külmetad,” ütles Emma. „Las ma teen alustatu lõpuni.” Ta võttis mu teise käe ja suudles seda oma hingeõhuga terves pikkuses. See oli peaaegu talumatu. Õlani jõudes riputas ta mu käe endale kaela ümber selle asemel, et põlvele tagasi panna. Tõstsin teise käe sinnasamasse, ta kallistas mind ja meie laubad puutusid kokku.
Emma lausus väga vaikselt: „Ma loodan, et sa ei kahetse oma valikut. Mul on nii hea meel, et oled siin koos meiega. Ma ei tea, mida teeksin, kui sa ära läheksid. Ma kardan peast segi minna.”
Kaalusin tagasiminekut. Hetke jooksul katsusin pingsalt endale ette kujutada, mis juhtuks, kui suudaksin mingi imenipiga üksinda tagasi saarele aerutada ja sealt koju minna.
Ma ei suutnud seda ette kujutada.
Sosistasin: „Kuidas ma saaksin?”
„Kui miss Peregrine jälle inimkuju tagasi saab, suudab ta sind tagasi viia. Kui sa muidugi tahad minna.”
Ma ei pidanud oma küsimusega üldsegi logistikat silmas. Mõtlesin lihtsalt: Kuidas ma saaksin teid maha jätta? Ometi oli võimatu seda päriselt välja öelda. Sõnad ei tulnud üle huulte. Jätsin need ütlemata ning hoopis suudlesin tüdrukut.
Seekord oli Emma see, kellel hing kinni jäi. Ta tõstis oma käed mu põskede juurde, kuid ei puudutanud neid, nagu häbeneks kehalist kontakti. Kätest õhkus lainetena kuuma.
„Puuduta mind,” ütlesin.
„Ma ei taha sind kõrvetada,” vastas tema, kuid äkitselt mu rinnas plahvatanud sädemepilv ütles: Ma ei hooli sellest. Niisiis võtsin ta sõrmedest kinni ja tõmbasin nendega üle oma põse. Me mõlemad oigasime. Puudutus oli kuum, aga ma ei tõmbunud eemale. Ma ei julgenud eemalduda, kartes, et ta ei puuduta mind enam. Siis taaskohtusid me huuled ja me suudlesime jälle. Tüdruku ebatavaline soojus vallutas mu sisemuse.
Mu silmad vajusid kinni ja maailm kadus pilgu eest.
Isegi kui mu keha külmetas ööudus, ei tundnud ma seda. Isegi kui meri mühises valjusti mu kõrvus, ei kuulnud ma seda. Isegi kui kivi, millel istusin, oli ebatasane ja terav, ei pannud ma seda peaaegu tähelegi. Kõik, mis asus meist kahest väljaspool, sai teadvusest välja lülitatud.
Ja siis kostis pimedusest kohutavalt vali mürtsatus. Ma ei osanud sellest midagi arvata ega suutnud end ka Emmast lahutada, kuni müra valjenes kahekordseks ning kuulsin jubedat metallikriiksatust. Pimestavalt ere valgusvihk libises meist üle. Viimaks ei saanud ma toimuvat enam ignoreerida. Majakas, mõtlesin. Majakas variseb merre.
Kuid majakas oli eemalt selgesti näha. Selle valgus polnud ere nagu päike ning paistis vaid ühes suunas, mitte ei liikunud otsides edasi-tagasi.
Majakaga polnud siin midagi pistmist. Prožektorivalgus tuli kalda lähedalt veest.
See oli allveelaeva prožektor.
Põgusa paanikahetke jooksul ei suutnud mu aju jalgadega ühendust saada. Mu silmad ja kõrvad said teadlikuks ranna lähedale ilmunud allveelaevast. Merest kerkis raudelukas. Vesi voolas ta külgedelt alla ning avatud luukidest tormasid laevalaele karjuvad ja meid valgusvihku püüda proovivad mehed. Siis said jalad viimaks käsu kätte ning me libistasime, kukutasime ja veeretasime end kivihunniku otsast alla. Jooksime, nagu oleks kurat kannul.
Meie kiiresti liikuvad veidrad varjud venisid rannal prožektorivalguses kümme jalga pikaks. Õhus vihisevad kuulid piitsutasid liiva. Valjuhääldi möirgas: „SEIS! MITTE JOOSTA!”
Sööstsime koopasse. Nad tulid, nad on siin, üles, üles… Kuid lapsedki olid müra kuulnud ning olid juba jalul – kõik peale ennast sõudmisega surmani ära vaevanud Bronwyni, kes oli koopa seina najale magama jäänud ega ärganud kuidagi. Raputasime teda ja karjusime, tema aga ainult oigas ja pühkis meid ainsa käeliigutusega eemale. Viimaks pidime tal vöökoha ümbert kinni haarama ja tõstma, aga see oli umbes nagu telliskivivirna kergitamine. Kuid kui tüdruku tallad maad puutusid, tegi ta oma punetavad silmad lahti ning võttis jalad alla.
