Gazeta. „Andropovi kuju oli ja on ka praegu eeskujuks mitte üksnes veteranide, vaid ka noorte FSB töötajate seas, kes tulid enamjaolt süsteemi juba nõukogude järgsel ajal,“ kirjutas Patrušev, „ta on tõelise riigitegelase etalon, riigi strateegilise eliidi esindaja, kes püüdles üldrahvalike huvide mõistmise ja elluviimise poole … Ajal pole tõesti jõudu nende üle, kes teenisid ja teenivad siiralt ning ausalt Isamaad“.9 2004. aasta kohta tundus kummaline tunda uhkust nõukogude mineviku ning liiati nõukogude repressiivorganite üle. Kümme aastat hiljem saab see tavaliseks retoorikaks nii Putinile kui ka Patruševile, kellest pärast 2014. aasta Ukraina revolutsiooni saab üks peamisi uue Venemaa isolatsionismi ideolooge.
Võlgade tasumine
Liberaalsele majandusmeeskonnale, kelle Putin oli enda ümber koondanud peamiselt Anatoli Sobtšaki – omamoodi vene Vaclav Haveli – õpilastest, ei teinud erilist muret Gussinski vahistamine ega see, et ajalehed kirjutasid repressioonide algusest, ega ka meediaturu ümberjagamine. Noor valitsus sai aru, et murranguliste, aga see tähendab, valulike reformide jaoks pole neil ilmselt kuigi palju aega, sest enne järjekordset valimiskampaaniat enam eriti ei reformi. Nad püüdsid saada maksimumi, kuni konjunktuur lubab, kuni nafta hind tõuseb ja presidendi populaarsus annab võimaluse teoks teha revolutsioonilisi muudatusi. Jeltsini tagasiastumise järel oma mõju kaotanud oligarhidest intrigaanid olid noortele liberaalidele vastikud, seepärast nad salaja isegi rõõmustasid selle üle, et endistele tuusadele suleti ligipääs Kremlile – ilma nendeta oli rahulikum. Ajalehtede hädakisale reageeris valitsus samuti stoiliselt – pole midagi, see on paratamatu tasu valulike reformide eest.
Aga Putini liberaalne valitsus ei osanud oodata seda, et neid hakkab segama Lääs, mis tundus veel eile käsi plaksutavat uue Venemaa presidendi hiilgavale meeskonnale. Asi oli selles, et Venemaa valitsus oli kõrvuni võlgades: ühelt poolt Pariisi klubi (mitteametlik riikide-kreeditoride organisatsioon, mis jagas heldelt raha Nõukogude Liidule ning seejärel 1990. aastate Venemaale), teiselt poolt kommertspankade ja erakompaniide Londoni klubi, mis samuti Venemaa valitsusele ohtralt laene jagasid. Iga aastaga pidid Venemaa maksed kasvama ja jõudma tippu 2003. aastal, majandusinimesed mõtlesid sellest aastast õudusega, rääkisid „probleemist 2003“ ja kuulutasid ette, et sel aastal heidab Venemaa majandus võlakoorma all hinge.
Oma valitsuse peaministriks määras Putin Mihhail Kasjanovi, kes töötas rahandusministrina juba enne Putini tulekut valitsusse 1999. aastal. Kasjanov oligi spetsialiseerunud peamiselt just läbirääkimistele rahvusvaheliste krediidiorganisatsioonidega – ta oskas välismaalasi veenda Venemaa võlgasid restruktureerima paremini kui keegi teine. Kuigi Kasjanov oli peaminister Putini esimene asetäitja, ei olnud ta valitsuse moodustamise ajal selge favoriit. Majandusreformide plaani ei töötanud välja hoopiski mitte tema, sellega tegeles Strateegiliste Uuringute Keskus eesotsas German Grefiga. Pealegi, Kudrinit ja Grefi tundis Putin pikki aastaid, juba Peterburis töötamise ajast, ja nii oleks olnud loogiline, et valitsust oleks hakanud juhtima keegi neist. Ent Putin valis Kasjanovi, ühelt poolt sellepärast, et ta oli lähedasem Perekonnaga, teiselt – sellepärast, et just välisvõla reguleerimine oli uue peaministri jaoks võtmeküsimus. Kudrin sai rahandusministri koha ning Grefile mõeldi välja majandusarengu ministri koht.
Nii imelik kui see polnud, erapankadega kokku leppida osutus märksa lihtsamaks: Mihhail Kasjanov leppis kokku, et enam kui kolmandik võlast Londonile klubile kustutatakse. Ent Pariisi klubi keeldus ja nõudis väljamakseid täies ulatuses ning seda hoolimata sellest, et peamist kaalu Pariisi klubis omasid Putini uued sõbrad George Bush ja Tony Blair. Äri on äri, mitte midagi isiklikku.
Uueks aastaks muutus olukord nõnda kriitiliseks, et Putin ei lasknud kedagi majandusblokist uusaastapuhkusele. 3. jaanuaril 2002. aastal kogunesid kõik Kremlisse, et otsustada, kuidas võlgadest välja rabeleda: Putin, peaminister Kasjanov, administratsiooni ülem Vološin, ministrid Kudrin ja Gref, samuti Putini majandusnõunik, Vene „šerpa“ G8-s Andrei Illarionov, uus Kremli enfant terrible, mees, kes oli tuntud äärmiselt radikaalsete libertaarsete vaadete, samuti kohutava iseloomu poolest.
