ja oleviku paralleelidega tegelemine meile võimaluse sättida meie enda moraalne kompass nii täpseks, et me märkaksime, millal saabub punkt, kus tuleb võtta seisukoht, püsti tõusta ja astuda selgelt ja avalikult vastu radikaliseerumisele. Kui kergemeelselt käime me kõik ümber oma sisemise moraalse mõõdupuuga? Milliste primitiivsete, lühiajaliste, banaalsete ja pealiskaudsete sihtide ja näiliste edusammude nimel me ohverdame selle sisemise mõõdupuu? Need on küsimused, millele Brunhilde Pomseli lugu ei saa meile anda üldkehtivat vastust ja ta ei annagi seda. Seda saab võimaldada ainult individuaalne valmisolek mõtestada.
Paljudes Euroopa riikides ja viimati ühes maailma kõige võimsamatest maadest, USA-s, tõusevad esile populistid. Mõnede Kesk-Euroopa maade (Poola ja Ungari) juhtkonnad lõhuvad järjekindlalt demokraatlikke süsteeme. Rääkimata siis Türgist, kus õigusriigi ja sõnavabaduse põhimõtted enam ei kehti ja kus massilised vahistamised ja puhastuslained kümnete tuhandete arvatavate kriitikute vastu on tärkava diktatuuri mehhanismide paraadnäiteks. Ja see ei pruugi olla viimane selline näide.
Ja siis on ka veel Donald Trumpi fenomen USA-s, räpaseima valimisvõitlusega USA ajaloos vähemuste ja migrantide, establishment’i vastu. Valimisvõitlus, mida peeti valede ja rassistlike paroolide abil ja mis tagas kinnisvaragurule presidendiameti.
See ja üha kriiskavamad toonid ka Euroopas on autoritaarsete suundumuste uue epohhi eelnähud, mis ähvardavad vabaduse ja demokraatia põhialuseid. Sel taustal on Brunhilde Pomseli lugu emotsionaalseks maatriksiks, mis seab lugeja silmitsi ülimalt aktuaalse küsimusega igaühe enese vastutusest poliitiliste sündmuste puhul – hoiatusena, et kauem ei tohi jääda kõrvaltvaatajaks. Tuleb paika panna koht, kus me seisame ühiskonnana ja igaüks eraldi.
Brunhilde Pomsel jutustab järgmistel lehekülgedel meile oma lapsepõlvest, oma tööst juudi advokaadi juures, parteisse astumisest, riigiringhäälingusse saamisest, üleminekust tööle propagandaministeeriumisse kuni sõja lõpuni ja sellele järgneva interneerimiseni Nõukogude erilaagris ja vabadusse tagasipöördumiseni. Läbi tema biograafia kulgeb ka tema juudi sõbranna Eva Löwenthali saatus, kes suutis ennast esmalt ajakirjanikuna hädapäraselt vee peal hoida ja kes küüditati 1943 Berliinist Ausschwitzi (Oświęcimi) koonduslaagrisse ja mõrvati seal.
Laiade rahvahulkade huvipuudus poliitika vastu, millega kaasnes empaatia ja solidaarsuse kadu, ilmneb Pomseli jutustuses natsionaalsotsialistide tõusu ja edukuse ühe põhjusena, ehkki ta ei vaatle seda vastuoludest vabana ega saakski seda teha.
Brunhilde Pomseli lugu võimaldab meile sissevaadet, millega silmitsi seistes saab igaühele vältimatult selgeks, kus asub ta ise. Või kasutades selleks Poola kirjaniku Andrzej Stasiuki sõnu „Mida enam valijad kardavad, seda suuremaid argpükse me valime. Ja need hirmu haldajad ohverdavad siis kõik võimule jäämise nimel: meid, meie maa, meie Euroopa kontinendi”.
Kas me astume argpükslikult varju või sellele vastu?
Thore D. Hansen,
jaanuar 2017
„Enne 1933. aastat ei juurelnud nagunii ükski inimene juutide üle, kõik puha natside hilisemad väljamõeldised. Et nad on teistsugused inimesed, seda teadvustas meile alles natsionaalsotsialism. See kuulus kõik hiljem kavandatud juutide hävitamise programmi juurde. Meil ei olnud midagi juutide vastu.”
BRUNHILDE POMSEL
„Poliitika meid ei huvitanud”
Brunhilde Pomseli hämarad mälestused algavad Esimese maailmasõja puhkemisega 1914. aasta augustis, ta on siis kolmeaastane. Ema sai ootamatult telegrammi, et isa võetakse ühena esimestest sõjaväeteenistusse. Nad sõitsid ülepeakaela vankriga Berliini Potsdami raudteejaama, et isaga hüvasti jätta. Nelja aasta pärast, 1918. aasta novembris, pöördus isa tervena koju tagasi.
Minu mälestused on mulle olulised. Nad ka jälitavad mind. Nad ei lase mind lahti. Ma küll unustan ka nimesid ja teatud sündmusi, mida ma ei suuda enam üldse sõnadega kirjeldada. Aga muidu on kõik alles, nagu suures leksikonis või pildiraamatus. Mul on meeles, kuidas ma olin päris väikene tüdruk. Ma tean ka, et ma olen paljudele inimestele ainult oma olemasoluga heameelt teinud. Ka see on päris ilus mõte.
