siinkohal hinnang tervisekaardil: plussmärk tähendas surmavat süsti või gaasikambrit, miinusmärk tähendas ajapikendust. Kui tapmiseks kasutati morfiini üledoosi, siis pärines see vahel narkokuritegudega võitlemise riiklikust keskusest, mis 1936. aastal esimese üleriigilise narkopolitsei ametina oli kasvanud välja Berliini narkokuritegude jaoskonnast. Selektsiooniarstide hulgas olevat valitsenud „joovastavalt ülev tunne“42. Sedasi teenis narkootikumide vastane poliitika vähemusgruppide tõrjumist, allasurumist ja isegi hävitamist.
NARKOOTIKUMIDE VASTANE POLIITIKA KUI ANTISEMIITLIK POLIITIKA
„Juudid on kõige peenemate vahenditega püüdnud mürgitada sakslaste vaimu ja hinge ning viia nende mõtlemist hukatuslikult ebasakslaslikule teele. (…) Tervishoiujuhtkonna üks kohustustest on see juudi nakkus, mis võib viia rahvushaiguse ja -surmani, rahva kehast jäägitult välja juurida.”43
Natsionaalsotsialismi rassistlik terminoloogia oli algusest peale mürgi ja nakkuse metafooridest, mürkainete topos’est44 välja kujunenud. Juute võrreldi pisikute ja haigustekitajatega, nad olevat võõrkehad, mis mürgitavad riiki ja kahjustavad tervet sotsiaalset organismi, mistõttu peab nad kehast väljutama või välja juurima. Hitler teatas: „Enam me kompromisse ei tee, sest see oleks meie endi jaoks mürk.”45
Just keel oligi see mürk, mis dehumaniseeris juudid juba enne nende tulevast mõrvamist. Nürnbergi 1935. aasta rassiseadused ja aarja päritolu tunnistuste kasutuselevõtt kuulutasid verepuhtuse nõuet – see olevat üks kõrgemaid ja kaitset vajavaid rahva hüvesid. Seal kohtusid antisemiitlik viha ja narkootikumide vastane poliitika. Mürgisust ei pidavat määrama mitte annus, vaid võõrsusaste, nagu üks toonaseid, sageli põhikirjandusena kasutatud raamatuid „Maagilised mürgid“ („Magische Gifte”) ebateaduslik, kuid keskne lausung ütleb: „Ikka võõramaised, võõra rassi uimastid toodavad suurimat mürki.”46 Juudid ja narkootikumid sulasid kokku üheks toksiliseks ja nakkuslikuks, Saksamaad ähvardavaks rindeks: „Aastakümneid on juudid-marksistid meie rahvale sisendanud: „Sinu keha kuulub sulle.” Asi läks nii kaugele, et nii meeste vahel kui ka segaseltskonnas tarbiti igasuguseid alkoholikoguseid, isegi keha tervise kulul. Selle juudi-marksistliku nägemuse vastasleeris seisab viimastega ühildamatu germaani-saksa arusaam sellest, et me oleme oma esivanemate igavese pärandi kandjad ja seetõttu kuuluvad meie kehad meie suguseltsile ja rahvale.”47
Kriminaalkomissar SS-Hauptsturmführer Erwin Kosmehl, kes sai 1941. aastal narkokuritegudega võitlemise riikliku keskuse juhiks, toimetas täiesti samas vaimus, kui väitis, et rahvusvahelisel narkoturul „on juutidel põhiline roll“. Tema töö seisnevatki selles, kuidas „sageli juudi päritolu rahvusvahelised kurjategijad kahjutuks teha“.48 NSDAP rassipoliitika amet väitis, et juutidel ongi loomuses olla narkootikumidest sõltuvuses. Intellektuaalne suurlinnajuut eelistavat kokaiini või morfiumi, et oma muidu „üleskeeratud närve“ rahustada ja tekitada enda ümber üldist rahu- ja turvatunnet. Juudi arstide kohta levis väide, nagu leiduks nende hulgas „eriti sageli morfinismi“.49
Antisemiitlikus lasteraamatus „Mürgiseen“ („Der Giftpilz“)50 panid natsionaalsotsialistid kokku vaenupildi juudist ja narkomaaniast, et viia riigi koolides ja lastetubades läbi oma rassihügieeni propagandat. Lugu ise oli vaid näitlik, sõnum aga ühemõtteline: ohtlikud mürgiseened tuleb välja juurida.
Segu meelemürkide vastasest võitlusest ja juudivastasest vihast vaatas vastu isegi lasteraamatutes
Kuna meelemürkide vastase võitluse valikstrateegiad olid alati ähvardavana tunduva võõra vastu, lõikamaks eludest välja kõik, mis ühiskondlikule ideaalile ei vastanud, olid sedasorti selektsioonimehhanismid natsionaalsotsialistlikus ühiskonnas alati antisemiitliku konnotatsiooniga. Kes tarvitas narkootikume, kannatas „võõramaise taudi“51 all. Narkokaubitsejaid esitleti jõhkrate, ahnete ja võõramaalastena. Narkootikumide tarvitamine oli „rassiliselt alaväärne“ ja uimastitega seotud kuritegevust peeti ühiskonna suurimaks ohuks.
