kujutelm aga ei ela niigi kaua, mis kulub bussil lähedal asuva jalakäijate silla alt läbi sõitmisele. Aga üks mõttekübe võib jääda püsima kauemaks: et värviskeemis domineerivad kollane ja hall pole päris see, millise esmamulje need jätavad – et kollane pole üldsegi kollane, vaid väljahingatud hingeõhust ja tubakasuitsust, kiirnuudlite aurudest ja radiaatoritele kuivama jäetud mantlitest kollaseks tõmbunud valge; ning hall pole hall, vaid täielikult tuhmunud must. Aga ka see mõte hajub kiirelt, sest Slough House’iga seotust jääb meelde vaid killuke; püsivaks on osutunud vaid sellele aastaid tagasi nuhkide sõnavahetuses antud nimi:
Lamb pagendati.
Kuhu nad ta saatsid? Mingisse jubedasse kohta?
Kõige hullemasse.
Jumala eest, ega mitte Slough’sse?
Sama hästi kui.
Millest piisas saladuste ja legendide maailmas, et anda nimi Jackson Lambi uuele kuningriigile: kollaste ja hallide toonide riigile, kus kunagi valitsesid ainult mustad ja valged toonid.
Kohe pärast kella seitset hommikul süttis kolmanda korruse akna taga tuli ja sildi W.W. Henderson, advokaat ja notar taha ilmus figuur. Tänaval kolises mööda piimakäru. Figuur peatus hetkeks, justkui kartes, et käru muutub ohtlikuks, aga tõmbus eemale kohe, kui see vaateväljast kadus. Sees jätkas ta pooleli olevaga, keerates tilkuva musta prügikoti kulunud ja luitunud vaibale laotatud ajalehtedele kummuli.
Otsekohe oli õhk täis rämpsuhaisu.
Kummikinnastes, nina kirtsutades, laskus ta põlvili ja hakkas prügis tuhnima.
Munakoored, juurikakontsud, lagunevates paberfiltrites kohvipuru, kolletunud teepakid, seebikild, purgisildid, plastikust tuub, kasutatud majapidamispaber, puruks rebitud pruunid ümbrikud, veinikorgid ja pudelikorgid, märkmiku vedru ja kaaned, kokku sobimatud savinõu killud, kiirtoidu fooliumkarbid, kokku kägardatud märkmepaberid, pitsakarp, tühjaks väänatud hambapastatuub, kaks mahlapakki, tühi kingaviksi toos, plastikkühvel ja seitse hoolikalt poliitpropaganda ajalehte pakitud pakikest.
Ja palju muud, mis polnud kohe tuvastatav. See kõik oli lige, märg ja laepirni valguses nälkjalikult sätendav.
Ta tõusis kükakile. Võttis maast esimese ajalehte pakitud pakikese ja harutas selle võimalikult ettevaatlikult lahti.
Vaibale kukkus tuhatoosi sisu.
Mees vangutas pead ja kukutas mädaneva ajalehe tagasi kuhja.
Tagatrepilt kostis müra ja ta peatus, aga hääl ei kordunud. Kõik Slough House’i sisenemised ja sealt väljumised toimusid hallitavate ja ligaste seintega tagahoovi kaudu ja kõik sisenejad tegid üksjagu häirivalt lärmi, sest uks tavatses kinni kiiluda ja – nagu suurem osa seda kasutavatest inimestest – vajas korraliku jalahoopi. Aga kuuldud hääl polnud sellega sarnanenud, mistõttu vangutas ta pead ja otsustas, et küllap tingis selle ärkvele tõusev maja ise, sirutades oma silluseid või mida iganes vanad hooned hommikuti pärast öist vihma teevad. Pärast öist vihmasadu, mille jooksul oli ta ajakirjaniku prügi korjamas käinud.
Munakoored, juurikakontsud, lagunevates paberfiltrites kohvipuru …
Ta haaras järgmise paberisse mässitud paki, mille kägardatud päisel mõisteti hukka hiljutist Briti Natsionaalpartei esitlust, ja nuhutas seda pelglikult. See ei haisenud tuhatoosi järele.
„Naljasoon võib vahel päris jälk olla,” lausus Jackson Lamb.
Pakk pudenes Riveri näppude vahelt.
Lamb naaldus vastu ukselengi, põsed kergelt punetamas, nagu need tal pärast pingutust ikka teha tavatsesid. Trepist üles ronimine oli väsitav, ehkki see ei nagisenud tema sammude all üldse. River ise suutis vaevu nii vaikselt liikuda ja ta polnud nii kogukas kui Lamb: suurem osa kogukusest oli kuhjunud mehe vöökoha ümber, meenutades rasedust. Praegu varjas seda kulunud hall vihmamantel, sellal kui käevangus olevast vihmavarjust põrandale vett tilkus.
