Sofie neid natuke ega tahtnud heameelega karjamaale minna. Norra fjordihobune oli aga suur ja tugev ja tundus olevat ettearvamatu, ükskord oli see teda löönud. Lambad olid samuti natuke hirmutavad oma suurte sarvedega.
Agnes ei teinud õe protestist väljagi ja avas karjamaavärava, et sisse minna.
„Mina igatahes ei kavatse Pontust hooletusse jätta,“ hüüdis ta pahaselt.
Sofie ägas valjusti, et oma vastumeelsust demonstreerida. Vastu tahtmist hüppas ta ratta seljast maha ja läks õele järele.
„Vähemalt mine siis sina ees,“ porises ta.
Agnes plaksutas käsi ja tuututas, et ajada eemale loomi, kes igast küljest teda piirasid. Sofie hoidis tihedalt vanema õe ligi, vaadates murelikult ringi. Kõrge rohi kõditas jalgu ja jäi säärte külge kinni. Nad ei näinud midagi. Poni ei olnud kusagil näha.
Kui nad jõudsid puudesallu, avastamata midagi ebatavalist, ronis Agnes karjamaa teises servas aia otsa, et paremini näha.
„Vaata,“ hüüdis ta, näpuga suunda näidates.
Metsa servas nägi ta Pontust lamamas, justkui magaks ta. Tema kohal tiirutas parv vareseid, kes kraaksusid ja kisasid.
„Seal ta on. Ta magab nagu karu!“
Ta jooksis hooga poni poole.
„Või nii siis. Siis ei ole hullu midagi. Me ei pea ju sinna juurde minema?“ protestis Sofie.
Vaade oli osalt varjatud. Hobune ei liigutanud kõrvagi.
Ainus, mida kuulda võis, oli vareste valjuhäälne kisa. Agnes, kes oli eespool, jõudis mõelda, et imelik lugu oli see nende paljude varestega, enne kui ta jõudis kohale ja nii järsku seisma jäi, et õde talle otsa tormas.
Pontus lebas rohus, nahk päikeses sillerdamas. See vaade oleks neid rahustanud, kui ei oleks olnud ühte asja. Seal, kus oleks pidanud olema poni pea, ei olnud midagi. Kael oli läbi lõigatud – kõik mida nad nägid, oli suur verine auk ja kärbsed, kes musta pilvena liha kallal sumisesid.
Agnese selja tagant kostus mütsatus, kui ta õde hingetult maha kukkus.
Kriminaalpolitsei komissar Anders Knutas avastas pahameelega, et higiplekid kaenla all olid jõudnud juba laieneda selle ajaga, kui ta kägiseva mersu politseimaja juurde parkis. See oli üks neid harvu päevi aastas, mil andis piinavalt tunda, et sel vanal autol ei ole kliimaseadet, ja see oli otsekui vesi tema naise Line veskile, kes sai taas võtta üles jutu uue auto ostmisest.
Tavaliselt ei käinud ta tööl autoga, tema maja asus kohe Söderporti2 kõrval, napilt kilomeeter töö juurest. Knutas oli töötanud Visby politseis kakskümmend viis aastat ja võis päevad, mil ta polnud läinud tööle jalgsi, lihtsalt kokku arvutada. Vahel peatus ta Solbergi ujula juures, läks ja ujus kilomeetri või paar. Suvi ei olnud erandiks. Augustis pidi ta tähistama oma viiekümnendat sünnipäeva ja viimastel aastatel oli ta märganud suurt vahet, mis juhtub siis, kui ta spordi hooletusse jätab. Tal oli terve elu spordipisik sees olnud ja ta ei tahtnud seda muuta. Ainult et viimasel ajal nõudis see suuremat pingutust. Ujumine hoidis teda trimmis ja aitas mõelda. Mida keerulisema juhtumi kallal ta töötas, seda tihedamini ta ujulat külastas. Nüüd oli viimasest korrast tükk aega möödas. Ta ei teadnud, kas see on halb või hea. Juunikuu viimasel päeval oli ta planeerinud sõita perega Lickershamni suvilasse, et pügada muru ja kasta. Knutas kavatses töölt varakult minema hiilida ja võtta naine haigla juurest, kus too oma valvekorda sünnitusosakonnas lõpetas, peale. Nende peatselt kolmeteistaastased kaksikud, Petra ja Nils, olid vastu kõiki ootusi tahtnud kaasa tulla, nemad, kes nad eelistasid viimasel ajal veeta aega oma sõpradega.
Välisuksest sisse astudes lõi vastu jahe õhk. Kriminaalosakonna koridorides valitses vaikus. Oli alanud puhkusteaeg ja seda oli tunda.
Knutase lähim kolleeg Karin Jacobsson istus oma toas ja rääkis telefoniga, kui Anders temast möödus. Knutas ja Karin olid töötanud koos viisteist aastat, nad tundsid teineteist erialalises plaanis hästi. Mis puutus eraelu, siis hoidis Karin selle enda teada.
