– Hurda kogud on maailmamõõtu kultuurisaavutus.
Selle raamatu üks kandev mõte on, et inimesel on instinktiivne kalduvus astuda elusainega mingisugusesse kontakti. Seda ürgset katset astuda loodusega dialoogi võikski nimetada maagiliseks sõnaks. Kultuuri peaks tõlgendama eeskätt ökoloogilisest perspektiivist. Kultuuri mõte on (loodusega) ühte hoida. Seda peamist ülesannet ei ole suutnud kaasaegne lääne kultuur täita.
Kui kõneleme meie pärismaistest kultuurivormidest, siis peaksime eelkõige kõnelema biofiiliast ja topofiiliast, iseäralikust tõmbest elava looduse ja maastike poole. Sinna koonduvad hämaravõitu praktikad, mis pole leidnud mõistlikku väljundit kreeka-ladina kultuuritüpoloogia raamides, millest kujunes aja jooksul lääne kultuuri metatekst ja mõõdupuu. Tegelikult on need traditsionaalsete kultuuride igivanad tunnetuspraktikad, mis esinevad suuremal või vähemal määral kõigil rahvastel.
Siia koondub üsna märkimisväärne osa eesti kultuuri pärimuslikust, animistliku moega kihist, mis 19. sajandi määratus tõlkemasinas ei leidnud enam väljundit „päriskultuuris”.
19. sajandil kujunes välja ülemaailmne massiivne kultuurikatkestus, mille käigus kultuurid justkui kiiresti moderniseerusid. Vähem on räägitud asjust, mis selle käigus kaotsi läksid. Need kaks maailma olidki tõlkimatud, ja mine tea, vahest oli ka sellel tõlkimatuselõhel oma varjatud positiivne külg. Kuidas tõlkida animistliku maailma lootusetut hübriidsust antiikkultuuri žanrilise atomaarsuse keelde? See oli põhimõtteliselt võimatu missioon.
Mitmed kultuurinähtused kadusid pea kõigis kultuurides (nagu vana rahvalaul ja mõistatused), ent pärimuse iidsetele müüridele tekkisid uued kummalised kihid, millest osa leidis väljundi esoteerikas (esoteerika on lääne kultuuri aktsepteeritud perifeeria, midagi karnevalitaolist keskaegses maailmas), osa aga tegi läbi hoopis huvitavama arengu. Selliste kultuurinähtuste hulka kuuluvadki minu meelest biofiilia ja topofiilia – animistliku mõtteviisi tänapäevased varjukujud. Kuna meil puudub paradigma selliste nähtuste kirjeldamiseks, siis on neile keeruline otsa vaadata, kuigi võime neid ise samal ajal kirglikult praktiseerida. Just sedaviisi ongi eesti kultuuris juhtunud ja nimelt see asjaolu muudab eesti kultuuri väga põnevaks.
Silla loomine vana pärimuse, „pastlakultuuri” ja „prantsuse kultuuri” vahele on miski, millesse tuleks rohkem panustada. Tegelikkuses peame tunnistama, et seda pole hämmastaval kombel kunagi juhtunud – need on praegu üksteisest palju kaugemal kui näiteks XX sajandi alguses. Niisiis võiksime lähtuda hüpoteesist, et need kaks mastaapset kultuuripraktikat – biofiilia ja topofiilia – on teatud vahevormid, mis eraldavad iidset šamanistlikku kihistust moodsast antiigist ehk lääne kultuurist. See on kultuuri vaat et kõige kreatiivsem piirkond, puu niineosa, kus voolavad elumahlad. Just siin varjab end kübeke ehtsast pärimusest, olles täiusliku perifeeria kattevarjus leidnud enesele üsna kummalise pelgupaiga.
Eesti kultuuri unikaalsusel on mõnes mõttes täiesti reaalne sisu: nimelt asuvad siin maailma mastaabis kaks kõige suurema mitmekesisuse areaali – pärandkooslused looduses ja kohapärimus kultuuris. Tähendusrikas on see, et mõlemad on poollooduslikud kooslused, see tähendab, need on olemuselt hübriidsed, tekkinud pikaajaliste interaktsioonide tulemusel kultuuri ja looduse piiril. Lisaks on need mõlemad ajalooliselt seotud: kõige liigirikkamad pärandkooslused on tekkinud sinna, kus on kunagi asunud maalinn või rauaaegne asula. Professor Meelis Pärteli töörühm tõestas üsna veenvalt, et kuna püsikoosluste kujunemine võtab aega sadu aastaid, siis on kõige suurema elurikkusega pärandkooslused samal ajal ka väga vanad.
Hurda kogud ja puisniidud kuuluvad mõlemad maailmakultuuri ajatusse varamusse, ent võib-olla sõltub eesti kultuuri tulevik hoopis nende kahe sümbioosist. Huvitav on see, et näiteks suve- või maakodusid hooldatakse tihti nagu puisniite ja pikema aja jooksul hakkab nende liigiline struktuur lähenema pärandkooslustele. Samal ajal koguneb maastikulise hajaasustuse rüpes ka pärimuslikku ainest, pärandkooslused ja kultuuripärand saavad kokku ühes ja samas geograafilises punktis. Ka Eesti metsad on suhteliselt hea tervise juures eeskätt seetõttu, et paljusid neist on pikka aega hooldatud nagu pärandkooslusi. Paljudes riikides on metsad lühikese ajaga muudetud monokultuurseteks puupõldudeks, mis on vaesed nii liigiliselt kui visuaalselt ja lisaks ka vastuvõtlikud erinevatele ohuteguritele kahjuritest kuni metsatulekahjuni. Need ei ole jätkusuutlikud ökosüsteemid.
