kindlustas tulemuse.
Mäng lõppes tõepoolest sel uusaastaööl, kuigi keegi seda ette ei näinud. Kuni Primakovi leer jagas kohti valimisstaabis, tegi administratsiooni ülem Vološin, kes istus kümne meetri kaugusel Lenini kehast ja unistas sellele naabrusele lõpu tegemisest, teoks võimatu – jõudis kokkuleppele kommunistidega. Kremli peamine eesmärk oli lihtne: lõhestada kommunistide ja Primakovi pooldajate liit. „Praegu on tähtsam põrutada Isamaa pihta,“ arutleti Kremlis. „Nad on konjunktuuriinimesed, tarvis neile näidata, et kui nad jäävad koos Primakovi ja Lužkoviga, on nad täielik null.“
18. jaanuaril, duuma esimesel istungil selgus, et vaheaja jooksul sõlmisid Ühtsus ja kommunistid kokkulepete paketi: parlamendi spiikriks saab kompartei esindaja, kõik komisjonide esimeeste kohad jagavad nad ära. Ülejäänud parteid, sealhulgas OVR, ei saa midagi. Primakovi lähikonnale oli see löök. Nad arvasid, et lähevad duumasse tegema suurt poliitilist karjääri ja juhtima protsesse, kuid Vološin näitas neile, et kui nad on Kremli vastu, siis jäävad reasaadikuteks, kusjuures vähemuse hulgas. Veendunud karjeristidele oli see tappev. Mõistnud, et saatus on Primakovile selja pööranud, deserteeris kolmandik OVRi nimekirjas kandideerinutest teistesse fraktsioonidesse juba esimesel istungil. „See on vandenõu!“ karjus tribüünilt Primakov ja lahkus protesti märgiks saalist.
Kokkuvõttes ei hakanudki ta presidendiks kandideerima. Tõmbus tagasi. Pooleteise aasta pärast lahkub ta duumast, jättes fraktsiooni juhi koha oma protežeele, perspektiivikale rahvasaadikule Volodinile. Too vannub Putinile kiiresti truudust ja 2001. aasta lõpuks lepib kokku OVRi ja Ühtsuse liitumise uueks valitsevaks parteiks Ühtne Venemaa. Ning saab kümne aasta pärast Kremli peaideoloogiks.
Nõukogude luksus
Ärimehed andsid nii meelsasti raha Putini valimiskampaaniaks, et asi kiskus lausa piinlikuks. Räägitakse, et Sergei Pugatšov, Perekonnale lähedal seisev pankur, sõbrunenud Putiniga, hakkas samuti suurärimeeste hulgas tegelema raha kogumisega valmiskampaaniaks. Kuid tal ei palutud seda teha ning raha valimisstaapi just nagu ei jõudnudki. Kuulduste kohaselt oli see ettevõtja isiklik äriprojekt, kes oma sõprust uue peaministriga osavalt ära kasutas.
Pugatšov, nagu paljud teised mõjukad ärimehed, tundis Putinit veel Peterburi ajast. Ja just tema sõbrunes kõige lähemalt Jeltsini järglasega. Praegu räägib Pugatšov, et tol hetkel oli Putin küllaltki üksik inimene – need, keda on praegu kombeks nimetada Putini sõpradeks, ei olnud veel Moskvasse kolinud. „Jakunineid, Kovaltšukke, Rotenberge polnud veel olemaski,“ väidab Pugatšov.
Putin ja Pugatšov elasid lähestikku, vaatasid üheskoos üle presidendi asjadevalitsuse Moskva külje all olevaid valdusi, kui tulevasele presidendile residentsi valiti. Valik jäi pidama endisel Mihhail Gorbatšovi riiklikul residentsil – Novo-Ogarjovol. Pugatšovi sõnade kohaselt rabas Putinit kõige enam suur 50meetrine bassein. Muide, kõigil riigijuhtidel tuli elada majades, mis olid kunagi kuulunud Nõukogude juhtidele. Administratsiooni ülem Vološin elas näiteks majas, milles kunagi elas peasekretär Juri Andropov.
Pugatšovi sõnul meeldis Putinile uus elu. Ühest küljest, ta ei püüelnud sugugi võimule – tõrkus ja osutas isegi keelitustele agaralt vastupanu. Teisest küljest aga – teda meelitasid olmemugavused ja presidendi privileegid. Tol hetkel elasid ametnikud, kaasa arvatud FSB direktor, enamasti tagasihoidlikult – villadest, jahtidest ja eralennukitest, mis olid oligarhidel, ei saanud nad sellal isegi unistada. Ootamatu tõus presidendi kohusetäitjaks oli Putinile eelkõige olmevapustuseks.
Pugatšov jäi pikka aega Putini lähedaseks sõbraks: nad napsitasid ja käisid koos saunas, nende lapsed kasvasid koos. Muide, see ei andnud Pugatšovile endale mingeid poliitilisi hoobasid. Tal tuligi tegutseda just nagu Putini nimel, et edukaid äritehinguid läbi suruda. Võimalik, et just see ülemäärane Putini sõpruse ärakasutamine saab pankurile kümne aasta pärast saatuslikuks.
Esimene sõber
11. märtsil 2000. aastal oli Peterburi Maria teatris esietendus. Siin oli kõik esimest korda ja väga sümboolne.
