õngitses teepaki lusikaga välja ja viskas selle kraanikaussi ning seda tehes taipas ta: ma tean, kes on ülakorrusel. See on River Cartwright. See peab olema tema.
Talle ei tulnud pähe ühtki põhjust, miks Cartwright sel hommikutunnil kohal peaks olema, aga ikkagi: tehke panused. Ho panustas Cartwrightile. Just tema on praegu ülakorrusel.
Selles asi oligi. Ho ei sallinud River Cartwrighti silmaotsaski.
Ta viis kruusi oma lauale, kus tema monitor pildi ette oli võtnud.
Hobden asetas Telegraphi kõrvale, selle esilehel foto nägusid tegevast Peter Juddist. Ta oli teinud paar märkust saabuvate vahevalimiste kohta – varivalitsuse kultuuriminister oli esitanud lahkumisavalduse, sest möödunud jaanuaris saadud rabandused olid tema karjäärile kriipsu tõmmanud –, aga ei midagi enamat. Kui poliitikud vabatahtlikult ametist lahkuvad, väärib see uurimist, aga Robert Hobden oli sütitavate lugude loomisel kogenud tegija. Ta luges käsikirju ikka veel kui punktkirja, kus keelelised viperused andsid talle märku, kui teemaks olid keeluteatised ja millal Regent’s Parki kamp faktidele oma rasvased näpujäljed oli jätnud. Siin polnud ilmselt varjul mitte midagi – terviseprobleemi tagajärjel töölt lahkuv poliitik. Ja Robert Hobden usaldas oma vaistu. See, et sind enam ei avaldatud, ei tähendanud, et sa poleks enam ajakirjanik. Eelkõige siis, kui teadsid, et oled loole jälile saanud ja ainult ootad, et see igapäevauudiste lainevoogudest oma nina välja pistaks. Varem või hiljem tõuseb see pinnale. Ja kui see juhtub, saab ta kohe aru, millega on tegu.
Seni jätkab ta oma igapäevast uudistevoogude traalimist. Ega tal suurt muud polnudki teha. Hobdeni tutvused polnud enam need, mis varem.
Fakt on see, et Hobden oli heidik.
Ja ka see oli Regent’s Parki süü: omal ajal oli ta teinud kaastööd kõikidele nendele ajalehtedele, aga nuhid olid sellele lõpu teinud. Ja nüüd täitis ta oma hommikud Maxi juures seda kõmu jahtides … Nii juhtus, kui olid loole jälile saanud: pelgasid, et sellele peavad jahti ka kõik teised. Et sinu kõmulugu on ohus. Veelgi enam vastas see tõele siis, kui asjasse olid segatud ka nuhid. Hobden ei olnud nõdrameelne. Tema märkmik ei sisaldanud midagi, mis poleks avalikkusele teada; kui ta oma märkmeid koos spekulatsioonidega üles tähendas, salvestas ta need kõvaketta puhtana hoidmiseks mälupulgale. Ja juhuks, kui keegi seda temalt pihta püüab panna, oli tal varuks ka valepulk. Ta polnud paranoiline, aga ta polnud ka nõdrameelne. Möödunud ööl oma korteris ringi tammudes, peljates, et on midagi kahe silma vahele jätnud, oli ta mõttes käinud läbi kõik viimasel ajal aset leidnud kohtumised vestlust alustanud võõrastega, aga ei avastanud midagi. Siis oli ta käinud läbi muud kohtumised, oma eksnaise ja lastega, endiste kolleegide ja sõpradega, aga talle ei meenunud midagi. Kui Maxi juures välja jätta, ei soovinud talle keegi kena hommikut … Asi, mis tal kahe silma vahele oli jäänud, oli prügi väljaviimine, aga see oli talle lõpuks meenunud.
„Vabandage mind.”
See oli too kõrvallauas istuv punapea.
„Vabandage mind, ütlesin ma.”
Ilmnes, et ta räägib temaga.
Kalapalukesed. Viimane propagandapakike sisaldas kalapalukesi: mitte luid ja päid, mis viitaksid sellele, et leheneeger armastas süüa teha, vaid kõva tainast ja nahakilde ning söestunud krõpse, mis näitasid, et tema kohalik kulinaarialett ei olnud just kvaliteetne.
River oli suuremalt jaolt kogu pasa ära lahterdanud ning vihje mõõtu ei andnud sellest välja miski. Isegi hoolikalt kokku kägardatud märkmed ei avaldanud midagi enamat kui ostuloendid: munad, teepakid, mahl, hambapasta – kogu selle segaduse algupära. Ning spiraalköites märkmiku pappkaaned ei avaldanud midagi rohkemat, säilinud polnud ükski leht. Ta tõmbas näpuga üle kaane lootuses, et ehk on sinna süvistatud mingid kritseldused, aga ei tuvastanud midagi.