Ta oli kolmekümne kaheksa aastane ja vallaline, vähemalt Knutas ei olnud kunagi kuulnud räägitavat mingist kallimast. Ta elas koos oma valge kakaduuga Visby korteris ja tegeles vabal ajal peamiselt jalgpalliga. Nüüd ta istus, vehkis kätega ning rääkis valjusti kurja häälega. Naisel olid tumedad juuksed, ta oli väikest kasvu, soojade erksate pruunide silmadega, ja tal oli esihammaste vahel suur vahe. Tema meeleolu võis kõikuda ühest äärmusest teise ja ta ei näinud eriti vaeva, et oma äkilist loomust tagasi hoida. Ta oli värvikas nagu energiapomm ja tema hoogsad žestid olid teravas kontrastis tuhmi raamistusega, mille moodustasid allalastud rulood ja halli värvi raamaturiiulid.
Knutas istus laua taha ja hakkas läbi vaatama viimastel päevadel kuhjunud posti. Anonüümsete ametikirjade hulgast leidis ta värvirõõmsa postkaardi Kreekast. Pilt kujutas tüüpilist Kreeka toidukorda – ümmargusel kohvilaul seisis grillitud kanavarras kausi tzatziki ja pudeli veiniga. Taustal kumas päikeseloojang ja see säras vastu ühelt kahest veiniklaasist, mis siniseks värvitud laual seisis.
Tekst kõlas järgmiselt: „See siin on midagi muud kui grillitud lambapea köögiviljapüreega, või mis sa ütled, Knutte? Olen kaheks nädalaks Naxosel ja laisklen. Tervitades ja lootes kunagi taas kohtuda. Martin.“
Knutas ei saanud jätta naeratamata. Tüüpiline Martin Kihlgård. Saata postkaart toidupildiga. Keskkriminaalpolitsei uurija oli suurim toiduhull, keda Knutas kunagi oli kohanud – ta sõi vahetpidamata. Nad olid mitu korda koos erinevate mõrvajuhtumitega töötanud, kui Knutas oli keskkriminaalpolitseilt abi palunud.
Mõtted katkestas koputus uksele. Järgmisel hetkel seisis lävel temast kakskümmend aastat noorem kolleeg, kriminaalpolitsei inspektor Thomas Wittberg. Mehel olid paksud blondid lokkis juuksed, mida ta ei nõustunud lõikama, vaatamata kolleegide sagedasele norimisele. Valge liibuv T-särk tõi esile Wittbergi pruuniks põlenud ülakeha, mida ta regulaarselt politseimaja jõusaalis treenis. Wittberg oli sarmikas mees, ta oli sellest teadlik ja kasutas seda ära naisturistide seas, niipea kui hooaeg algas. Noor inspektor tegi nalja, et tal on eesmärk käia kohtamas daamidega kõigist Rootsi maakondadest, alates Lapimaast ja lõpetades Skånega. Knutas ei kõhelnud hetkekski, et kolleeg sellega hakkama saab. Niipalju kui ta teadis, polnud Wittberg kunagi pidanud suhtes vastu kauem kui paar nädalat. Igal suvel helistasid erinevad naised ja otsisid teda töö juurest, mõned tulid kohale ette teatamata, et temaga kokku saada.
Edust naiste hulgas oli kasu isegi tööasjades – see oli aidanud tal mitu korda uurimisega edasi jõuda. Thomas Wittberg oli kiirelt jõudnud lihtsast korrakaitsjast vägivallakuritegudega tegelejaks ja sealt edasi kriminaalpolitseinikuks; mõne aasta eest sai temast Knutase tuumikrühma enesestmõistetav liige. Nüüd andsid tema sügavsinised silmad märku sellest, et on juhtunud midagi erilist.
„Kuula nüüd,” ütles ta ja vajus, paber näpus, Knutase külalistetooli. Knutas jõudis näha, et see oli täidetud Wittbergi loetamatute märkmetega.
„Petesvikeni lähedaselt karjamaalt leiti hobune, kellel oli kõri läbi lõigatud. Kaks väikest tüdrukut leidsid ta täna hommikul.”
„Tont võtku.”
„Kella üheksa paiku, kui nad pidid jalgratastel randa hommikusele suplusele sõitma, avastasid tüdrukud, et üks hobune on puudu. Nad leidsid ta karjamaalt ilma peata.“
„Oled sa kindel, et nad ei ole kogu lugu kokku luuletanud?”
„Vanaema ja hobuse omanik käisid nendega koos vaatamas. Nad just helistasid.”
„Mis tõugu hobune see on ja kes on omanik?”
„Tavaline Gotlandi poni. Omanik on talunik, Jörgen Larsson. Tal on neli hobust, kellega perekond ratsutamas käib, ülejäänud kolm olid karjamaal alles.”
„Ja neil ei ole midagi viga?”
„Paistab, et ei ole.”
Knutas raputas pead.
„Tundub imelik.”
„Üks