Mina kui tüdruk pisut vähem. Aga palju sagedamini öeldi: „Sina oled suur, sa oleksid pidanud teadma.” Niisiis, tähelepanematust hõõruti ka ikka ja jälle nina alla. Ma pidin alati vastutama kõige eest, mida poisid tegid.
Kui me olime nii umbes kümne-üheteistaastased, tahtsime me ikka teada, keda meie vanemad siis valisid. Seda ei öelnud nad meile kunagi. Ma ei tea tänini, miks. See oli saladus. Poliitika ei tulnud kodus üldse jutuks. See ei huvitanud meid. Mu isa oli nagunii juba väga kidakeelne, ka oma nooruse suhtes. Ka tema oli pärit lasterohkest perest. Ja ma sain alles väga palju hiljem, kui ta oli ammu surnud, teada, et tema isa oli teinud enesetapu. Ja et mu isa kasvas üles koos oma vendade ja oma ainsa õega vaeslastekodus. Ma sain seda juhuslikult umbes 40 aastat tagasi teada. Mu ema elas tollal veel. Ma küsisin siis oma emalt: „Mamma, kas sa teadsid seda?” Siis ta kostis: „Jah.” – „Ja miks sa meile seda kunagi ei öelnud?” – „Papa ei tahtnud.” Papa ei tahtnud ja ema pidas sellest kinni.
Tema isa oli olnud Saksi kuninglikus õukonnas õukonnaaednik, tal oli isegi tiitel. Ta aretas maasikaid ja sai selle eest diplomi ja vist ka üsna suure varanduse. Igatahes spekuleeris ta siis Amsterdami lillebörsil ja kaotas kogu oma valduse, väga ilusa maja koos aiaga, ja jättis siis naise ja viis last hätta, hüpates sillalt Dresdenisse sisse sõitva rongi alla. Ka ema suri natuke aega hiljem. Tragöödia, mida mu isa väga häbenes. Me ei tohtinud sellest mitte kunagi teada saada, aga ühe nõo käest sain ma seda palju-palju aastaid hiljem teada.
Ma tean veel, et meil räägiti kogu aeg, et meil ei ole raha. Isa oli dekoraator ja tal oli tööd, juba seegi oli sellel ajal luksus. Sellest piisas siiski alati. Me ei nälginud peaaegu mitte kunagi, nagu paljud teised inimesed peale kaotatud Esimest maailmasõda. Alati oli midagi süüa. See oli lihtne ja tavaline, aga kõhu sai täis. Palju köögivilja. Mu ema oskas köögiviljast teha imelisi ühepajatoite, ma igatsen neid vahetevahel veel tänagi. Oli see siis Savoia kapsas või peakapsas köömnetega või rohelised oad tomatitega, tomatitega olid need juba ehtne luksus. Ilma tomatiteta maitsesid nad aga ka hästi. Jõuluhane jaoks jätkus ka alati, see lihtsalt pidi olema. Ka papa õlu pidi alati olema. Ja mamma sai lihavõteteks alati midagi ilusat selga panemiseks.
Kui ma olin nii umbes 14 aastat vana, said mu sõbrannad juba kostüümi või mantli. Mina mitte. Ma sain pruugitud asju, neid tehti minu jaoks ümber. Need tehti mulle parajaks, selles osas mind ei hellitatud. Ma teadsin, et meil ei ole palju raha, ja kui üks midagi tahab, siis tahavad teised ka, ja sellega me natuke ikka arvestasime.
Kõik see aeg räägiti sellest, et raha ei ole, aga me suutsime alati oma üüri maksta ja kui peale rahvakooli lõpetamist õpetaja arvas minu kohta, et see laps peab tingimata kõrgemasse kooli minema, ta on andekas, siis anti ka selle jaoks raha välja. Niisiis mangus mu ema vaeva ja hädaga mu isa käest välja raha keskastme kooli jaoks. Ma usun, see oli viis marka kuus, mis tal tuli välja käia. Niisiis läksin ma keskastme kooli. Ja ma jäin ka sinna üheaastaseni.2 See oli keskastme kooli lõpp. Kes tahtis küpsuseksamit sooritada, pidi minema lütseumi.3
See ei tulnud üldse kõne alla. Ülikooli minek? Kes käis 90 aastat tagasi ülikoolis? Need olid tõesti üksnes väljavalitud. Meie igatahes mitte.
Kui ma olin veel koolis, tahtsin ma saada kas ooperilauljaks või õpetajaks. Mul läks koolis nii hästi, et üks rikas daam küsis mu emalt: „Proua Pomsel, kas teie tütar ei võiks oma koolitöid alati meie juures teha, koos minu Ilsega? Mina ei saa, ja tüdruk, see ei jõua edasi, tal on tuge vaja.”
Ilse oli mu sõbranna, ja ma tegin seda hea meelega. See, et ma tegin koos temaga koolitöid, ei tähenda, et ma oleks lasknud tal maha kirjutada, ma tõesti aitasin teda ja seletasin. Tal hakkas tunduvalt paremini minema, üksnes seetõttu, et mul oli temaga kannatust ja ma käisin seal hea meelega. See oli väga rikas perekond, seal sain ma kohe kohvi või teed ja muidugi midagi magusat sinna juurde, ja ema oli itaallanna, endine ooperilaulja. Neil oli imeline klaver, ja seal ta siis laulis alati, ta laulis meile ooperiaariaid ette, ja me istusime lummatult ja kuulasime. See oli ilus aeg ja see oli ka minu jaoks parem, sest meie korteris oli alati lärmakas ja elav. Ma ei saanud kunagi rahus koolitöid teha. Ja siis ma tahtsin saada ooperilauljaks, aga see oli küllap juba liig.