Läbi lae kostis põnts. Lambi meeliskutsung.
Nad polnud siin enam ainsad. Kell lähenes kaheksale; uks oli avanenud kaks korda ning ta oli kuulnud trepi tuttavat tervitusnaginat. Allpool vaibunud hääled olid kuulunud Roderick Ho’le. Ho saabus tavaliselt esimesena ja lahkus viimasena ning millele ta vahepeale jäänud tunnid kulutas, oli Riveri jaoks mõistatus. Kuigi tema lauda ümbritsevad koolapurgid ja pitsakarbid vihjasid sellele, et ta ehitab kindlust.
Teised sammud olid Riveri korrusest möödunud, mistõttu pidid need kuuluma Catherine Standishile. Ta jäi mõtlema naise perekonnanimele: Catherine Standish. Havisham oleks talle paremini sobinud. River polnud pruudikleitidega tuttav, aga samahästi oleks naine võinud patseerida ringi ämblikuvõrkudes.
Veel üks põnts ülakorruselt. Oleks tal luud käepärast olnud, oleks ta vastu põntsutanud.
Segadus oli migreeruma hakanud. Alguses oli see püsinud maha laotatud ajalehtedel, nüüd oli see levinud, kattes suurema osa Sidile kuuluvast põrandapoolest. Hais, olles demokraatlikum, oli täitnud terve ruumi.
Tükike apelsinikoort, seletamatu kui tohtri allkiri, lebas krussi tõmbunult laua all.
Veel üks põnts.
River tõusis kummikindaid käest võtmata püsti ja suundus ukse poole.
Ta oli viiskümmend kuus aastat vana. Kenad noored punapead ei rääkinud temaga. Aga kui Robert Hobden talle küsiva pilgu heitis, naeratas ja noogutas naine talle, andes märku avatusest, mida näitab üks loom teisele, kui ta midagi soovib või vajab.
„Kas saan teid kuidagi aidata?”
„Peaksin ühe asjaga tegelema? Ühe ülesandega?”
Mees ei sallinud säärast küsivat lähenemist. Kuidas noored teineteisele märku annavad, kui nad küsimusele vastust ootavad? Aga naisel olid tedretähnid ning piisavalt pluusinööpe oli lahti ja võis näha, et ka naise rinnad olid tedretähnilised. Rindade vahel rippus peenikese hõbeketi otsas medaljon. Naise sõrmusesõrm oli tühi. Ta pani sääraseid pisiasju tähele ka siis, kui need tema jaoks juba ammu tähtsuse olid kaotanud.
„Jah?”
„Panin pealkirja tähele? Teie lehel? Ühel teie lehtedest …”
Naine sirutas end ettepoole ja koputas Guardianile, tuues nii tedretähnid ja medaljoni pilgule lähemale. See polnud pealkiri, vaid eelreklaam päise kohal: kaasandes toodud intervjuule Russell T. Davisega.
„Minu väitekiri on meediakangelastest?”
„Otse loomulikult.”
„Kuidas palun?”
„Olge lahke.”
Ta tõmbas G2 emalehe vahelt välja ja ulatas selle naisele.
Naine naeratas kaunilt ja tänas teda ning mees pani tähele tema ilusaid sinakasrohelisi silmi ning kergelt pruntis alahuult.
Aga tagasi maha istudes ei pööranud ta oma kaunitele jäsemetele ilmselt piisavalt tähelepanu, sest järgmisel hetkel oli cappuccino’t kõikjal ja tema keelekasutus muutus ebadaamilikuks …
„Perse küll, andke mulle andeks …”
„Max!”
„Küllap ma …”
„Tule kuivatuslapiga siia!”
Catherine Standishi jaoks oli Slough House kui kaljurüngas Pincher Martinile: niiske, ebameeldiv, valuliselt tuttav ja miski, mille külge klammerduda, kui lained üle pea kokku hakkavad lööma. Aga ukse avamine nõudis vaeva. Seda pidanuks olema lihtne parandada, aga Slough House’i ei olnud võimalik puuseppa kohale kutsuda: selleks pidid sa täitma kinnisvara hooldusblanketi, taotlema raha kulude katteks, hankima heakskiidu saanud meistrimehele pääsuloa – allhanke korraldamine oli „majanduslikult mõistlik”, püsikorraldus selgitatav, aga taustauuringule kulutatavad summad muutsid selle ebamõistlikuks. Ja kui sa olid blanketid täitnud, pidid need Regent’s Parki edastama, kus neid loetakse, kinnitatakse, lüüakse tempel alla ja eiratakse. Seega pidi ta igal hommikul selle üle elama, suruma vastu ust, vihmavari ühes käes, võti teises, õlg vastu kaela surutud, et kott maha ei kukuks. Lootes kõik see aeg säilitada tasakaalu, kui uks avaneda suvatseb. Pincher