üle müüri, mille peal on sissetungijate eest kaitseks endiselt klaasikillud. Sõnajalgade ja võrsete vahel seisab rajaja Theodor Temmleri vana puust „nõiamajake”, firma kunagine idurakk. Tiheda lepavõsa taga kõrgub telliskivihoone, samuti täiesti mahajäetult. Üks akendest on piisavalt puruks, et saan sisse ronida. Sees avaneb pikk tume koridor. Seintelt ja lagedelt õhkub hallituse kopitanud lehka. Koridori lõpus seisab praokil uks, mille heleroheline värv kõikjalt koorub. Taamal paremal pool paistab läbi pliiraamistusega tööstusakende sisse päevavalgus. Väljas on kõik kinni kasvanud – sees valitseb tühjus. Nurgas vedeleb vana linnupesa. Seinad on kuni ringikujuliste õhutusaukudega kõrge laeni välja kaetud valgete, osalt lahti tulnud kahhelkividega.
Tegemist on dr Fritz Hauschildi kunagise laboriga, kus ta aastatel 1937–1941 Temmleri heaks farmakoloogiaosakonna juhina töötas ning uut laadi arstimit, nn „töövõimet soodustavat vahendit” otsis. See ongi Kolmanda Reichi kunagine narkoköök. Siin vaaritasid keemikud portselantiiglite ning torude ja klaasjahutitega ühendatud kondensaatorite abiga oma kristallpuhast ainet. Siin lõgisesid suurte keedukolbide kaaned, ajades sisinal välja kollakaspunast kuuma auru, samal ajal kui emulsioonid praksusid ja valges kindas sõrmed perkolaatori juures vajalikke kohandusi tegid. Sedasi valmis metamfetamiin – ja veel nii kvaliteetne, et isegi fiktsionaalne narkokokk Walter White USA telesarjast „Breaking Bad” („Halvale teele“), kes on crystal meth’ist meie aja sümboli teinud, poleks oma parimatelgi tundidel sama kõrge tasemeni küündinud.
Võib-olla sobiks telesarja pealkiri „Halvale teele” ka ajavahemikku 1933–1945 tähistama.
19. SAJANDI EELMÄNG: ALGAINE
„Vabatahtlik sõltuvus on kauneim seisund.”
Selleks et mõista ühe või teise narkootilise aine ajaloolist tähendust Natsi-Saksamaa sündmuste keerises, peame ajas pisut tagasi minema. Modernsete ühiskondade kujunemislood on uimastite tekke- ja levikulugudega sama tihedalt seotud kui majandus tehnoloogia arenguga. Üheks lähtepunktiks võib pidada aastat 1805, kui Goethe kirjutas klassitsistlikus Weimaris oma „Fausti” ning lõi poeetiliste vahenditega teesi, mille kohaselt inimese genees lausa lähtub uimastitest: ma muudan oma aju, seega olen. Samal ajal pisut vähem glamuurses Westfaleni Paderbornis tegi apteekriabi Friedrich Wilhelm Sertürner katseid unimagunaga, mille paksendatud mahl – oopium – leevendab valu nagu ei ükski teine aine. Goethe püüdis poeetilis-dramaatilisel teel kuulutada seda, mis maailma seesmiselt koos hoiab – Sertürner seevastu soovis lahendada konkreetset probleemi, mis oli inimkonda juba aastatuhandeid mõjutanud.
Temmleri tehas Berlin-Johannisthali linnaosas toona …
Foto: Joachim Gern
21-aastase noore ja geniaalse keemiku konkreetne väljakutse seisnes selles, et unimaguna toimeaine võib taimes sõltuvalt kasvutingimustest esineda väga mitmesugustes kontsentratsioonides. Vahel ei leevenda selle kibe mahl valupiinu piisavalt, teinekord jälle võib manustaja jõuda tahtmatu üledoosi ja mürgistuseni. Täiesti iseseisvalt, nagu ka oopiumitinktuuri laudanumit manustanud Goethe oma kirjatoas, tegi ka Sertürner sensatsioonilise avastuse: tal õnnestus eraldada morfiin, oopiumi põhiline alkaloid ja omamoodi farmakoloogiline Mefisto, mis suudab valu õnneks manada. Tegemist polnud pöördepunktiga mitte ainult ravimiteaduses, vaid ühe inimkonna ajaloo tähtsaima sündmusega tol 19. sajandi hakul. Valu, seda inimese kohutavat saatjat läbi elu, sai nüüd täpselt doseerides leevendada või isegi täielikult kõrvaldada. Üle kogu Euroopa kasvasid farmakoloogiliste standarditega manufaktuurid välja apteekidest, kus rohuvalmistajad olid seni oma parima teadmise ja südametunnistuse kohaselt tablette iseenda vürtsipeenrailt või ürdikaupmeestelt saadud ainetest kokku pressinud7. Morfiinis ei peitunud üksnes elu kannatuste leevendus, vaid ka suur äri.
