burgeri ning suhkruvati lõhna. Ees ootas täiuslik päev.
Peki-Gav, Hoppo ja Raua-Mickey juba ootasid värava juures, kui ma kohale jõudsin.
„Hei, Eddie Monstrum. Tore pepukott!” lõugas Peki-Gav.
Läksin näost tumepunaseks ja näitasin talle keskmist sõrme. Siis ütles Hoppo, kes oli alati kõige sõbralikum ja lepitaja, Peki-Gavile:
„Vähemalt pole see nii pede kui su lühkarid, türbel.”
Peki-Gav itsitas, haaras püksiäärtest kinni ja esines väikese tantsuga, nagu oleks ta baleriin. Gaviga käiski asi nii. Teda ei olnud võimalik tõeliselt solvata, sest talle lihtsalt ei läinud korda. Või vähemalt jättis ta kõigile sellise mulje.
„Vahet pole,” ütlesin ma, sest Hoppo lohutusest hoolimata tundsin ikkagi, et vöökott näeb totakas välja. „Ma ei kanna seda.”
Tegin pandla lahti, torkasin rahakoti taskusse ja vaatasin ringi. Pargi servas kasvas tihe hekk. Pistsin vöökoti hekki, nii et mööda jalutades ei oleks seda näha, aga mitte nii kaugele, et ma seda hiljem kätte ei saaks.
„Kindel, et tahad selle siia jätta?” küsis Hoppo.
„Jah, mis siis, kui su emps teada saab?” ütles Raua-Mickey oma üleoleval lõõritaval moel.
Kuigi ta oli meie kamba liige ja Peki-Gavi parim sõber, ei meeldinud Raua-Mickey mulle kunagi eriti. Tema iseloomus oli mingi joon, mis oli sama külm ja kole nagu klambrid, mis olid ta hammastel. Aga noh, kui mõelda, kes oli ta vend, siis see võib-olla ei olnudki kuigi üllatav.
„Mul ükspuha,” valetasin ma õlgu kehitades.
„Kõigil on,” teatas Peki-Gav kannatamatult. „Äkki nüüd unustame selle kuradi koti ja hakkame liikuma? Ma tahan kõigepealt vabalangemist teha.”
„Aga Nicky pole veel tulnud,” ütlesin mina.
„Mis siis,” ütles Raua-Mickey. „Ta jääb alati hiljaks. Hakkame juba minema. Ta leiab meid üles.”
Mickeyl oli õigus. Nicky jäi alati hiljaks. Aga ikkagi, me ei olnud nii kokku leppinud. Me pidime olema kõik üheskoos. Laadal ei olnud üksinda ohutu olla. Eriti tüdrukul.
„Ootame teda veel mõne minuti,” ütlesin ma.
„Sa ei saa seda tõsiselt mõelda!” hüüatas Peki-Gav ja ahvis järele – väga kehvasti seejuures – John McEnroe näoilmet.
Peki-Gav tegi veel paljusid näoilmeid. Eriti ameeriklaste omasid. Kõik nii jubedad, et ajasid meid ropult naerma.
Raua-Mickey ei naernud nii kõvasti kui Hoppo ja mina. Talle ei meeldinud, kui kamp talle vastu hakkas. Aga igal juhul polnud see tähtis, sest me olime just naermise lõpetanud, kui tuttav hääl ütles: „Mis teile nii nalja teeb?”
Pöörasime ümber. Nicky jalutas künkanõlval meie poole. Nagu alati tundsin ma teda nähes kõhus mingit imelikku võbelust. Justkui oleks mul äkki nälg ja natuke nagu iiveldaks.
Ta punased juuksed olid täna lahti ja langesid sassis salkudena seljale, ulatudes peagu ta lühikeseks rebitud teksade värvlini. Seljas oli tal kollane käisteta pluus. Selle krael olid väikesed sinised lilled. Ta kaelal läigatas hõbedat. Väike rist keti otsas. Üle õla rippus tal veel suur ja pealtnäha raske riidest kott.
„Sa jäid hiljaks,” ütles Raua-Mickey. „Me ootasime sind.”
Nagu oleks see olnud tema idee.
„Mis sul kotis on?” küsis Hoppo.
„Mu paps tahab, et ma seda jama laadal jagaksin.”
Ta tõmbas kotist ühe voldiku ja sirutas selle meie poole.
„Tulge Püha Tooma kirikusse ja kiitke Jumalat. See on vägevaim tõmbenumber!”
