nende esimest ühist last, kes pidi sündima lähipäevil. Tema ja Emma laps.
Johanile ei tahtnud ikka veel hästi kohale jõuda, et ta saab isaks. Seda oli liiga palju, seda oli raske hoomata. Emma oli tema pettumuseks tahtnud kokku kolimisega oodata, elame, näeme, oli ta öelnud. Tema kaks vanemat last, Sara ja Filip, olid alles väikesed. Neile tuli anda võimalus olukorraga kohaneda. Sellega, et praegu elasid nad nädala isa ja teise ema juures. Ja sellega, et nad saavad õe või venna. Emma tahtis edasi liikuda päev korraga ja Johan oli sunnitud sellega leppima. Nagu palju kordi varem. Vahel oli tunne, et kogu nende senine suhe koosnes sellest, et Johan ootab Emma järel.
Sisimas oli ta kindel, et on õigel teel, et neist saab lõpuks paar. Seda oli ta kogu aeg arvanud ja tema veendumus ei olnud vähenenud. Emma valis võimaluse tuua ilmale nende laps ja sellest piisas. Seniks.
Mis puutus töösse Gotlandil, siis oli selles palju meeldivat: iseseisvus, hästi toimima hakanud koostöö Piaga, ja oli hea, et toimetus ei hinganud talle kuklasse, ehkki vahel oli surve vaatamata suurele vahemaale suur. Muidugi tundis ta puudust raskest krimiajakirjaniku tööst Stockholmis, oma vanast korterist ja sõpradest, kuid elu oli pööranud teise suunda ja siin ta nüüd oli, Gotlandil, kus ta üle kõige tahtis olla.
Väikese meeskonnaga kohalikus toimetuses uudiseid teha – sel olid omad eelised. Ta sai palju omapead ringi käia ja ta oli väga rahul, et võis ise tööpäeva üle otsustada. Tema ja Pia püüdsid teha ühe loo päevas, sellest piisas täiesti. Nad toimetasid kumbki täiesti omapead. Seni, kuni nad tootsid eetrikõlblikke, enam-vähem asjakohaseid reportaaže, oli nende peatoimetus rahul.
Praegu planeerisid nad sarja kõrgetest kinnisvarahindadest. Johan imestas, et inimesed maksid mitu miljonit mõne pisikese majakese eest seespool Visby linnamüüri, ja see, mis tuli käia välja korteri eest, oli võrreldav Stockholmi kõige moodsamate linnaosade hindadega. Kui võluv see keskaegne Visby ka ei olnud, oli suur erinevus teenustes, töövõimalustes ja meelelahutuses. Visbysse sai tulla ainult kas laeva või lennukiga. Teda huvitas, kes on need kaks tuhat inimest, kes elavad linnamüürist seespool ja suudavad katta kõik need arutud kulud, vähemalt Gotlandi mõõdupuuga mõõtes. Tavaliste palkadega võis ainult unistada vanalinnas elamisest, kui korter ei olnud just päranduseks saadud.
Johan oli alates esimesest maist Gotlandil kohapeal olnud ja seni ei olnud ta reportaaži-ideedest mingit puudust tundnud. Tööpuudus oli saarel suur probleem. Viimaste aastate jooksul olid mitmed suured ettevõtted ja asutused vähendanud töötajate arvu või sulgenud uksed täiesti, mõnigi oli oma tootmise Gotlandilt ära viinud. Viimaseks tagasilöögiks oli see, et valitsus oli otsustanud üle kogu riigi kärpida kaitseväge, see puudutas ka üksust P 184.
Kuid nüüd ei olnud tema meeskonnal õnnestunud mitu päeva välja pigistada ühtki lugu ja Johan tunnetas Stockholmist Grenforsilt tulevat survet.
Kui telefon helises, vastas ta suurema vaimustuseta. See oli ta fotograafist kolleeg, kelle hääl kõlas erutatult. Ta kuulis, et Pia sõidab helistamise ajal autoga.
„Kuule, karjamaalt leiti üks ilma peata hobune.“
Piale oli iseloomulik jätta tervitused vahele, ta pidas neid tarbetuks, eriti kui tal oli kiire või midagi tähtsat öelda.
„Millal siis?“
„Nüüd, hommikul. Kaks väikest tüdrukut leidsid ta karjamaalt Petesvikeni lähedal, kas sa tead, kus see on?“
„Pole aimugi.“
„See on Lõuna-Gotlandil, läänepoolses osas, see on umbes kuuskümmend kilomeetrit linnast.“
„Kust sa seda kuulsid?“
„Mul elab seal üks sõber. Tema helistas.“
„Kes on hobuse omanik?“
„Üks täiesti tavaline talupere.“
„On parem, kui me kohe kohale sõidame. Kui kiiresti sa siia jõuad?“
„Ma olen juba ukse taga.“
Johan pani toru hargile ja valis kohe komissar Knutase otsenumbri. Vastust ei tulnud ja valvelauast öeldi, et kogu uurimisrühm on lõunani hõivatud.
