tean.“
Vaikisime tükk aega. Arvasin, et Judah hakkas unne vajuma ja sulgesin ka silmad ning lasin väsimusel enda üle võimust võtta, kuid siis tundsin ta rinda liigatavat ja käsivarre lihaseid pingule tõmbuvat, kui ta sügavalt sisse hingas.
„Lo, ma ei hakka uuesti küsima, aga …“
Ta ei lõpetanud, aga polnud vajagi. Tundsin, mida ta öelda tahtis. Sedasama, mida aastavahetusel – ta tahtis meie suhtega edasi liikuda. Kokku kolida.
„Las ma mõtlen,“ laususin viimaks häälel, mis nagu polnudki minu oma, häälel, mis oli ootamatult mahe.
„Seda ütlesid sa juba mitu kuud tagasi.“
„Ma mõtlen ikka veel.“
„Noh, mina olen igal juhul otsustanud.“ Ta puudutas mu lõuga ja tõmbas mu näo õrnalt enda omale lähemale. See, mis ma nägin, pani südame põksuma. Sirutusin tema poole, aga ta haaras mu käest kinni. „Lo, ära püüa kõrvale hiilida. Sa tead väga hästi, kui kannatlik ma olen olnud, aga nüüd hakkab mulle ajapikku tunduma, et me pole päris samal lainel.“
Tundsin, et mu sisemus hakkas tavapärases paanikas võbisema – see oli midagi lootuse ja õuduse vahepealset.
„Ei ole samal lainel?“ Tundsin, et naeratan sunnitult. „Oled jälle Oprah’t vaadanud?“
Ta lasi mu käest lahti ja midagi ta näos sulgus, kui ta selja pööras. Hammustasin huulde.
„Jude …“
„Ei,“ ütles ta. „Lihtsalt ei. Ma tahtsin sellest rääkida, aga sina ilmselgelt ei taha, niisiis vaata, ma olen väsinud. Varsti on hommik käes. Jääme magama.“
„Jude,“ ütlesin ma uuesti anuvalt, vihane iseenda peale, et ma selline mõrd olin, ja tema peale, et ta mind selleni viis.
„Ma ütlesin ei,“ pomises ta väsinult patja. Mõtlesin, et ta räägib meie vestlusest, aga siis ta jätkas: „New Yorki tööpakkumine. Ma ütlesin selle ära. Sinu pärast.“
Persse.
4
Magasin sügavat surmaund nagu narkouimas, kui äratuskell mind paar tundi hiljem teadvusele tõi.
Ma ei teadnud, kaua see juba helises, aga kahtlustasin, et mõnda aega. Pea valutas ja pidin kõigepealt hetke lamama ja ennast koguma, enne kui suutsin käe välja sirutada ja äratuse kinni vajutada, et see Judah’t üles ei ajaks.
Nühkisin unised silmad puhtaks ja ringutasin, et õlgadest ja kaelast kangus välja saada, ning ajasin end siis vaevaliselt üles, ronisin voodist välja ja läksin Judah’ kööki. Kuni kohv mulksus, võtsin oma tabletid ära ja siirdusin vannituppa valuvaigisteid otsima. Leidsin ibuprofeeni ja paratsetamooli ning veel mingi rohu pruunis plastpudelis, mille kohta mäletasin ähmaselt, et see kirjutati Judah’le, kui ta jalgpalli mängides põlve välja väänas. Avasin lapsekindla korgi ja silmitsesin tablette. Need olid hiiglaslikud, muljetavaldava välimusega: pooleldi punased, pooleldi valged.
Lõpuks ma neid ikkagi võtta ei julgenud, vaid surusin vannitoariiuli rohuvalikust pihku hoopis kaks ibuprofeeni ja kiiretoimelise paratsetamooli. Kulistasin tablettidele musta kohvi peale – piima tühjas külmkapis ei leidunud – ja rüüpasin ülejäänud kohvi veidi aeglasemalt ning mõtlesin eelmise öö sündmustele, iseenda tobedale tegutsemisele, Judah’ avaldusele …
Olin hämmingus. Ei, isegi rohkem kui hämmingus – olin šokeeritud. Me polnud kunagi pikaajalist plaani pidanud, aga ma teadsin, et ta igatses USAsse jäänud sõpru, ema ja nooremat venda – mina polnud kummagagi kohtunud. See, mis ta tegi … tegi ta seda iseenda pärast? Või meie?
Kannus oli veel pool tassi kohvi järel, valasin selle teise kruusi ja viisin ettevaatlikult magamistuppa.