Seda sügavmõttelist elusülemit julgeksingi nimetada kultuuri ellujäämisüksuseks. Kultuuripärandit ja looduspärandit on üritatud kaitsta eraldi, kuid enamasti pole see viinud soovitud tulemuseni. Usun mõtteviisi, mis käsitleb kultuuri ja looduse kaitset põhimõtteliselt hübriidsena, mis saab teoks ühel ja samal tunnetusväljal. Topofiilia (kohapärimus) ja biofiilia (elurikkus) on selle ökosüsteemi peamised nurgakivid. Selleks, et niisugust ökosüsteemi kaitsta, tuleb säilitada mingisugune kultuuripraktika, mis seda koos hoiaks.
Eesti loodus ei ole wildlife, nagu seda võib kohata Alaskal, Kanadas või Siberis. Eesti looduse omanäolisus seisneb tõdemuses, et pikaajalisele ja kohati ka üsna intensiivsele inimmõjule vaatamata on loodus püsinud heas seisukorras. Enamikus maailma paikades asuvad inimene ja loodus eraldi, eraldi maailmades. Just seetõttu võiks eesti loodusest otsida suuremat mudelit, mis ütleks midagi inimese ja looduse koosolu kohta. Meie loodusmaastikud on säilinud seetõttu, et seda on toetanud vanad traditsioonilised kultuurinähtused ning mõtteviis, mis on teinud loodusest püha paiga. Minu meelest võiks just siit otsida värskendavat allikat tänapäeva loodusfilosoofiale. Selles valguses kerkivad meie hõre asustus, kohapärimus ja looduse hingestatus esile kui tähelepanuväärsed kultuurisaavutused.
Tahaksin osutada veel ühele põnevale faktile. Meie aladele jäävad nii taimede „maailmarekordid” (Laelatu), seente „maailmarekordid” (Abruka), suurkiskjate ning sügiseste rändlindude rekordiliselt kõrge asustustihedus ja lisaks veel mitmed eluta looduse (geoloogia) „maailmarekordid” – olgu selleks meteoriidikraatrite esinemine või paleontoloogiliste leidude hulk. Paleontoloogias oleme saanud loodusolümpial raudselt kõige rohkem medaleid, siin on lausa maailmarekord maailmarekordi otsa. Näeme, et kõikide suurte elustikurühmade (taimed, loomad, seened) mitmekesisuse maksimumid asuvad üllataval kombel Eestis.
Oleme nii elusa kui eluta looduse rekordiomanikud, see on meeletu rikkus, mille keskel me elame. Oluline on, et osa neist mitmekesisuse ilmarekorditest on sündinud inimese ja looduse vastastikuses dialoogis. See aspekt muudabki eesti looduse põnevaks mudelsüsteemiks ning annab meie hajaasustusest sündinud arhailisele kultuurile hoopis uue vaatenurga. Huvitaval kombel on Eesti justkui mitmekesisuse saar, omamoodi Lagerstätte nii bioloogilise kui folkloorse mitmekesisuse mõttes. Ja õnneks on siin ka väga häid bioloogiliste ja folkloorsete interaktsioonide uurijaid. Rikkad pärandkooslused on tekkinud pikaajalise püsiva inimmõju tõttu, rikas kohapärimus on sama nähtuse väljendus kultuuris. Animism ja looduse hingestatus on loonud väga erilise kommunikatsioonitüübi, mis on kestnud sajandeid. Ei ole sugugi võimatu, et ökofilosoofia kõige uuemad ideed võivad võrsuda just sellest unustatud kihist.
Kuid astume nüüd veel ühe sammu edasi. Nägime, et eesti kultuuri kõige põnevamad nähtused näikse koonduvat kultuuri ja looduse piirialale. Selle piiriala fenomeni võiks katsuda seletada nelja põneva nähtuse kaudu: biofiilia, topofiilia, hõreasustus ja servaefekt, ehk ajalise ja ruumilise mitmekesisuse koondumine teatud paikadesse. Lihtsamalt on need siis loodususk, paigavaim, (maa)kodu ja ääre-maa. Need neli nähtust on tsiviliseeritud maailmas kadumas. Nähtava biofiilse ja topofiilse sättumusega kultuure on maailmas alles käputäis. Tavaliselt me ei mõtle seenele minnes, et seenelkäik kuulub tegelikult maailmakultuuri haruldaste ja hääbuvate vormide hulka. Mükofiilseid kultuure on alles väga vähe. Täpselt samuti kuulub sinna toimetamine vanas taluaias või (palve)rännak mööda isiklikke pühapaiku. Põhimõtteliselt on kõigil neil samasugune väärtus nagu mõnel Bachi sonaadil või iidse linna varemetel.
Vaadates neid eesti kultuuri iseloomulikke ja omanäolisi jooni, hakkab kangastuma üks üpriski erilaadne kommunikatsioonimudel, mis määratleb inimese kõneluse maa, elava looduse ja viimaks iseendaga (maagiline sõna). Viimase sajandi tunnusjooneks on, et inimene on meeletult