üles korjanud ja mu raha pihta pannud.
Ohkasin ja tõstsin pilgu. Märkasin esimest korda Kaamet Meest. Muidugi polnud see ta nimi. Hiljem sain teada, et ta on mister Halloran ja et ta on meie uus õpetaja. Aga selleks ajaks oli tal juba teine nimi: Kriidimees.
Kaamest Mehest oli raske mööda vaadata. Esiteks oli ta väga pikk ja kõhn. Tal olid kivipesuteksad, lotendav valge särk ja suur õlgkaabu. Ta nägi välja nagu see vanaaegne seitsmekümnendate laulja, kes mu emale meeldis. David Bowie vist.
Kaame Mees seisis hotdog’i-leti kõrval, jõi kõrrest sinist jääjooki ja vaatas karusselli. Või noh, minu meelest ta vaatas karusselli.
Avastasin, et ma vaatan samas suunas, ja just siis nägingi seda tüdrukut. Ma olin ikka veel rahakoti pärast vihane, aga ma olin ka kaheteistaastane poiss, kelle hormoonid olid tollal möllama hakkamas. Mu ööd ei möödunud sugugi alati teki all taskulambi valgel koomikseid lugedes.
Tüdruk seisis koos blondi sõbratariga, keda ma olin linna peal näinud (ta isa oli politseinik või midagi sellist), aga mu mõte ei peatunud hetkekski temal. On kurb fakt, et ilu, tõeline ilu, varjutab kõik enda ümber. Blond Sõbratar oli kena, aga Karusellitüdruk – ma mõtlesin temast edaspidi alati just nii, ka siis, kui olin ta õige nime teada saanud – oli ikka täiega ilus. Pikk ja sale, pikkade tumedate juuste ja veelgi pikemate jalgadega, mis olid nii siledad ja pruunid, et läikisid päikese käes. Tal oli kroogitud seelik ja lohmakas särk, millele oli kirjutatud „Relax” ja mille all oli kiiskavroheline rinnahoidja. Kui ta juukseid kõrva taha lükkas, helendas päikese käes kuldne kõrvarõngas.
Mul on natuke piinlik öelda, et esialgu ei pannud ma ta nägu eriti tähele, aga kui ta pöördus Blondi Sõbratariga rääkima, ei olnud see mulle pettumus. Ta oli hingematvalt kaunis, täidlaste huulte ja viltuste mandlisilmadega.
Ja siis oli see läinud.
Ühel hetkel oli tema seal, ta nägu oli seal, ja järgmisel hetkel oli see kohutav kõrvulukustav müra, nagu oleks mingi tohutu elajas maa sisemusest möiranud. Hiljem sain teada, et seda häält tegi karusselli metallvõll, mis viimaks liiga sagedase kasutamise ja vähese hooldamise tõttu katki läks. Nägin midagi hõbedast välgatamas, ja tema nägu, või pool sellest, lihtsalt rebiti ära, nii et järele jäi katmata kõhre-, luu- ja veretomp. Väga palju verd.
Sekundi murdosa pärast, enne veel, kui jõudsin suu lahti teha, et karjuma hakata, tuiskas must mööda midagi suurt punasemustakirjut, mida saatsid jälle hõbedased välgatused. Järgnes kurdistav kokkupõrge – lahti pääsenud karusselligondel prantsatas hotdog’ileti pihta – ning veel kriiskamist ja kisendamist, kui inimesed laiali hüppasid. Ma ise kangestusin ja kukkusin maha.
Inimesed vajusid mulle otsa. Kellegi jalg trampis mu randmel. Üks põlv togis mu pead. Üks saabas tagus mind ribidesse. Ma ulgusin, aga kuidagimoodi suutsin ennast kokku võtta ja külili keerata. Siis ulgusin uuesti. Mu kõrval lamas Karussellitüdruk. Õnneks olid tal juuksed näole langenud, aga ma tundsin ära ta T-särgi ja kiiskava rinnahoidja, ehkki need olid verest läbi imbunud. Ka tema jalast jooksis verd. Üks lendu läinud metallitükk oli ta jalaluu põlve alt läbi lõiganud. Jalg rippus ainult mõne peenikese kõõluse otsas.
Hakkasin sealt eemale rüselema – ta oli ilmselgelt surnud, ma poleks saanud midagi teha – ja siis sirutas ta käe välja ning haaras must kinni.
Ta keeras oma purustatud verise näo minu poole. Kuskil seal kogu selle punase seas vaatas mind üksainus pruun silm. Teine lihtsalt vedeles ta lõhkisel põsel.
„Aita mind,” kähises ta. „Aita mind.”
Tahtsin plehku panna. Tahtsin ühtaegu karjuda ja nutta ja oksendada. Ma vist oleksingi teinud korraga kõiki kolme, kui äkki pitsitas mu õlga üks teine käsi, suur ja tugev, ning mahe hääl ütles: „Kõik on korras. Ma tean, et sul on hirmus, aga ma tahan, et sa kuulaksid mind hoolega ja teeksid täpselt seda, mida ma ütlen.”