Ja siis sai meie keskastme koolis käia ka kodumajapidamiskoolis. Aga isa ütles: „Nüüd on küll. Seda ma enam ei maksa. Majapidamist õpib plika kodus, mitte koolis. Kooliga on lõpp.” Niisiis tegin ma üheaastasega keskastme koolist vehkat.
Esialgu jäin ma oma ema juurde koduabiliseks. Aga see ei saanudki hästi lõppeda. See oli kohutav. Minu arust oli köögitöö kohutav ja ema rõõmustas, kui sai saata mu korterisse tolmu võtma, sest köögis tegin ma nagunii kõike valesti, ühesõnaga, see oli väga ebameeldiv. Minu ema soovis alati, et ma õpiksin korraliku ameti. Aga mina tahtsin tollal nii ruttu kui vähegi võimalik töötada büroos, ükskõik kus, peaasi et büroos.
Minu jaoks olid daamid, kes käisid büroos, seega sekretärid, bürootöötajad või äriteenistujad mõne kindlustusseltsi juures, väga ligitõmbavad, see näis mulle väga ahvatlev, et selle poole püüelda.
Ja siis ma otsisin endale ise koha ajalehest Berliner Morgenpost, see oli juba tollal olemas. „Otsitakse noort usinat praktikanti kaheks aastaks.” Ma vaatasin siis: Hausvogtei väljak. See oli tollal väga šikk kant. Ma teadsin, et seal olid ülemkihi kodud, noobel piirkond. Ma sain ennast tutvustada kuni kella 13-ni. Ma istusin kohe linnarongile ja ruttasin firmasse Kurt Gläsinger ja Co. See oli Mohrenstraßel. Kõik väga šikk, äge maja, punaste vaipade ja liftiga. Ma läksin trepist üles mööda pehmeid vaipu. Ma astusin ilusasse suurde büroosse ja seal istus härra Bernblum, juudi prokurist, range, aga ehtne isiksus. Ja siis istus seal kolm-neli daami. Üks neist pidi vist välja vahetatama. Igatahes võttis ta mind esmalt pihtide vahele. Ta küsis ühte ja teist ja ütles siis äkki: „Jah, korras, siin on teie praktikandileping, sellele peab ka üks lapsevanem alla kirjutama, sest te ei ole ju veel täisealine. Kas te saaks koos oma isa või emaga uuesti siia tulla?”
Erutatult sõitsin ma koju ja andsin asjast esmalt perele teada. Siis ma sain alul kohutavalt pragada: „Häbematu, ilma küsimata, ja kes andis sulle sõiduraha?” Aga siis sõitis mamma minuga kaasa ja kirjutas kaheaastasele lepingule alla. Vürstliku praktikandipalgaga 25 marka kuus.
Siis ma tegin seal Kurt Gläsingeri ja Co. juures kõike mis vaja, stenograafiat, masinakirja ja õhtuti käisin ma veel kõrgemas ärikoolis kursustel ja õppisin raamatupidamise aluseid. Ainult minu stenograafiaoskusi, mis hiljem võimaldasid mul asuda tööle ringhäälingusse ja propagandaministeeriumisse, neid nad seal ei vajanud. Ma oskasin juba enne praktikat lahedasti stenografeerida, olin alati esimesena valmis ja seda üksnes põhjusel, et ma olin kooli ajal oma õpetajasse kõrvuni armunud. Aga tema minusse ei olnud.
Seal ma siis töötasin kaks aastat. Kõige ilusam oli alati tee tööle linnarongiga Südendest Potsdami ringraudteejaamani. Sealt tuli mul jalgsi minna Leipzigi väljakule. See oli alati pooletunnine jalutuskäik. Ja kui ma Mohrenstraße asemel läksin piki Leipzigi tänavat, läksin ma mööda paljudest ilusatest poodidest. Oivalised moekauplused kättesaamatult kaunite asjadega, millest ma mõtlesin, et ma ei saa neid endale kunagi osta. Sellest hoolimata oli tore neid riideid vaadata ja unistada.
Äri ise, niisiis igapäevane töö, oli ka üpris lõbus. Muidu ma õppisin kõike hoolsalt ja tõenäoliselt ka korralikult. Lõpus tohtisin ma ka telefoniteenistuses olla. Meil oli mõnda aega juba endalgi olnud kodus telefon – meie, laste jaoks rangelt keelatud. Me ei tohtinud seda näppida. Ja kellele me oleksime pidanudki helistama? Me ei teadnud ülepea, kellele oleks pidanud helistama. Kellel üldse oli sellel ajal telefoni? Nüüd aga ütles härra Bernblum mulle: „Preili Pomsel, palun looge mulle side firmaga Schulze ja Menge.” Siis pidin ma kõigepealt tema silma all järele vaatama, kuni mul oli number käes, siis, värisevi käsi, kuulsin ma vastust: „Siin Südringi amet.” Siis ma ütlesin. „Palun, ma tahan Nordringi ametit.” Ja siis vastas jällegi keegi: „Mis number?” ja siis ma ütlesin numbri ja siis vastas firma. Ja siis pidin ma ütlema: „Ma tahan kõneleda härra selle ja sellega, härra selle ja selle jaoks.” Väga keeruline sellele, kes ei ole mitte kunagi sellise asjaga tegemist