Kui mu isa sõjast tagasi tuli, seda tean ma veel täpselt, et me küsisime ema käest: „Emme, mida teeb see võõras mees meie korteris?” Ja siis algas raske aeg. Toona oli see näljaelu. Esimese maailmasõja lõpus rajati rahvaköögid. Ehkki meie ema keetis ja valmistas meile alati kõik ise, ütles ta millalgi: „Proovime selle ka kord ära.” Ja läks meie, lastega, sellisesse rahvakööki, me sõime seal lõunat. Kui me ära tulime, ütles ta: „Seda ei tee ma enam kunagi uuesti.”
Tagasiteel käisin ma emale peale: „Ma tahan Hindenburgi naela lüüa.”1 Königsplatzil seisis tohutu pooleli jäänud puukuju, mis kujutas feldmarssal Hindenburgi. Ja viie penni – kuuelise eest, berliinlased nimetasid viiepennist kuueliseks –, ja kuuelise eest suruti sulle pihku haamer ja nael ja siis tohtis selle lüüa kuhugi, ühte teatud kohta. See oli … seda pidi tegema. Ja et mulle rõõmu valmistada ja selleks raha välja käia, seda ta endale lubas.
Mu isal oli olnud õnne. Ta oli Venemaal, ikka Venemaal, sellest hoolimata ei saanud ta viga ega surma. Aga sõda jättis muud jäljed. Ta oli muutunud veelgi vaiksemaks meheks ja võib-olla ka seetõttu ei räägitud meie kodus kunagi poliitikast. Kuni siis natsid tulid, siis tuli see jutuks, aga ka siis üksnes pealiskaudselt.
Lasterikastel peredel ei olnud tollel ajal hõlpus. Meid oli viis last. Pidi tulema veel üks tüdruk, aga alati tulid aiva poisid. Tollal ei saanud ju neid asju veel kontrollida. Seega jäeti see alati juhuse hooleks. Minult nõuti alati natuke rohkem – ma olin vanim ja pealekauba ka ainus tüdruk. Ma pidin vastutama kõige eest, mida poisid tegid. Alati öeldi: „Sina oleksid pidanud peale passima!” Minu tänase arusaama järgi ei kasvatatud tollal lapsi hästi. Lapsed olid olemas, nende eest kanti ka hoolt ja neil söödeti kõht täis ja nad said teatud määral ka mänguasju, palli või nuku, aga rohkem mitte. Me pidime kõige jaoks luba küsima ja meid kasvatati rangelt. Aeg-ajalt anti ka kõrvakiile. Kogu see aeg ju juhtus midagi. Me olime üpris tavaline saksa perekond.
Niisiis, mina kui vanim kandsin oma õlul ka mõnda koormat. Ja ka siis, kui me saime natuke suuremaks ja meil oli mingeid soove või ettekujutusi, siis oli alati natuke üleolekut tunda, selles mõttes: jaa, jaa, mida kõike sa ka ei taha. Meid ei võetud kuigi tõsiselt.
Me elasime väga tagasihoidlikult, aga kõhu saime alati täis. Nälga või sellist ma ei mäleta, ja see ei olnud sugugi enesestmõistetav töötute ja vaeste inimeste hordide puhul.
Meie isa valitses kõike, talt küsiti paljut sellest kõigest, mida me sageli üritasime emalt välja pressida, aga isa ei läinud kunagi liimile. Aga enamasti öeldi: „Küsi papalt!” Hiljem oli ta hea kaaslane, aga kui me väiksed olime, tuli meil sõna kuulata.
Tuli selgeks saada, mida tohib ja mida mitte. Ja õpiti, et nende asjade eest, mida ei tohi teha, saab karistada. Ja neid asju oli terve hulk. Näiteks osteti aeg-ajalt kalleid õunu. Need oli üle loetud ja seisid puhvetil puuviljakausis. Äkki oli üks õun puudu. „Kes see oli, kes võttis õuna? Mitte keegi? Tulge kõik siia! Sina, sina?” Igaühelt küsiti eraldi, minult mitte. „Jah, kui see ei olnud keegi, siis ei saa enam üldse õunu.” Siis võis ju öelda, et ma nägin, kuidas Gerhard mängis kausiga. Nii mängiti meid lapsi üksteise vastu välja.
Või oli mu emal komme panna peenraha köögikapis tassi sisse. Oli väga suur kiusatus käsi sinna sisse pista ja õngitseda endale kross või 20 penni. Keegi tegi seda kord ja reetis ennast sellega, et lippas ühtäkki ringi tohutu kommipulgaga. Lapsed on ju ka rumalad. Nende asjade eest karistati juba näitlikkuse mõttes. Ja siis saime kõik kolm vaibaklopitsaga korra vastu tagumikku. See oli üpris valus. Ja sellega oli peres jälle rahu majas, mu isa oli õnnelik, et oli oma kohust täitnud, ja meie, lapsed, ei pidanud seda nii hulluks asjaks, et me sellepärast seda võib-olla enam kunagi ei teeks.
Kuuletumine oli pereelus sisseharjunud asi; armastuse ja mõistmisega, sellega kaugele ei jõudnud. Kuuletumine