Naine kajutist nr 10. Ruth Ware

täpselt, millest ma räägin – ma ei saa ära minna, aga jääda ka ei saa. Ma ei saa pidada seda vestlust ega elada seda elu, lihtsalt ei saa mitte midagi. „Ma lihtsalt pean minema.“

      „See töökoht,“ ütles ta, hääles kõlamas algava viha noodid. „See, mille ma ära ütlesin. Kas sa tahad öelda, et tegin valesti?“

      „Mina seda ei palunud,“ vastasin. Mu hääl värises. „Ma pole seda kunagi palunud. Ära minu kaela seda küll aja.“ Viskasin koti üle õla ja pöördusin ukse poole.

      Ta ei lausunud sõnagi. Ta ei püüdnud mind peatada. Astusin pooljoobnult korterist välja. Alles metroosse jõudes taipasin, mis äsja juhtunud oli.

      5

      Mulle meeldivad sadamad. Tõrva ja mereõhu lõhn ja kajakate kisa. Võib-olla sellepärast, et olen aastaid praamiga Prantsusmaale suvepuhkusele sõitnud, aga sadam annab mulle sellise vabadusetunde, mida lennujaam iial ei tee. Lennujaamad tähendavad tööd ja turvakontrolli ja hilinemisi. Aga sadamad … ma ei teagi. Midagi hoopis muud. Võib-olla pääsemist.

      Rongisõidu ajal püüdsin vältida mõtteid Judah’st ja eesseisva reisiga tutvumisega tähelepanu kõrvale juhtida. Richard Bullmer oli minust vaid mõne aasta vanem, aga ta CV tekitas tunde, et olen lootusetu luuser – terve rida ettevõtteid ja direktorikohti, iga eelmine hüppelauaks järgmisele tasemele, veel suurema raha ja rikkuse juurde.

      Telefonis avatud Wikipedia pildilt vaatas vastu kena päevitunud väga tumedate juustega mees, käsikäes rabavalt kauni kahekümnendate lõpus blondiiniga. „Richard Bullmer abikaasa, rikka pärijanna Anne Lyngstadiga oma pulmapäeval Starvangeris,“ seisis foto all.

      Tema tiitlit arvestades eeldasin, et rikkus on talle kandikul kätte toodud, aga vähemalt Wikipedia põhjal paistis, et olin ebaõiglane. Esmapilk oli küll mõnus – gümnaasium, Eaton ja Balliol. Esimesel ülikooliaastal suri ta isa – ema ei paistnudki pildil olevat, ma ei saanud täpselt aru –, pärandimaks ja võlad neelasid perekonna varanduse ning üheksateistkümneaastaselt jäi ta üksi ja koduta.

      Sellises olukorras Oxford lõpetada oli iseenesest suur asi, aga tema asutas lisaks sellele kolmandal kursusel Interneti idufirma. 2003. aastal börsil mängimine oli esimene samm tema õnnestumiste jadas, mis kulmineerus nüüd kümnekajutilise luksuslaevaga, mida peeti Skandinaavia rannikuga tutvumisel superluks võimaluseks. „Sobib unistuste pulmade pidamiseks, suurejooneliseks firmaürituseks, millega kliente meelitada, või lihtsalt unustamatuks eksklusiivseks perepuhkuseks,“ lugesin pressiinfot põhja poole kihutavas rongis ning hakkasin siis laeva plaani uurima.

      Laeva ninas – selle kohta öeldakse vist käil – oli neli suurt sviiti ja eraldi sektsioon hobuserauakujuliselt paigutatud kuue väiksema kajutiga tagaosas. Kajutid olid nummerdatud, paaris ja paaritud numbrid koridori vastaskülgedel, kajut 1 asus päris käila tipus ning kajutid 9 ja 10 teineteise kõrval kaarjas ahtris. Nähtavasti olen mina mõnes väiksemas kajutis – sviidid on ilmselt vippidele. Kajutite mõõtmeid plaanil ei olnud ja kulmu kibrutades meenutasin mõne kanalit ületava praami klaustrofoobiliselt väikesi akendeta kajuteid. Mõte viis päeva mõnes sellises veeta ei olnud eriti köitev, aga sellisel laeval on kajutid vast siiski mugavamad?