River, püüdes varjata tõika, et tema süda oli äsja saapasäärde vajunud, kostis: „Arvad, et ta peab meid natsideks?”
„Noh, muidugi. Ilmselgelt peab ta meid natsideks. Aga ma pidasin silmas seda, et sa teed seda kõike Sidi toapoolel.”
River korjas mahapudenenud paki üles, aga sisu kinnihoidmiseks liiga märg paber rebenes ja puistas välja segu tillukestest luudest ja maha kooritud naharibadest – üheks vastikuks hetkeks andis see tunnistust jõhkrast imikutapust. Siis muutus see tõendiks kanast, moonutatud kanast – ainult koivad ja tiivad –, aga arusaadavalt endisest linnust. Lamb turtsatas. River hõõrus kinnastatud käsi kokku, litsudes ligunenud ajalehepaberi kuulikesteks ja poetas need seejärel kuhja. Must ja punane tint nii hõlpsalt haaret ei lõdvendanud. Varem kollaste kinnaste sõrmed võtsid kaevuri sõrmede tooni.
Lamb sõnas: „See polnud just kuigi nutikas.”
Tänan väga, mõtles River. Aitäh, et sellele osutasid.
Möödunud ööl oli ta kesköö möödumiseni leheneegri elukoha juures varitsenud, otsides nappi varju vastashoone eendi alt, sellal kui taevast kallas kui oavarrest. Suurem osa naabreid oli täitnud oma kodanikukohust ja mustad kotid kui istuvad põrsad ritta seadnud või linnavalitsuse poolt antud prügikastid vahimeestena uste kõrvale sättinud. Aga leheneegri ukse ees valitses tühjus. Külm vihm suundus mööda Riveri kaela all ja otsis teed perseprakku ja ta teadis, et ükskõik kui kaua ta seal ka ei seisa, mingit rõõmu ta sellest ei tunne.
„Ära vahele jää,” oli Lamb öelnud.
Kurat, muidugi ei jää ma vahele, oli tema mõelnud. „Püüan mitte jääda.”
Ja: „Elanike parkla,” oli Lamb lisanud, jagades justkui mingit iidset parooli.
Elanike parkla. Ja mis siis?
Et ta ei tohi autos istuda, oli ta hiljem taibanud. Ei tohi end mugavalt tunda, kuulates, kuidas vihm vastu veekindlat katust rabistab, ja oodates, kuni kotid välja ilmuvad. Võimalus, et parkimiskontrolör – või kuidas iganes neid tänapäeval kutsutakse – pärast keskööd veel ringkäiku teeb, oli minimaalne, ehkki mitte olematu.
Ainult see veel puudus – parkimistrahv. Kohapeal välja kirjutatud trahv. Tema nimi dokumendil.
Ära vahele jää.
Nii jäigi kiitsakas eend kallava vihma käes. Veelgi hullem oli värelev valgus leheneegri tänavakorruse korteri õhukeste kardinate taga; see, kuidas aeg-ajalt nende taha vari ilmus. Justkui pugistaks sees soojas ja kuivas passiv porikärbes väljas vihma käes salajaseks uurimiseks näpatavat prügikotti ootavale Riverile mõeldes naeru. Justkui oleks leheneeger sellest kõigest teadlik.
Peagi pärast südaööd tuli River mõttele: ehk vastab see kõik tõele.
Nii olid möödunud viimased kaheksa kuud. Vahel püüdis ta vaadata seda kõike laiemalt ja suhtuda sellesse kui piltmõistatusse. Mõnikord sobitusid tükid teistmoodi, teinekord üldse mitte. Milleks vajas Jackson Lamb selle leheneegri prügi nii hädasti, et anda Riverile pärast Slough House’i määramist tema esimene välitöö? Ehk polnud asi prügi hankimises. Ehk seisnes kogu uba tundide kaupa vihma käes passivas Riveris, sellal kui porikärbes ja Lamb telefoni vahendusel tema üle ilkusid.
See vihmasadu oli ette nähtud. Kurat küll, kui Lamb talle ülesande andis, kallas vihma.
Elanike parkla, oli ta öelnud.
Ära vahele jää.
Veel kümme minutit ja River otsustas, et aitab küll. Mingit prügikotti ei tule, ja kui tulebki, ei oma see mingit tähtsust peale selle, et tema saadeti lollust tegema … Ta oli tuldud teed tagasi jalutanud ja teelt suvalise prügikoti haaranud, heitnud selle lähima parkimisautomaadi juurde pargitud auto pakiruumi. Sõitnud koju. Heitnud voodisse.
Kus ta oli lebanud kaks tundi, jälgides, kuidas piltmõistatus end ise kokku paneb. Jackson Lambi ära vahele jää võis tähendada just seda: Riverile anti oluline ots ja ta ei tohi vahele jääda. Mitte ülimalt oluline – vastasel juhul oleks Lamb saatnud välja Sidi või ehk Moody