Lindvistika ehk metsa see lingvistika. Valdur Mikita

muutudes iseendaks jääda. Eesti näib olevat ajaloos leidnud mingisuguse tasakaalu, mis selle võrrandi lahendas. Isegi praegu näeme sellest väga vanast erisusest tulenevaid nähtusi, mis meie kultuuri iseloomustavad: hõre asustus ja metsikud maastikud jätavad mulje tõelisest kõnnumaast, samas on iga kuuse taga wifi ja tsiviliseeritud maailm on kiviga visata. Eesti fenomen on see, et me pole Euroopale liiga lähedal, aga mitte ka liiga kaugel. See kultura ja natura olemuslik tasakaal kuulub loomuldasa meie õnne valemisse. Seda sisemist parlanksi võiks väljendada nägemuse abil, et õige eestlane on ikka see, kel ühes käes on Skype ja teises väike seenenuga.

      Väiksena näis mulle, et Lõuna- ja Põhja-Eesti on kõigele lisaks ka täiesti erinevat värvi. Lõuna-Eesti linnad on ehitatud punasest, Põhja- ja Lääne-Eesti linnad aga valgest kivist. Lõuna-Eesti külavaheteed ja poriloigud olid punaka, Põhja-Eesti külavaheteed ja loigud aga hallikasvalge tooniga. Minu meelest polnud viimased üldse õiged poriloigud. Lisaks olid ka Lõuna-Eesti lehmad punased, Põhja-Eesti lehmad aga musta-valgekirjud. Ega lehm pole loll loom – punane lehm elas ikka punase linna agulis, valge lehm valge linna servas. Loodus oli tasakaalus. Nüüd on lehmad täitsa segi läinud.

      Paljude kultuuride häda on selles, et nad on kaotanud perifeeria. Ja väga lihtsalt öeldes on kultuuri perifeeriaks metsik roheline loodus. On ilmne seos kultuurikao ja metsikute maastike kadumise vahel. Kui kaovad suured metsad, ligipääsmatud mäed ja tühjad mererannad, kängub ka inimese mõte. Eesti inimese mõte võngub kõige võimsamalt kusagil absoluutse kommunikatsiooni ja absoluutse isolatsiooni vahel. Kahekojalisest kultuurist võib-olla pärinebki see meie varjatud bipolaarsus, tahtmine joosta maailma järel ja siis jälle tema eest pakku minna.

      Kaugemale ajalukku vaadates tuleb möönda, et korilase kohtumises tsivilisatsiooniga on ikka olnud midagi sünget ja tumedat, mille on üle elanud üksnes vähesed rahvad. Selle mürgise puudutuse suutsid üle elada karjakasvatajad ja maaharijad, korilase jaoks oli selline muutus liiga suur. Tänu sellele, et meie esivanemad olid tublid põllupidajad ja mitte läbinisti metsarahvas, suutsime astuda minevikust tänapäeva. Miks suutsid kolonisaatorid vallutada maailmas lühikese ajaga nii tohutuid piirkondi? Võtmeteguriks polnud mitte parem relvastus või suurem sõjavägi, vaid see, et nad olid põlluharijad. Pikk kooselu loomadega oli neile andnud immuunsuse nakkushaiguste vastu, koloniaalimpeeriumid rajati selle sünge ajaloolise biorelva toel. See kehtib ka Eesti kohta: kui meie esiisad poleks olnud põllupidajad, oleks kolonisaatorite nakkushaigused nad suure tõenäosusega varem või hiljem hävitanud.

Joomarluse juured

      Eesti naine näib olevat muutuvas maailmas märksa paremini kohanenud kui eesti mees. Üldiselt on teada, et suured ühiskondlikud muutused rõhuvad mehi rängemalt kui naisi. Tundub, et see euroopaliku ja soomeugriliku maailma põrkumine, mis istub nii sügavasti sees meie kultuurigeneetilises koodis, avaldub nähtavasti ka sugude lõikes. Mehed on meil rohkem soomeugrilased, naised eurooplased.

      Kui tahta paksude värvidega karikeerida meeste halbu iseloomujooni, siis võiks öelda, et Y-kromosoom on üks mõttetu roigas, milles on säilinud hulk arhailist geneetilist jampsi, millega pole tänapäeva maailmas suurt midagi peale hakata. Just siin avaldub kõige ilmekamalt küti viletsus: ta pole nõus metsast välja tulema isegi mitte siis, kui see mets on viimase kui puuni maha saetud ja ta on sunnitud selle lihtsalt välja mõtlema. Soomeugrilisus on nägemuslik Y-liiteline haigus.

      Muidugi oli see lihtsalt süngevõitu nali ja tegelikult mõtlen ikka niiviisi, et kui meis peaks surema viimane kütt, sureb välja ka meie rahvuslik kultuur. Kuid sellele vaatamata näib eesti meeste kohta kehtivat üks vana hiina needus: et sa elaksid huvitaval ajal! Huvitaval ajal on tõesti huvitav elada, ent see tähendab ka seda, et maailm muutub palju kiiremini, kui see meile tegelikult meeldiks. Meeste kohta käib väga hästi üks igipõline ja halvasti varjatud tõde: enamik meist on sisimas lihtsalt uskumatult konservatiivsed. Mees ei ole loodud maailmas (loe: elu jooksul) muutuma – me tulime selleks, et jääda.

      Põlisrahvaid võib tänapäeval iseloomustada väga mitme parameetri järgi, kuid kõige kindlam viis on joonistada tulpdiagramm sõltuvushäiretest. Need rahvad, kellel on kõige kõrgem tulp, ongi põlisrahvad. Sõltuvushäiretest on saanud tänapäeval põlisrahvaste üks peamisi tunnusjooni. Kõik need arhailised kultuuristereotüübid, mis ei ole leidnud kohta tänapäeva maailmas, on ajapikku muundunud puhtaks etanooliks. Ka meil tuleks kiiresti midagi ette võtta, et Eesti märgiks ei kujuneks siili luukere Vana Tallinna pudelis.

      Soome sugu rahvaid närivad kaks pahalast: pahaloomuline kurbus (depressioon) ja pahaloomuline joomine (alkoholism). Need on meie iidsed põlisvaenlased. Igasugune hingehäda muutub meie laiuskraadil kiiresti pahaloomuliseks. Eesti inimese psüühiline kude on kuidagi iseäranis läbitungimatu, animaalne ja lisaks veel kõikide psühhoterapeutide mõnituseks äärmiselt vähekausaalne. Naabri arusaamatu mühatus või morn pilk päädib varem või hiljem sellega, et Jaan valab Matile kaikaga pähe või Piret mürgitab ära Epu koera. Seda ei ole võimalik ennetada, muidugi kui kellelgi ei tule pähe oma meest või koera juba enne varjupaika viia.

      Soomlasi võiks määratleda kui maailma kõige tsiviliseeritumat joodikrahvust. Eestlased joovad sama palju, kuid on vähem tsiviliseeritumad. Eestlased joovad ennast kurjaks, vaeseks ja haigeks. Joomine on siin invaliidistav tegevus. Eestlase mõistmise võti peitub osaliselt ka eesti keeles: humal ja jumal on siin kahtlaselt sarnase kõlaga.