Korjasime kähku oma kraami kokku, ise rõõmustades, et seda oli nüüd nii vähe. Emma haaras miss Peregrine’i sülle. Tormasime välja. Liivaluidete vahele joostes nägin meestesalga siluette vees sumamas. Nad olid peaaegu rannajoonele jõudnud. Mehed hoidsid püsse pea kohal, et need märjaks ei saaks.
Kihutasime ülepeakaela tuule käes painduvate puude vahelt radadeta metsa. Meie ümber oli kottpime. Kui kuu just pilvede taga peidus polnud, siis oli see nüüd puudest varjatud. Läbi puuvõrade ei jõudnud maapinnale peaaegu üldse valgust. Meil polnud aega oodata, kuni silmad pimedusega kohanevad või mingit rada otsida. Me vaid tormasime lõõtsutades ja koperdades edasi nagu loomakari, käed ette sirutatud, põigeldes mööda puutüvedest, mis ilmusid paari tolli kaugusel otsekui õhust.
Mõne minuti pärast jäime lõõtsutades seisma ja kuulatasime. Meie tagant kostis ikka veel hääli, millesse segunes uus heli: koerte haukumine.
Jooksime edasi.
KOLMAS PEATÜKK
Tundus, et rühkisime läbi pimeda laane mitu tundi. Me ei näinud kuud ega tähti, et kuidagi aega arvestada. Kusagil me ümber karjusid mehed ja haukusid koerad, ähvardades korraga eikusagilt ja igast suunast. Et koeri jälgedelt eksitada, läksime jääkülma ojja ja liikusime vees edasi, kuni jalad muutusid külmast kangeks. Kui ojast välja ronisime, tundsin, nagu komberdaksin valutavatel köntidel.
Mõne aja pärast hakkas jaks lõppema. Keegi ägas pimeduses. Olive ja Claire hakkasid teistest maha jääma ning Bronwyn võttis nad sülle – aga siis ei suutnud ka tema ise enam sammu pidada. Kui Horace viimaks juurika otsa komistades pikali kukkus ning puhkust anudes lamama jäi, peatusime kõik. „Aja end üles, va looder!” sisistas Enoch, kuid temagi lõõtsutas. Puhkehetkeks end puu najale toetades kadus ka Enochist sõjakus.
Meie jõuvarud olid otsakorral. Pidime peatuma.
„Nagunii pole mõtet pimedas ringiratast joosta,” ütles Emma. „Võime kergesti jõuda tagasi sinna, kust tulime.”
„Päeval orienteeruksime metsas paremini,” arvas Millard.
„Muidugi tingimusel, et me päevani elame,” nentis Enoch.
Hakkas sadama peenikest vihma. Fiona lõi meile varjupaiga, sundides sõõris kasvavaid puid oma alumisi oksi kokku põimima. Ta silitas nende koort ja sosistas midagi tüvedele, kuni oksad olid end just nii kõrgel veekindlaks katuseks kokku sättinud, et me selle all istuda saime. Ronisime varjualusesse ja pikutasime seal, kuulates vihmasabinat ja koerte kauget haukumist. Püssimehed jahtisid meid endiselt kusagil selles metsas. Igaüks mõtles omaette, kuid olin kindel, et teema oli sama: mis saab, kui meid kinni nabitakse. Claire hakkas nutma, alguses vaikselt, kuid mida edasi, seda valjemini. Lõpuks lõugas ta mõlemast suust korraga ja suutis vaevu nutu vahele hingata.
„Talitse ennast!” nõudis Enoch. „Nad kuulevad sind ja siis saame kõik hea põhjuse nutta!”
„Nad söödavad meid oma koertele!” kurtis tüdrukuke. „Nad tulistavad meile augud sisse ja viivad miss Peregrine’i minema!”
Bronwyn tõttas kohale ja haaras pisikese tüdruku oma karukallistusse. „Palun, Claire! Sa pead millestki muust mõtlema!”
„Ma ju püh-proovin!” ulgus tüdruk.
„Püüa r o h k e m!”
Claire pigistas silmad kinni, hingas sügavalt sisse ja hoidis hinge kinni, kuni nägi välja nagu kohe-kohe lõhkev õhupall. Siis hakkas ta õhku ahmides ja vahepeal köhatades veel valjemini nuuksuma kui enne.
Enoch kattis ta mõlemad suud oma kätega. „K u s s!”
„Pah-pah-lun an-deks!” pobises tüdruk. „Äh-äkki aitab, kui ma lugu kuulan… Mih-dagi Lugude raamatust…”
„Mitte seda jälle,” ütles Millard. „Ma hakkan juba soovima, et me oleksime need raamatud koos muu kraamiga merre kaotanud!”
Nüüd sekkus miss Peregrine toimuvasse nii hästi, kui sai. Ta hüppas Bronwyni reisikirstule ja kopsis seda nokaga. Kirstus olid koos meie muu napi maise varaga ka Lugude köide.