Ma juba kontrollisin. Itaalia kaubamärk.”
Jon Berge noogutas kinnitavalt ja pani jaki paberkotti.
Seejärel lõigati lahti ja eemaldati püksisääred. Kangaga tulid kaasa mustjad naha ja koe koorikud. Selle alt paljastusid muskulatuuri niitjad jäänused.
„Meeste aluspesu,” kommenteeris politseinik lahkamissaalist enne, kui hakkas heledaid viigipükse uurima. „John Henry Mens Dress Pants.”
Espen Mortenseni arvutiekraani täitsid erinevate netipoodide tulemused.
„Ainult välismaised lehed,” ütles ta pead raputades. „Shopko, Find&Save ja eBay.” Sarnaselt püksisäärtele lõigati lahti pluusivarrukad. Wisting vaatas metall-laual lebava inimese jäänuseid. Ribid turritasid rindkerest välja. Pruunikasmust nahk oli rebenenud ja kaetud lahtiste haavadega. Kõige tõenäolisemalt olid need lagunemise tagajärjed. Riided olid olnud terved, miski ei viidanud välisele vägivallale, ei torke- või kuulihaavadele.
Kripose uurija lasi näppudega üle pluusikaeluse, lootes leida silti, mis annaks neile veel juhtniite.
„Siin on mingi värvimuutus,” ütles ta. „Tumedam kui teised plekid. Ma ei suuda kaubamärki tuvastada.” Ta vaatas kaamerasse. „Võib olla veri.”
Patoloog tõmbas liikuva varre otsas oleva valgusti alla pea kohale ja kummardus üle laiba.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.