Nõupidamine kujunes Kasjanovi ja Illarionovi vaheliseks skandaaliks. Peaminister rääkis, et on tarvis Pariisi klubi pigistada lõpuni, võlgu täielikult maksta ei tohi – see laseb majanduse verest tühjaks. Illarionov karjus, et tarvis on kõik ära maksta, sest kui Venemaa võeti vastu G8 liikmeks, siis peab ta seda kõrget staatust õigustama ega ei saa ennast alandada, paludes võla tasumise edasilükkamist ja restruktureerimist. Kasjanovit ärritasid need argumendid, ta vastas, et ei ole midagi alandavat läbirääkimistes restruktureerimise üle. Vološinile meeldis selgelt enam Illarionovi radikaalne positsioon – administratsiooni jäiselt kõrk ülem oli selle poolt, et anda raha ära uhkelt püstipäi, Kudrin vaidles vastu, et seda raha lihtsalt pole. Putin otsustas oodata: võlausaldajatele saadeti kiri selle kohta, et Venemaa on valmis maksma Nõukogude võlgade protsendid, kuid põhisumma suhtes loodab edasilükkamist.
Ent Pariisi klubi ei nõustunud sellega. Moskva läkitusele vastas klubi, et jääb oma nõudmise juurde selles, et Venemaa maksaks kõik ära, kuna majanduse olukord on soodne ja nafta hind tõuseb. Jaanuari keskel saatis Saksamaa rahandusministeerium välja pressiteate, milles räägiti, et kui Venemaa ei alusta võlgade maksmist, on Berliin vastu Venemaa täieõiguslikule liikmestaatusele G8-s.
Saksamaa kantsler Gerhard Schröder ei kuulunud tol hetkel Putini lähimate välismaiste sõprade hulka ning oli selge, et see avaldus on Seitsmiku kooskõlastatud seisukoht. Kremlile oli see löök. Venemaa liitumine G7-ga 1997. aastal oli ilmselt ainus positiivne pärand, mille Putin sai Boriss Jeltsinilt – kõik ülejäänu oli probleemirägastik. Ning nüüd sattus Putin oma valitsusega sammu kaugusele sellest, et kaotada võimalus saada maineka klubi täieõiguslikuks liikmeks.
Putin sai nii vihaseks, et lõpetas otsekohe Kasjanovi ja Illarionovi vahelise diskussiooni. Võitis „šerpa“ tees: me oleme tugevad, ning tugevad peavad maksma. Rahandusminister Kudrin seati fakti ette, et ta peab leidma raha kust iganes. Kudrin lubas leida. Kasjanov oli marus – kõik tema mitme aasta pingutused varisesid põrmu ning Putin ei tahtnud teda enam kuulata. Tagatipuks korraldas Andrei Illarionov kellegagi nõu pidamata pressikonverentsi, millel teatas, et Venemaa maksab, kusjuures ennaktempos. Ta teadis, et president on lõplikult talle õigsuse andnud ning ta kibeles peaminister Kasjanovit avalikult alandama. Selle hetkeni peeti Kasjanovit väga mõjukaks ja tubliks tegelaseks, aga siin järsku selline löök ja ülimalt piinlik olukord. Ka Kudrin solvus Illarionovi peale – kuna tal polnud aimugi, kust raha võtta, sattus ta rumalasse olukorda. Kokkuvõttes läks Venemaa valitsuse liberaalne leer mõne nädala jooksul põhjalikult riidu ning ühtlasi hakkas kandma südames hirmsat solvumist Lääne peale, kes oli nad sellisel raskel hetkel reetnud.
Pisut hiljem selgub, et kogu see erutus oli absoluutselt asjatu olnud. Nafta hind ei langenud, vaid oli terve aasta umbes 27 dollari peal barreli eest (kogu eelneva aastakümne oli see keskmiselt poolteist korda odavam). Ootamatult teenitud raha jätkus mitte üksnes Pariisi klubile tasumiseks, vaid ka selleks, et kustutada võlg Rahvusvahelise Valuutafondi ees. 2001. aasta eelarve täitus ülejäägiga ning Venemaa lõpetas oma majanduspoliitika kooskõlastamise IMFiga. Ent majandusmeeste vahel lahvatanud vaen jätkus. Saatuse irooniana jäävad vaenlased Kasjanov ja Illarionov ametist lahkudes (Kasjanov 2004. aasta veebruaris, Illarionov 2005. aasta detsembris) Vladimir Putiniga lepitamatusse opositsiooni. Kudrin ega Gref ei mõtlegi nende eest välja astuda ja üritada neid võimu juurde jätta.
Terrorismivastane internatsionaal
Erinevalt uppunud allveelaevast Kursk ei olnud sõjaline operatsioon Tšetšeenias või teine Tšetšeeni sõda Putinile probleemiks. Pigem vastupidi, see tõi talle edu. Just tänu sellele sõjale parandas ta oma presidendireitingut. Ainus asi, mis rahutust tekitas, olid Lääne kolleegide rohked küsimused. Operatsioon Tšetšeenias nägi Lääne silmis välja kui sõda tšetšeeni rahva vastu: süstemaatiline inimõiguste rikkumine, kuriteod rahulike elanike vastu, piinamised. Selles süüdistati Venemaad ka 1994.–1996. aastate esimese Tšetšeeni sõja ajal. Ent esimese ja teise kampaania vahel oli märgatav vahe.
Sel korral tegi Putin panuse sõja lokaliseerimisele. Esimese Tšetšeeni sõja ajal jagunesid konfliktipooled „meieks“