Kursk katastroof. See uppus 12. augustil, Vladimir Putin presidendiaja 97. päeval. Algul ei pidanud ta avariid tähtsaks ja sõitis puhkusele Sotši. Sõjaväelased kandsid ette, et kõik on kontrolli all, muretseda pole tarvis, kohe-kohe saab kõik korda. Päästetööd algasid järgmisel päeval ning siis sai selgeks, et meeskonna 118 liiget on 108 meetri sügavusel lõksus. Putin katkestas puhkuse ja sõitis Sotšist ära alles viie päeva pärast. Selle eest sattus ta ajakirjanike hävitava kriitika alla.
22. augustil, kui sai selgeks, et kõik meremehed on hukkunud, suundus Putin kohtumisele nende sugulastega Vidjajevo asulasse Põhjamere ääres. Kohtumine oli väga raske: sugulased karjusid ja nutsid, süüdistasid Putinit ja sõjaväelasi tegevusetuses, selles, et väejuhatus venitas, ei tahtnud vastu võtta abi välismaalt. Vastuseks ründas Putin kolm korda televisiooni, öeldes, et see valetab, ning neid inimesi, kellele televisioon kuulub. Jutuajamise algul kõlas selline rünnak: „Seal televisioonis on inimesi, kes täna kõigist üle karjuvad ning kes kümne aasta jooksul lammutasid sedasama armeed ja laevastikku, kus praegu hukkuvad inimesed. Vaat täna on nad selle armee kaitsjate esiridades. Ikka armee ja laevastiku diskrediteerimise ja lõpliku lammutamise eesmärgil! Mitme aasta jooksul on nad varastanud raha ja nüüd ostavad ära kõike ja kõiki! On teinud sellised seadused!“ Kohtumise keskel tuli Putin jälle selle teema juurde tagasi: „Varastasid raha, ostsid massiteabevahendid ja manipuleerivad ühiskondliku arvamusega.“ Ning hüvasti jättes lausus kokkuvõtteks: „Nende tegevuse skeem ja loogika on väga lihtne. Väga lihtne. Mõjutada massiauditooriumi, sellisel moel näidata sõjaväe juhtkonnale, riigi poliitilisele juhtkonnale, et me vajame neid, et me oleme neil konksu otsas, et me peame neid kartma, kuulama ja nõustuma sellega, et nad varastavad ka edaspidi riigi, armee ja laevastiku tagant. Tegelikult ongi see nende tegevuse tõeline eesmärk. Kuid meie ei saa neile öelda: „Lõpetage ära!“ – nii oleks õige öelda, kuid … peame ise palju osavamalt, õiglasemalt, täpselt ja õigel ajal informatsioonipoliitikat ellu viima. Kuid see nõuab jõudu, vahendeid ja häid spetsialiste“.8
Kohtumisel ei lubatud kasutada diktofone, kuid selle stenogrammi avaldas nädala pärast ajakiri Kommersant-Vlast, mis kuulus Boriss Berezovski valdusfirmasse. Aga paari päeva pärast tuli telekanali ORT (samuti Berezovski kontrolli all olevas) prime time ajal oma programmis eetrisse Sergei Dorenko, seesama, kes oli aasta varem rääkinud Primakovi operatsioonist, kukutades tolle reitingut ja sel moel aidanud Putinil presidendiks saada. Dorenko analüüsis Putini väiteid Kurski kohta ja süüdistas teda valetamises. Muu hulgas andis ta eetrisse tollel kohtumisel sugulastega lindistatud lõike, mille stenogrammi oli avaldanud Vlast. See oli Dorenko viimane esinemine – autorisaade suleti otsekohe. Nüüd juba Pervõi nime kandva kanali peamise Kremli-meelse programmi Vremja toimetuses liigub siiamaani suust suhu legend, justnagu pärast seda saadet helises aparaadiruumis telefon ja et justkui helistaja oli Putin ise. Ta arvas, et selline ORTi retoorika on reetmine. Ja seda ta Berezovskile ei andestanud.
Selleks, et ORT Berezovskilt ära võtta, ei olnud erilisi pingutusi tarviski. Nagu hiljem teatas Vološin Londoni kohtus Berezovski protsessil Abramovitši vastu, helistas ta lihtsalt telekanali peadirektor Konstantin Ernstile ja palus, et ta Berezovskile enam tähelepanu ei pööraks. Umbkaudu nii: „Kostja, sa unustad ära Berezovski käsud. Teda ei ole sul rohkem vaja kuulata – muidu hakkame me otsuseid vastu võtma.“
See oli täiesti seaduslik, kuna Berezovskil oli kõigest 49 %, aga riigil 51 %. Põhiaktsionär otsustas oma õigused taastada, teatas Vološin, ja hakkab iseseisvalt telekanalit juhtima. Ta ütles Berezovskile: „Kontsert on läbi“ – just seda fraasi telefonivestlusest tuletas administratsiooni eksjuht Londoni kohtus meelde. See tähendas, et Berezovski ei saa enam helistada kanalile, anda seal mingeid käske – toimetusel on keelatud teda kuulata. Kõigist ORTi töötajatest hakkas mässama üksnes Dorenko ning ta vallandati otsekohe.
Augusti lõpul andis Vološin Putinile edasi, et Berezovski nõuab isiklikku kokkusaamist. Putin nõustus, kuid see polnud hoopiski selline kohtumine nagu varem. Vähe on öelda, et Putin oli külm. Ta ütles Berezovskile ükskõikselt ja halastamatult, et too ei hakka enam kontrollima ORTi ning kui soovib, võib oma osaluse maha müüa, kui aga ei taha, võib endale jätta. Kuid midagi teha tal ikkagi ei lasta.