Judah lösutas madratsil, nagu oleks sinna kukkunud. Filmides näevad inimesed magades alati nii rahulikud välja, aga Judah selline ei ole. Katkine suu oli ülestõstetud käsivarre taga peidus, aga oma kandilise nina ja kortsus kulmuga nägi ta välja nagu tige kull, kelle metsavaht on võitluse pealt maha lasknud ja kes sellepärast endiselt tigetseb.
Panin kohvitassi tasakesi ta öökapile, pea tema kõrvale padjale ning suudlesin teda kuklale. Kukal oli soe ja üllatavalt pehme.
Judah liigutas unes ja võttis pika päevitunud käsivarrega mul õlgade ümbert kinni; siis tegi ta silmad lahti ja need olid kolm tooni tumedamad kui ta harilik pähkelpruun.
„Hei,“ ütles ta vaikselt.
„Hei.“
Ta krimpsutas nägu ja haigutas ning tõmbas mu enda kõrvale. Avaldasin korraks vastupanu, mõeldes laevale ja rongile ja autole, mis mind Hullis ootab. Aga siis mu ihuliikmed sulasid ja lasin end tema kõrvale, ta soojusesse vajuda. Lamasime veidi aega teineteisele silma vaadates, siis sirutasin käe ja puudutasin kõhklevalt steriilset plaastrit Judah’ huulel.
„Arvad, et hammas kasvatab juure alla?“
„Ma ei tea,“ vastas Judah. „Loodan küll, pean esmaspäeval Moskvasse minema ja seal ma küll hambaarstidega jamada ei viitsi.“
Ma ei vastanud. Judah sulges silmad ja sirutas ning ma kuulsin, kuidas ta liigesed naksusid. Siis keeras ta end külili ja asetas peopesa õrnalt mu paljale rinnale.
„Judah …“ ütlesin, igatsus ja väsimus hääles segunemas.
„Mida?“
„Ma ei saa. Ma pean minema.“
„Mine siis.“
„Ära … Lõpeta.“
„Ära, lõpeta? Või ära lõpeta?“ Ta naeratas aeglaselt ja viltuselt.
„Mõlemat. Tead küll, kumba ma mõtlen.“ Ajasin end istukile ja raputasin pead. See tegi valu ja ma kahetsesin liigutust otsekohe.
„Kuidas su põsk on?“ uuris Judah.
„Pole viga,“ puudutasin käega põske, mis oli paistes, kuid mitte nii palju kui varem.
Judah’ ilme oli õnnetu ning ta sirutas sõrme, et sinikat silitada, kuid ma tõmbusin tahtmatult eemale.
„Oleksin pidanud kohal olema,“ ütles ta.
„Nojah, aga sind ei olnud,“ ütlesin nipsakamalt, kui soovinuks. „Sind pole mitte kunagi.“
Judah pilgutas silmi ja upitas end küünarnukkidele, endiselt unesooja ilmega, padjajooned näos.
„Mida sa …?“
„Kuulsid küll.“ Ma teadsin, kui kohatu see oli, aga sõnad lihtsalt tungisid minu seest välja. „Mis edasi saab, Jude? Isegi kui ma kolin, siis – mis edasi saab? Istun ja koon surilina nagu Penelope ning hoian kodukolde sooja, kuni sina kuskil Venemaa baaris teiste väliskorrespondentidega viskit jood?”
„Mis see siis nüüd tähendab?“
Raputasin pead ja heitsin jalad üle voodiääre. Hakkasin pärast EMOs käiku põrandale pillutud riideid selga tõmbama.
„Olen lihtsalt väsinud, Jude.“ Väsinud oli veel pehmelt öeldud. Viimase kolme öö jooksul polnud ma rohkem kui kaks tundi järjest maganud. „Ja ma ei tea, mis edasi saab. Juba kahekesi on piisavalt raske. Ja ma ei taha olla lapsega koju aheldatud, sünnitusjärgse depressiooniga võitlev naine, samas kui sind võidakse iga hetk mingis pärapõrgus maha lasta.“
„Hiljutised sündmused viitavad pigem, et kõige ohtlikum on mu omas kodus,“ teatas Judah, kuid krimpsutas minu ilmet nähes nägu. „Anna andeks, see oli nõme märkus. Ma tean, et see juhtus kogemata.“
Viskasin jätkuvalt niiske mantli õlgadele ja haarasin koti.
„Head aega, Judah.“
„Head aega? Mis sa sellega mõtled?“
„Arva, mida tahad!“
„Ma tahan, et sa lõpetaksid totaka draamakuninganna mängimise ja minu juurde koliksid. Ma armastan sind,