Peata hobune, see tundus täiesti pöörane, aga just seda oli tal vaja. Ta kahmas kaasa märkmiku ja pliiatsi ning lukustas toimetuse ukse. Ta otsustas Stockholmi Grenforsile helistamisega oodata – tal ei olnud midagi selle vastu, et toimetust pisut praadida lasta.
Ta istus köögis ja mõtles, kui märgatavalt teistsuguseks võib ruum muutuda sõltuvalt sellest, kes seal parasjagu on ja mis seal toimub. Melanhoolia, mis varem seintest õhkus, ning süü ja häbi, mis teda laest otse lagipähe olid tabanud, olid kadunud. Varem olid seinad ähvardavalt kokku tõmbunud, kui ta oma kohale istus, alati üks ja sama. Road laual ei olnud pakkunud mingit rõõmu ega naudingut, vaid käisid suus edasi-tagasi ja paisusid, nii et tal oli raske neelata. Taldrikutäis ängi, peidetud pruuni kastme alla.
Nüüd, kui ta võis teha, mis tahtis, oli kõik teistmoodi. Ta oli valmistanud endale tugeva hommikueine, hommikune pingutus nõudis midagi tõsist.
Taldrikul tema ees lebas kolm paksu viilu praetud saia keeduvorstiviiludega ja rasvast nõretavad praemunad. Ta pigistas kõige otsa korraliku portsu ketšupit ning lisas soola ja pipart. Kass näugus näljaselt ja hõõrus end vastu tema jalgu. Ta viskas kassile vorstiviilu.
Seinakell näitas kolmveerand kümmet. Läbi tolmuse akna nägi ta, kuidas päike aias paistis. Ta sõi hea isuga ja rüüpas peale külma piima. Kui ta lõpetas, lükkas ta taldriku eemale ja röhitses valjusti. Ta nõjatus tooli seljatoele ja pani suhu ühe huuletubaka.
Ta keha oli väsinud, käed valutasid. Asi oli olnud tülikam, kui ta oli arvanud. Korraks oli talle tundunud, et ta ei saagi hakkama. Lõpuks oli siiski kõik korda saanud. Koristamine oli võtnud üksjagu aega, kuid nüüd oli ta sellega ühel pool.
Ta tõusis, koristas laualt taldriku, loputas kraani all sellelt hoolikalt toidujäätmed ja pani nõudepesumasinasse.
Äkki tundis ta end väga väsinult, ta peab heitma voodisse ja magama. Ta laskis kassi õue ja see kadus hääletult. Seejärel läks ta kriuksuvast trepist üles ülakorrusele, tuppa, mis oli kõige kaugemal maja teises otsas. Seda ei olnud pärast tulekahju keegi taastanud. Tahmaplekid olid endiselt seintel ja isegi põlenud voodi seisis ühes nurgas, justkui söestunud prahihunnik. Talle tundus, et ta tunneb ikka veel kerget põlengusuitsu lõhna. See võis olla ettekujutuse vili. Põrandal oli vana madrats, millele ta pikali heitis. Ta tundis ennast selles toas hästi, sellist rahu ei olnud muidu kusagil, siin jäi ta hästi magama.
Knutas ei väsinud kunagi imestamast, kui kiiresti uudised levivad. Ajakirjanikud nii kohalikust raadiost, televisioonist kui ka ajalehtedest võtsid temaga ühendust ja tahtsid teada, mis on juhtunud. Peata jäänud hobune oli Gotlandil suure uudisväärtusega. Ta oli kogemusest õppinud, et mitte miski muu ei liigutanud avalikkust nii palju kui loomade väärkohtlemine.
Ta ei jõudnud seda mõtet lõpunigi mõelda, kui juba olid telefoni teises otsas Loomasõbrad, kindlasti helistavad ka veel teised loomaõiguste kaitsjad. Politsei pressiesindaja Lars Norrby oli puhkuseks ära sõitnud, nii et Knutas pidi ajakirjanikega üksinda tegelema. Ta koostas lühikese pressiteate ja luges automaatvastajasse sõnumi, et paari tunni jooksul ei ole ta kättesaadav.
Jõudnud pärast hommikust väljasõitu Petesvikeni tagasi kriminaalpolitsei osakonda, ostis ta kohviruumi automaadist võileiva, sest lõunaleminek ei tulnud kõne allagi. Knutas oli kutsunud oma lähimad kolleegid kella üheks koosolekule. Sohlman pidi tulema ära kuriteopaiga uurimiselt, et koosolekust osa võtta, kuid see oli võimalik, sest politseil oli parasjagu kaks kriminalistikaeksperti.
Nad kogunesid valgesse avatud ruumi, mille keskel seisis suur laud. Politseimaja oli värskelt renoveeritud ja soetatud oli uus, lihtsa Skandinaavia disainiga mööbel. Kuigi Knutasele istus paremini vana kulunud männipuust mööbel. Vaade oli igatahes sama, panoraamaknast võis näha niihästi Coop Forumi parklat, linnamüüri kui ka merd.
„Tõeliselt kole tegu on toime pandud,“ alustas Knutas