Nicky isa oli meie kiriku vikaar. Tegelikult ei olnud ma kunagi kirikus käinud – mu paps ja emps ei harrastanud seda värki –, aga ma olin näinud teda linna peal. Tal olid väiksed ümmargused prillid ja ta kiilas peanahk oli nagu Nicky ninagi täis tedretähne. Ta naeratas alati ja tervitas, aga minu meelest oli ta pisut hirmuäratav.
„No kuule, vennas, see on üks haisev nutsuhunnik,” ütles Peki-Gav.
„Haisev” või „kiire nuts” oli veel üks Gavi lemmikväljendeid, mille juurde tavaliselt käis „vennas”, mida ta ütles mingil põhjusel eriti peenutseval moel.
„Sa ei mõtle ju seda teha?” küsisin ma, kujutledes järsku ette raisku läinud päeva, kui me kõmbime Nicky sabas, sel ajal kui tema jagab voldikuid.
Ta vaatas mulle otsa. See meenutas mulle natuke mu ema.
„Muidugi mitte, sa elumees,” ütles ta. „Me võtame neid natuke ja puistame laiali, nagu oleks inimesed need ära visanud, ja ülejäänud topime prügikasti.”
Irvitasime. Pole midagi paremat, kui teha midagi, mida ei tohi, ja seejuures täiskasvanud haneks võtta.
Pildusime voldikud laiali, viskasime koti minema ja asusime asja kallale. Autodroom, kus Peki-Gav rammis mind nii rängalt, et mu selg tundus murduvat. Kosmoseraketid (mis olid eelmisel aastal tundunud päris põnevad, aga nüüd olid pisut igavad), liurajad, kuradiratas, piraadilaev ja vabalangemise torn.
Sõime hotdog’i ning Peki-Gav ja Nicky õngitsesid basseinist mänguparte ning said kannatustest õppides teada, et auhind ei tähenda alati tingimata seda auhinda, mida sa olid tahtnud, ja nad tulid sealt naerdes ära ning loopisid teineteist nende mõttetute mänguloomadega.
Õhtupoolik hakkas juba kätte jõudma. Põnevus ja adrenaliin kadusid tasapisi ja sellega koos sai mulle aina selgemaks, et mul jätkub raha veel ainult paariks-kolmeks atraktsiooniks.
Sirutasin käe taskusse rahakoti järele. Süda tahtis seisma jääda. Rahakott oli kadunud.
„Raisk!”
„Mida?” küsis Hoppo.
„Rahakott. Ma olen selle ära kaotanud.”
„Oled sa kindel?”
„Muidugi olen ma kindel, kurat.”
Aga ma kontrollisin igaks juhuks ka teist taskut. Mõlemad tühjad. Jama.
„No kus ta sul viimati olemas oli?” küsis Nicky.
Proovisin mõelda. Teadsin, et pärast viimast sõitu oli see alles, sest ma kontrollisin. Peale selle ostsime hiljem hotdog’e. Ma ei olnud pardiõngitsemisele läinud, nii et …
„Hotdog’i-putka juures.”
Hotdog’i-putka oli teisel pool platsi vabalangemise torni ja kuradiratta vastas.
„Raisk,” ütlesin uuesti.
„Ah, kuule nüüd,” ütles Hoppo. „Lähme sinna ja vaatame.”
„Mis mõttega?” küsis Raua-Mickey. „Selle aja peale on keegi selle üles korjanud.”
„Ma võin sulle natuke raha laenata,” ütles Peki-Gav. „Aga mul pole enam palju alles.”
Ma olin üsna kindel, et ta valetab. Gavil oli alati rohkem raha kui meil teistel. Samamoodi, nagu tal olid alati kõige paremad mänguasjad ja kõige uuem ja säravam ratas. Ta isale kuulus kohalik pubi Sõnn ja ta ema oli Avoni müügiesindaja.
Igal juhul raputasin ma pead. „Aitäh. Pole hullu.”
Oli ikka küll. Tundsin, kuidas pisarad tahavad silmist pursata. Asi ei olnud lihtsalt raha kaotamises. Ma tundsin ennast lollina, päev oli raisus. Ma teadsin, et emps saab väga pahaseks ja teatab: „Ma ju ütlesin sulle.”
„Te minge edasi, kutid,” ütlesin ma. „Ma lähen tagasi ja vaatan. Meil kõigil pole mõtet aega raisata.”
„Just,” ütles Raua-Mickey. „Lähme. Hakkame astuma.”
Nad loivasid minema. Nägin nende kergendust. Nemad ei kaotanud raha, nende päev ei olnud raisus. Hakkasin üle