… ja tänapäeval
Foto: Joachim Gern
Darmstadtis paistis selle võidukäigu pioneerina silma Engeli apteegi omanik Emanuel Merck, kes 1827. aastal postuleeris ettevõttefilosoofia, millega tahtis alkaloide ja teisi farmakone alati ühtse kvaliteediga toota. See polnud üksnes endiselt eduka firma Merck sünnitunniks, vaid ka kogu Saksa ravimitööstuse omaks. Kui siis umbes 1850. aastal veel lisaks süstal leiutati, ei suutnud morfiini võidukäiku enam miski tagasi hoida. Valuvaigistit tarvitati massiliselt nii Ameerika kodusõjas 1861–65 kui ka Saksa-Prantsuse sõjas 1870–71. Seal muutus üks korralik morfiinilaks õige pea üsna tavaliseks.8 Selle mõju oli otsustav nii heas kui halvas. Sedasi sai isegi raskesti vigastatu piinu vaigistada – samas aga tegi see sõjapidamise suures plaanis üldse võimalikuks: võitlejad, keda varem oli haavatasaamine enamasti pikaks ajaks sõjakõlbmatuks teinud, turgutati nüüd kiirelt jälle jalule ja kamandati võimaluse korral sõjatandri esimestesse ridadesse tagasi.
Morfiini ehk morfiumiga saavutati valuvastase võitluse ja tuimastuse arengus otsustav kõrgpunkt. See puudutas samaväärselt nii sõjaväge kui ka tsiviilühiskonda. Üle kogu maailma Euroopast Aasia ja Ameerikani kehtestas see väidetavalt kõikeraviv imerohi end nii tööliskonna kui aadlike seas. Ameerika ida- ja lääneranniku rohupoodides pakuti sel ajal ilma retseptita eelkõige kaht toimeainet: morfiini sisaldavad mahlad olid rahustava toimega, samal ajal kui kokaiini sisaldavaid segujooke (nagu algusaegadel Vin Mariani – koka-ekstraktiga Bordeaux-vein – või ka Coca-Cola9) kasutati meeleolu parandamiseks ja hedonistliku eufooria tekitamiseks, kuid ka lokaalseks tuimastuseks. Kuid see oli alles algus. Arenev tööstus tahtis kiiresti uusi tooteid turule saada. 10. augustil aastal 1897 sünteesis Bayeri firma keemik Felix Hoffmann ühest pajukoorel põhinevast toimeainest atsetüülsalitsüülhappe, mis jõudis turule aspiriini nime all ning mis vallutas kärmelt maailma. Üksteist päeva hiljem leiutas sama mees veel ühe aine, mis sai sama kuulsaks: diatsetüülmorfiin, üks morfiini derivaatidest, mille puhul oli tegemist ka esimese disainerdroogiga, sünteetilise narkootikumiga. Turunimeks sai sellele heroiin, millega see ka oma turuvõidukäiku alustas. „Heroiin on ilus äri,” kuulutasid Bayeri juhatajad uhkelt ning reklaamisid ainet peavalude, halva enesetunde ja lausa laste köha puhul. Seda soovitati anda isegi imikutele soolevoolmete või uneprobleemide korral.10
Äri ei õitsenud ainuüksi Bayeris. Juba 19. sajandi viimasel kolmandikul hakkasid Reini jõe ääres arenema modernsed farmaatsiatööstused. Struktuurselt oli tähtede seis soodne: Saksa keisririigis valitses Kleinstaaterei11, mille tagajärjel oli panga kapital ja riskivalmidus suurinvesteeringuteks küll piiratud, kuid just seda ei läinud keemiatööstusel vaja, sest võrreldes traditsioonilise rasketööstusega vajas see võrdlemisi vähe seadmeid ja tooraineid. Ka väikesed panused lubasid suurt kasumimäära. Eelkõige lugesid arendajate intuitsioon ja asjatundmine ning rohke inimkapitaliga Saksamaa võis toetuda oma suurepäraselt haritud keemikute ja inseneride ammendamatule potentsiaalile, kes toona olid läbinud veel maailma parima haridussüsteemi. Ülikoolide ja tehnikakõrgkoolide võrgustik oli eeskujulik, teadus ja majandus käisid käsikäes. Teadust tehti täiskäigul ja loodi arvukalt patente. Mis puudutas keemiatööstust, siis sai Saksamaast veel enne sajandivahetust nn „maailma töökoda” – ja fraasist „made in Germany” sai kvaliteedipitser ka narkootikumide vallas.
SAKSAMAA, DROOGIDE MAA
Pärast I maailmasõda olukord esialgu ei muutunud. Kui Prantsusmaa ja Inglismaa said looduslikke stimulante, nagu kohv, tee, vanill, pipar ja teised looduslikud ravimid, muretseda oma ookeanitagustest kolooniatest, oli Saksamaa kõik eksterritoriaalsed maaomandid Versailles’ rahulepinguga kaotanud (kuigi neid oli võrdlemisi vähe) ning pidi seega leidma muid lahendusi – Saksamaa pidi ravimeid kunstlikult tootma. Ja sedasorti ergutust vajas kogu riik: sõjaõud oli rebinud sügavaid haavu ja põhjustas