On hirmutav mõelda, kui tuttavalt mõned neist mõistetest veel tänapäevalgi kõlavad. Kuigi oleme enamiku Natsi-Saksamaa mõistetest oma keelest välja tõrjunud, ei ole narkovastase võitluse terminoloogia jätnud puutumata ei meie ihu, verd ega vaimu. Praegu ei räägita enam sõnapaaridest juut versus sakslane – ohtlikud diilerid pärinevat nüüd juba muudest kultuuriruumidest. Kuid poliitiliselt ülimalt laetud küsimus sellest, kas meie kehad kuuluvad meile või hoopis sotsiaal- ja tervisepoliitilistest huvidest tingitud juriidilis-ühiskondlikule organile, on endiselt aktuaalne.
STAARDOKTOR KURFÜRSTENDAMMILT
1933. aastal ilmus Berlin-Charlottenburgis Bayreuther Straßel asuva arstipraksise sildile üleöö sõna JUUT. Naha- ja suguhaiguste eriarsti nimi polnud järgneval hommikul enam loetav, näha olid vaid vastuvõtuajad: tööpäeviti kell 11–13 ja 17–19, välja arvatud pühapäeva pärastlõunal. Kogukas ja kiilaspäine dr Theodor Morell reageeris rünnakule haledalt, kuid oma ajale vastavalt52: viivitamatult astus ta NSDAP liikmeks, et sedasorti rünnakuid tulevikus vältida. Morell ei olnud juut; SA kahtlustas seda ekslikult tema tumeda jume tõttu.
Pärast parteiliikmeks astumist hakkas Morelli praksisel minema paremini kui kunagi varem. Äri laienes ja kolis Kurfürstendammi ja Fasanenstraße nurgal asuva keisririigi algusaegadel rajatud hoone esinduslikesse ruumidesse üle. Edukas on see, kes asjaga kaasa läheb – Morelli jaoks olid need õpetussõnad, mida ta kunagi ei unustanud. Poliitika polnud kaugeltki selle Hessenist pärit paksu mehe rida. Rahuldustunne sellise patsiendi ravimisest, kes korralikult ravi eest tasus ja õige pea jälle arsti juurde tuli, tegi tema eksistentsi elamisväärseks. Selle kõige tagamiseks oli Morell aastate jooksul välja töötanud strateegiad, mis andsid talle rahakate kundede enda poole võitmisel teiste Kurfürstendammi arstide ees olulisi eeliseid. Tõepoolest sai tema elegantne praksis õige pea üheks tulusaimaks äriks linna lääneosas. Varustatuna kõige kaasaegsema kõrgsagedusröntgeni, diatermia, neljakambrivanni ja kiiritusmasinatega – kõik sai esiti soetatud tema abikaasa Hanni varade abiga –, hakkasid pealinna prominendid aja jooksul tema uksest muudkui sisse ja välja saalima. Oli see siis poksija Max Schmeling või laulja ja näitleja Hans Albersi elukaaslane näitleja Marianne Hoppe, erisugused krahvid ja saadikud, edukad sportlased, ärihaid, teaduskorüfeed, poliitikud, pool filmimaailma – kõik nad leidsid tee Morelli juurde, kes spetsialiseerus uutele ravimeetoditele või – nagu teravad keeled väitsid – olematute haiguste ravile.
Tõepoolest, niihästi egotsentrilisest kui ka põrguliku kavalusega moearstist sai pioneer vitamiinide alal. Tol ajal teati veel vähe nendest nähtamatutest abilistest, mida keha ise toota ei suuda, kuid mis on ainevahetusprotsesside jaoks hädavajalikud. Vitaniinipuuduse korral võis nende otse verre süstimine lausa imesid korda saata. Just seal peituski Morelli strateegia uba: oma patsientide lõa otsas hoidmiseks, juhul kui vitamiinidest enam ei piisanud, segas ta süstelahusesse kiiresti ka ainevahetusstimulante. Meeste puhul võis see olla anabolistliku toimega testosteroon lihaste ja potentsi taastamiseks, naiste puhul karumustikaekstrakt energialisandiks, tagamaks hüpnootiliselt kaunist pilku. Kui mõni melanhoolne teatrinäitlejanna ta üles otsis, et lasta enne Admiralspalasti saalis toimuvat esietendust rambipalavikku ravida, ei kõhelnud Morell hetkekski, vaid haaras oma karvase käega süstla järele, mida ta mõistis paremini kasutada kui ei keegi teine. Liikusid lausa kõlakad, et tema süstlatorget on võimatu tunda – olgugi et toonased nõelad olid väga jämedad.
Arsti edu jõudis linnapiiridest kaugemalegi ja 1936. aasta kevadel helises tema vastuvõtutoa telefon,