Selline vastuvõtt šokeeris Berezovskit – ta lootis iga kord, et Putin annab alla, hakkab midagi kartma ja annab millegipärast järele. 2000. aasta septembris kirjutas ta Putinile avaliku kirja, mille avaldas oma Kommersandis: „Palun Teid, härra President, peatuda, kuni pole hilja! Ärge laske pudelist välja piiramatu võimu džinni, mis on laastanud meie maad üle seitsmekümne aasta. Te ei saa temast jagu. Ta hukutab nii riigi kui ka Teid.“ Selles kirjas lubas ta anda oma aktsiapaki ja juhtimise ajakirjanikele ja loomingulisele intelligentsile, kuid seda plaani teoks ei teinud.
Oktoobris müüs ta oma telekanali ORT paketi vanale sõbrale Roman Abramovitšile. 12 aastat hiljem, kui Berezovski annab Abramovitši kohtusse selle eest, et too ei maksnud talle osakute eest ORTis ja teistes kompaniides, näiteks Sibneftis, saavad teatavaks tolle tehingu üksikasjad, enamgi veel, kohus avaldab pealtkuulamise stenogrammi vestlusest Berezovski, Abramovitši ja Badri Patarkatsišvili vahel Prantsusmaal Le Bourges’is. Kolm oligarhi rääkisid, et ORTi müük on sanktsioneeritud Putini poolt ja Abramovitši raha üleviimisega Berezovski arvele hakkab protsessi lihtsustamiseks tegelema isiklikult Venemaa Keskpanga ülem Viktor Geraštšenko. Veel jutustab Abramovitš kohtus, et ORT Berezovskilt ära osta tegid talle ülesandeks Putin ja Vološin. Ning hakkab kinnitama, et mingeid osalusi Abramovitši kompaniides Berezovskil ei ole olnud, aga regulaarsed maksed, mis ta tollele üle kandis, olid lihtsalt tasuks „poliitilise katuse“ teenuste eest.
Just allveelaevast Kursk algas Putini võitlus nendega, kes „ostsid massiteabevahendid ja manipuleerivad ühiskondliku arvamusega“, st sisuliselt kontrolli alt väljunud massiteabevahenditega. See ei olnud varem läbi mõeldud strateegia, vaid üksnes spontaanne reaktsioon välisärritajatele. Ent iga järgmise sammu järel oli tahtmine teha veel ja veel – sest et kriitikat eirata on alati meeldivam, kui seda kuulda võtta.
Need on hädavajalikud väljaminekud, veenis kolleege Vološin, peamine, et reformid jätkuvad.
Uus Andropov
Boriss Berezovski ärevuse üheks põhjuseks, mida küll vähesed jagasid, oli ka see, et Vladimir Putin oli tulnud eriteenistusest. Berezovski ei usaldanud KGBd. Algul ei häirinud mõte Putini gebisti minevikust teda. Ent mida enam Berezovski kaotas oma mõju, seda enam kaldus ta selgitama tšekistiminevikuga kõike, mis talle Putini käitumises ei meeldinud.
Putin flirtis samal ajal aktiivselt FSB töötajatega, kelle toetusele ta lootis. 1999. aasta detsembris, poolteist nädalat enne seda, kui Jeltsin määras ta presidendi kohusetäitjaks, sõitis Putin Lubjankale tšekistide päeva tähistamisele. Ning vastuvõtul esinedes naljatas, et „FSB töötajate grupp, kes oli saadetud teie poolt komandeeringusse tööks varikatte all valitsuses, saab esimesel etapil oma ülesannetega hakkama.“ Auditooriumis lahvatas aplaus. Kõik, kes hiljem peo videosalvestist nägid, tõmbasid veidi kössi.
1999. aastal kinnitas Putin Juri Andropovi – NLKP KK peasekretäri, kes oli üle 20 aasta KGB eesotsas ja keda eriteenistustes peetakse NSV Liidu kõige targemaks juhiks – 85. sünniaastapäeva suurejoonelise tähistamise. Detsembris taastati FSB hoones Lubjankal Andropovi auks mälestustahvel.
Hiljem hakati paljudes publikatsioonides esitama lahkunud peasekretäri 90. sünniaastapäeva puhul versiooni, et just Andropov võis ja pidi päästma NSV Liidu lagunemisest. Ta kavatses teostada neid samu arukaid reforme, mis oleksid viinud Nõukogude Liidu Hiina teed mööda ning poleks lubanud perestroikat ja riigi lagunemist. Varajane surm purustas kõik lootused. Andropov suri 1984. aastal, jõudes juhtida riiki kõigest poolteist aastat. Putinis nägid organite patriootlikult meelestatud veteranid ootamatut uut võimalust, Andropovi reinkarnatsiooni, kes võib Nõukogude endise hiilguse tuhast tõsta.
Putin ilmselt ei tundnud end Andropovi töö jätkajana, sest ei olnud KGB legendaarse esimehe fänn ning presidendiaja esimestel kuudel oli ta hõivatud hoopis muuga. Teisiti suhtus juubelisse uus FSB direktor Nikolai Patrušev, kes oli varem Putini esimene asetäitja. Ta võttis Andropovit kui isiklikku eeskuju: