ur Mikita
Lindvistika
Lõpp ja algus
Raamat, mis meenutaks metsa. Suletöö, kus ideed oleks risti-rästi nagu vanas tuulemurrus – selliseid olen ikka taga igatsenud. Üks loovamat sorti kirjatöö peaks tabama põlismetsa hõngu: see on metsik, ürgne ja veidi muinasjutuline. Nõnda sündiv mõte on parasjagu pöörane ja taltsutamatu, eesmärgiks luua teadvuse seisund, mis inspireeriks lugejat ja lükkaks mõtte liikuma mõnes ootamatus suunas. See on tunne, mida kogeb kirglik seeneline ja tulihingeline kalamees. Mis puudutab vaimuilma, siis minu meelest on kõige võimsam strateegia korilase oma – hea vaist ning väike abi taevaste jõudude poolt ei jäta sind kunagi tühjade kätega. Seetõttu sobib seenelkäik väga hästi igasuguse loomingulise tegevuse mudeliks.
Algus- ja lõppsõna on kole raske kirjutada, sest üldiselt pole asjadel ei algust ega lõppu. Alati oli midagi juba enne ja alati tuleb midagi pärast. Nii on algus ja lõpp omamoodi siirderiitused, mis sisaldavad mõlemat. Algus- ja lõppsõna on justkui pulma- või matusekõne, mida eestlastel pole kombeks eristada. Igas korralikus eesti suguvõsas on üks ebamäärases vanuses mees, kes räägib perekondlikel koosviibimistel terve elu üht ja sama juttu – ja tunnistagem, et tema sõnavõtt on alati väga oodatud. Idee lõpp ja algus kokku kirjutada laenasin ma temalt, mütoloogiliselt onu Ilmarilt.
Käesolev raamat on kolmas osa mõttelisest triloogiast, mille moodustavad kümmekonna aasta jooksul sündinud „Metsik lingvistika”, „Lingvistiline mets” ja „Lindvistika”. See on uurimus eestlase paigavaimust ja paigarahva elutundest. Elu on seda paika armastanud, elu jäljed ulatuvad siin sadade miljonite aastate taha. Ja selles tuhandete aastate vanuses pesas on kiikunud ja küpsenud etnose elutunne. Eesti maagilise paleuse moodustavad erinevate ajakihtide põimitus, suur looduslik mitmekesisus, arhailise ja modernse sülelus, tugev paigavaim ning keele, kultuuri ja looduse loomulik hübriidsus, mis iseloomustab eelkõige põliskultuure.
Eesti on omamoodi keele, kultuuri ja looduse lõppjaam. Meenub Ülo Tedre huvitav tähelepanek: Eesti on kui muinasjuttude lõppjaam, neid tulnud igast ilmakaarest, kuid pole siit enam edasi läinud. Meie loodus koosneb samuti piirikooslustest, paljud liigid seisavad siin oma levila piiril. Eesti on piiririik nii kultuuri kui looduse mõttes. Just see geograafiline aspekt, et läänes tuli ette meri, idas on aga suured sood, joonistas välja ka eesti keele, kultuuri ja looduse eripära. Mõnes mõttes on siin ka ühe etnose lõppjaam – siit pole enam lihtsalt mitte kuhugi minna.
Eestlase looduskogemuse muudab eriliseks looduse hingestatuse tajumine. Looduse hingestatus kuulub tegelikult ühte ja samasse ritta šamanismi ning animismiga. Šamanism on inimese kõige iidsem suhe loodusega (sellest kõneleme üldjuhul kauges minevikus), animism on veidi „pehmem” termin, tänapäeval räägime pigem looduse hingestatusest. Sisuliselt aga kõneleme ühest ja samast nähtusest, mis on lihtsalt aja jooksul muutunud.
Teatud mõttes on see raamat katse üles tähendada eesti rahva nägemuslikku elulugu, mis asub kusagil muinasjutulise ja pärismaailma vahel. Olen mitmel puhul kasutanud eestlase võrdkujuna linavästrikku, vana lõunaeesti nimega „tsibihärblane”. Tsibihärblane on ilmetu välimusega lind, aga kole suure jõuga – kui korra jalaga põrutab, on jääkaanel mõra sees. Seetõttu hüüdis vanarahvas linavästrikku ka Jämejalg-Toomaks. Oma nõiavarbaga lõhub ta jää, avab ukse kevadele ja loob uue maailma. Ka hea mõte on veidi linavästriku moodi: see sunnib püsti hüppama, kõlab vastu meie kehas ja teeb pesa inimese varbasse. Selle isevärki loogika järgi olen katsunud ka raamatusse mõtteid valida. Mõte, mis hakkab varbaotsas surisema, ongi hea mõte.
Läbi kolme raamatu tõusevad esile teemad, mille juurde olen loomusunnil ikka ja jälle tagasi pöördunud. Neid võiks kokku võtta sõnadega „rohelised kultuurivormid”. Eestlase jaoks on metsaskäimine või seenelkäik ühekorraga nii loodus- kui kultuurikogemus. Selle varjus võib näha üsna arhailise mõtteviisi jälgi, omalaadset dialoogi maastikuga, kunagise maagilise sõna salapärast varju. Me olemegi rohelised mehikesed.
Loodust armastava inimesena pole mulle vastuolulisel kombel kunagi eriti meeldinud matkamine. Mulle meeldib külastada üksikuid paiku, käia tihti vanades kohtades, mitte uutes. Matkamise mõnule olen vaistlikult eelistanud metsas olemise rõõmu. Usun, et jõudmaks n-ö isiklike pühapaikade kogemiseni, peab inimene mõnes paigas rändama palju kordi, päevi, aastaid – võib-olla terve elu. Need on paigad, kus inimene sõlmib maagilise lepingu maastikuga. Siin hing kirgastub ja siia matkab tema hing tagasi surmahetkel. Poeetilisematel hetkedel mõtlen, et surres rändab eestlase hing tagasi pühadele maastikele. Tihkan arvata, et eestlane lõpetab oma maise teekonna ühes unenäolises metsas, võib-olla kusagil seal, kus paistab kätte lapsepõlvekodu, sealt tõukab inimese hing end lahti maastiku kohale. See maagiline rituaal kuulub paigarahva sõnastamata asjade hulka.
See on raamat maailma kodustamisest. Eesti ruum on vahest üsna konkreetselt määratav: kodumets ja sellest veidi kaugemale jäävad seene-, marja- ja kalakohad, heinategijate põlvkonnal ka kaugemad metsaheinamaad. See ruumi „kodutamise” rituaal (mis hää sõna kodumetsas hulkumise jaoks!) on üks põliskultuuride tunnusjooni. Usun, et meie paradiis ei ole tegelikult kuigi suur, see mahub vabalt ära 10 x 10 kilomeetri sisse. Eestlastel on seda vana teadmist suuresti säilitanud maa- ja suvekodud.
Milline näeb Eesti välja 100 aasta pärast? Mis inspireerib tulevikuinimest, milline võiks olla sild tänase Eesti ja tuleviku Eesti vahel? Usun, et loodusmaastikud on väga tugevaks Eesti identiteedi kujundajaks ka saja aasta pärast. Looduslähedus, looduspärasus ja rohelised kultuurivormid muutuvad aja jooksul veelgi suuremaks luksuseks, millest enamik inimesi maailmas tunneb suurt puudust. Selle globaalse trendi taustal joonistub välja ka Eesti identiteet. Meie silmis suvaline metsatükk on juba täna tsiviliseeritud maailma vaatevinklist ehe looduskaitseala, tõeline looduspärl. Kas Eesti tulevikusuund peaks olema „põlis-”, „mahe-”, „öko-” või hoopis mõni muu selletaoline mõtteviis, see ei olegi minu arvates nii väga oluline. Tähtis on, et suudaksime säilitada oma erilist, vanapärast ja väga mitmenäolist loodustunnetust, et meil jätkuks tarkust kesta rohelise rahvana.
Meil oleks vaja keelt, kirja ja mõtteviisi, mis lubaks võimendada meie soome-ugri komponenti; oleks tarvis kultuurivorme, mis tooksid nähtavale meie arhailise põhjakihi – Põhja kihi. Eesti kultuuri on pikka aeg kirjeldatud põhimõtteliselt vildakalt, väära terminoloogia ja valede dominantide kaudu. Pöördun selle mõtte juurde raamatus pikemalt tagasi. Usun, et maailm seisab taas suulise animistliku kultuuri künnisel.
Tänapäevane kultuur kannatab standardiseerimishulluse käes: kultuur ja haridus üritavad toota üsna ühesuguseid inimesi. Inimene pannakse kasvama „standardkeele”, „standardkultuuri” ja „standardhariduse” kapsaaeda. Selline mõtteviis välistab mingisuguse olulise osa inimesest. Ainus tee on leida mingi võimalus, kuidas liikuda isiklike maailmade poole. Ja nende loomisel tuleks kasutada üht vana karjapoisinõksu – aia sisse tuleb jätta salakoht, kus saab lipi eest nihutada ja n-ö otse läbi aia minna. Minu maailmatunnetuse põhiseisukohad on pigem metsik ilu, metsik lapsepõlv, väikeste asjade elegants, loomulikkus, avastuslikkus, eluküllus, anti-urbaansus ja anti-institutsionalism. Olen sellesse raamatusse katsunud alles jätta piisavalt metsikust, salapäraseid aiaauke, tahumata ilu.
Tark inimene ei vajagi õigupoolest raamatuid, ta vajab lihtsalt väikest algkiirendust. Seda, mida inimene otsib, ei saa ta mõnes mõttes kuidagi ette teada – see on väga oluline, põhimõtteline teadmatus. Mis mõtet on otsida, kui me juba alguses teame, mida otsime? Tõeline otsija kaotab nii labase mängu puhul otsekohe huvi. Kuigi me kõik rihime tõenäoliselt ühte ja sama asja, on see, mis me viimaks leiame, ikkagi täiesti isiklik.
Minu jaoks on looming, võib-olla kogu inimlik mõtlemine sügavalt topograafiline akt. Eesti pisut metsikuvõitu välimusega talukohad oma viltuvajunud rehealuste ja kuuridega, mille ärakukkunud tagaseintest avaneb imeliselt tühi ruum, loovad võimsa infrastruktuuri avastuslikuks mõtlemiseks, siin on end võimalik teostada nähtamatu põhjamaise introverdina.
Eesti kultuuri tugeva animistliku jälje tõttu on meil veel alles küllalt palju „taimset teadvust”. Mingisugune hämaravõitu kommunikatsioon puudega on siinmail veel üpris levinud. Teatud riismeid võib isegi leida veel n-ö graniitsest teadvusest, mis kunagi sidus inimesi allikate, kivide ja iidsete pühapaikadega. Kusagil siin tuleb