Pöörasin ennast. Kaame Mees vaatas mind ainiti. Alles nüüd märkasin, et tema nägu laiaservalise kaabu all oli peagu sama valge kui ta särk. Isegi ta silmad olid ähmast, pooleldi läbipaistvat halli värvi. Ta nägi välja nagu kummitus või vampiir ning ükskõik millises teistsuguses olukorras oleks ta mulle vist hirmu nahka ajanud. Aga praegu oli ta lihtsalt üks täiskasvanu, ja mul oli vaja üht täiskasvanut, kes ütleks, mida teha.
„Mis su nimi on?” küsis ta.
„E…Eddie.”
„Hea küll, Eddie. Said sa viga?”
Raputasin pead.
„See on hea. Aga see noor preili sai, nii et me peame teda aitama, eks.”
Ma noogutasin.
„Ma tahan, et sa nüüd … suruksid ta jalga siit kohast, ja suruksid kõvasti, väga kõvasti.”
Ta võttis mu käed ja asetas need tüdruku jala ümber. See oli kuum ja verest libe.
„Valmis?”
Noogutasin jälle. Tundsin suus kibedat ja metalset hirmu maitset. Tundsin, kuidas mu sõrmede vahelt immitseb verd, kuigi ma pigistasin tõesti kõvasti, kogu jõust …
Kuskilt kaugelt, palju kaugemalt, kui need hääled tegelikult tulid, kuulsin tümpsuvat muusikat ja rõõmuhõikeid. Tüdruk ei oianud enam. Ta lamas vaikselt ja liikumatult, ainult hingas madalalt kähisedes, ja seegi muutus nõrgemaks.
„Eddie, sa pead keskenduma. Eks?”
„Jah.”
Vaatasin Kaamet Meest. Ta võttis oma teksadelt rihma ära. See oli pikk rihm, liiga pikk tema kondise vöökoha jaoks, ja ta oli teinud sellesse lisaauke. Naljakas, kuidas sa kõige sandimas olukorras märkad mingeid imelikke asju. Nagu ma olin märganud, et Karussellitüdruku king oli jalast ära tulnud. Plastking. Roosa ja sädelev. Ja ma mõtlesin, et ilmselt ei lähe tal seda enam vaja, kuna ta jalg ripub enam-vähem kahes tükis.
„Ka sa oled asja juures, Eddie?”
„Jah.”
„Tore. Kohe saab korda. Sa oled väga tubli, Eddie.”
Kaame Mees võttis rihma ja tõmbas selle tüdruku reie ümber. Ta tõmbas seda kõvasti, hirmkõvasti. Ta oli tugevam, kui paistis. Tundsin peagu otsekohe, kuidas verevool jäi aeglasemaks.
Ta vaatas mulle otsa ja noogutas. „Sa võid lahti lasta. Ma sain selle pidama.”
Võtsin käed aeglaselt ära. Nüüd, kui pinge kadus, hakkasid need värisema. Surusin need kaenla alla vastu keha.
„Kas ta saab terveks?”
„Ma ei tea. Loodetavasti suudetakse ta jalg päästa.”
„Mis ta näost saab?” küsisin sosinal.
Ta vaatas mulle otsa ja miski tema kahvatuhallides silmades ehmatas mind. „Kas sa vaatasid ta nägu enne seda, Eddie?”
Avasin suu, aga ei osanud midagi öelda ega saanud aru, miks ei kõlanud ta hääl enam nii sõbralikult.
Siis pööras ta pilgu jälle ära ja ütles vaikselt: „Ta jääb ellu. See on peamine.”
Ja sel hetkel raksatas me pea kohal tohutu pikselöök ning langesid esimesed vihmapiisad.
Ma arvan, et see oli esimene kord, kui ma nägin, kuidas asjad võivad jalapealt muutuda. Kõik, mida me oleme enesestmõistetavaks pidanud, võib vastu taevast lennata. Võib-olla seepärast ma selle võtsingi. Et see jääks alles. Et see oleks kindlas kohas. Vähemalt selgitasin ma seda nõnda iseendale.
Aga nagu paljugi sellest, mida me – lapsed ja täiskasvanud – iseendale räägime, oli seegi võib-olla kõigest üks haisev nutsuhunnik.
Ajalehtedes nimetati meid kangelasteks. Meid viidi üheskoos parki ja meist tehti pilti.
Imekombel sai karusselligondlites viga ainult kaks inimest, kes murdsid mõned luud ning said rebestusi ja marrastusi. Veel mõnel kõrvalseisjal oli koledaid haavu, mida tuli õmmelda, ning põgenemisrüsinas murti pisut luid ja