Esimest korda kogunesid siia saali inimesed, kes saavad lähimateks aastakümneteks Venemaa poliitiliseks eliidiks. Teatritöötajad silmitsesid neid hämmastusega: esmakordselt nägid nad niisugust hulka inimesi mobiiltelefonidega.
Esietendus oli uhke. Sergei Prokofjevi ooper „Sõda ja rahu“ Hollywoodist tagasi tulnud Vene filmirežissöör Andron Kontšalovski lavastuses.
Kuid tol õhtul polnud Maria teatris peakangelaseks mitte Kontšalovski ega tema vend, Oscari laureaat režissöör Nikita Mihhalkov, mõlemad istusid parteris. Võtmeisikud istusid tsaari loožis: need olid kaks peaministrit, Briti valitsuse pea Tony Blair ja Venemaa valitsuse juht Vladimir Putin. Putin oli juba poolteist kuud presidendi kohusetäitja ning see oli tema täiemõõduline maailma esietendus, esmakordselt võttis ta vastu välisriigi liidrit, ning veel sellise toredusega.
Kaks kuud varem, Davosi majandusfoorumil rabas Ameerika ajakirjanik Trudy Rubin pressikonverentsil Venemaa delegatsiooni otsekohese küsimusega: „Who is Mr. Putin?“ Maailmas ei tundnud keegi Boriss Jeltsini järglast, ei saanud aru, millised on tema šansid, milline on tema poliitiline background, kui iseseisev ta on või vastupidi, kui sõltuv, mida usub ja mida kardab, kas tahab reforme või revanši. Seda ei teadnud ka Vene publik. Neile pakuti väga lihtne kuju – tough guy, tugev käsi, täielik vastand vanale ja nõrgaks jäänud Boriss Jeltsinile. Välismaa, Lääne publiku jaoks valisid Putin ja tema meeskond teise kuvandi – smart guy, noor, energiline jurist, kompetentne ja enesekindel, kuid avatud ja sõbralik. Tegelikult sai tema rollimudeliks Tony Blair. Just temaga otsustas Putin sisse seada esimesed sõbralikud suhted. Kellega siis veel? Clinton ja Chirac olid Jeltsiniga suured sõbrad, seostusid temaga liialt, pealegi pidi Clinton aasta pärast erru minema.
Meelde tuletati veel sedagi, et 16 aastat varem avas Margaret Thatcher maailmale Mihhail Gorbatšovi, teatades: „Ma saan temaga asju ajada“. Putin ei tahtnud saada teiseks Gorbatšoviks, kuid lootis saada samasugust PRi välismaal, nagu oli NSV Liidu presidendil. Lõpuks, Putin tahtis väga meeldida. Ta hakkas Tony Blairi ümber keerlema täie põhjalikkusega – noh, või teda värbama.
Briti peaminister kutsuti Peterburi, Putini kodulinna, kus too paistis soodsamas valguses ja euroopalikum kui Moskvas. Alguses kohtus Putin Blairiga Peterhofis, imperaatori suveresidentsis. Seejärel viis Briti peaministri Ermitaaži. Ning viimaks siirdusid nad koos naistega esietendusele Maria teatrisse.
Teatri sissepääsu ees ootas valitsusjuhte väike demonstratsioon loosungitega „Putin – see on sõda“ (peeti silmas sõda Tšetšeenias). Iroonilisel kombel kuulati teatris ooperit „Sõda ja rahu“, mis jutustas eredast perioodist Venemaa ja Suurbritannia ajaloos, mil kaks impeeriumi olid liitlased ja võitsid ühise vaenlase. Esimeses vaatuses ilmus lavale Putiniga väliselt sarnane imperaator Aleksander I, kääbuspuudel kätel – temas tundis publik saalis otsekohe ära Putini koduse toy-puudli Tosja.2
Imperaator Aleksander I on üks saladuslikumaid tegelasi Vene-maa ajaloos. Võitnud Napoleoni, teatas ta, et „meil maad jätkub“ ega hakanud Venemaa territooriumi laiendama. Kõik teised juhid olid teisiti käitunud. Ja veel, legendi (muide, pisut kahtlase) kohaselt loobus ta ise võimust, lavastas oma surma ja sõitis Siberisse staarets Fjodor Kuzmitši nime all. 2014. aastal, juba pärast Krimmi liitmist ja sõja algust Ukrainas, avab Vladimir Putin Aleksander I mälestussamba otse Kremli müüri ääres. Kuid see tuleb palju hiljem.
Aga 2000. aastal üllatas tõeliselt kuninglik vastuvõtt Maria teatris Tony Blairi meeldivalt. Sellest kirjutab ta oma mälestustes kümme aastat hiljem: samasuguses olukorras Londonis teatri esietenduse eel poleks tal olnud vaja naeratada ega kätelda. Kuid Maria teatris oli kõik teisiti. Vaatajad astusid teelt kõrvale, langetades austusega pead. „Putin Venemaal on nagu tsaar,“ imestas Blair oma raamatus „Teekond“3. Silmanähtav paradoks: Putin arvas, et võttes Blairi vastu Peterburis, näeb ta välja eurooplasena, aga juhtus vastupidi: Briti peaministrile tundus tsaarilik luksus asiaatlikuna.
Kuid 2000. aastal Blair rääkis muidugi teisiti. „Putin on kõrge