ei peaks, Okehamptonisse, Hanger Lane’i rägastikku, Oxfordi kesklinna ja Severni silla läänepoolsele harule sattumast. „Mina ei hakka pangapühal isegi nurga peale poodi minema,” säutsub mõni serva pool istuv vennike uhkelt, nagu oleks tal Stainesis oma kodus püsides õnnestunud juba aastaid kavalalt kurikuulsat Scotch Corneri pudelikaela vältida.
Kui siis viimaks on vähetuntud teede, pimedate käänakute ja peekonivõileiva ostmiseks sobivate kohtade peensused nii põhjalikult läbi arutatud, et kõrvust verd tilgub, pöördub üks seltskonna liikmetest teie poole ja küsib õlut lonksates nagu möödaminnes, millal teil oli plaanis teele asuda. Sellise olukorra tekkides ei tohi te mitte mingil juhul ausalt vastata ja teile omasel pisut tohmakal moel öelda „Oi, ma ei teagi, äkki kümne paiku”, kuna see tõmbab nad jälle käima.
„Kella kümne paiku?” ütleb üks neist ja vangutab nii kõvasti pead, et see peaaegu otsast ära tuleb. „Sa mõtled kümne paiku hommikul?” Mehe näole tekib ilme, nagu oleks ta kriketipalliga munadesse saanud, kuid ei taha oma pruudi nähes hädapätaka muljet jätta. „Noh, mõistagi, eks sa ise tea, aga kui minul oleks kavas homme kell kolm Cornwallis olla, siis ma oleksin juba eile teele asunud.”
„Eile?” lööb sekka järgmine, ja selline põhjendamatu optimism paneb ta naerust tasakesi puksuma. „Colin, minu meelest sa unustad, et North Wiltshire’is ja West Somersetis on sel nädalal koolivaheaeg. Swindoni ja Warminsteri vahel on täielik hullumaja. Ei, sa oleksid pidanud juba möödunud nädala teisipäeval liikuma hakkama.”
„Ja Little Dribblingis on sel nädalavahetusel aurumasinate väljanäitus,” lööb keegi ruumi teisest otsast sekka ja astub ligi, sest autojuhi seisukohast halbade uudiste toomisest ei saa midagi meeldivamat olla. „Little Chefi ringristmikule Upton Duptonis pressib 375 000 autot. Me istusime ükskord seal lihtsalt parklast välja pääsemiseks üksteist päeva ummikus. Ei, sa oleksid pidanud teele asuma juba emaüsas olles, või veel parem, spermatosoidi staadiumis, ja isegi siis poleks teisel pool Bodminit enam ühtki parkimiskohta olnud.”
Kui ma veel noorem olin, võtsin kõiki neid hirmutavaid hoiatusi südamesse. Läksin koju, panin äratuse varasemaks ja lõin perekonna vaatamata nende protestidele ja üleüldisele jahmatusele kell neli maast lahti ning kella viieks olid kõik autosse surutud ja me asusime teele. Selle tulemusel jõudsime hommikusöögi ajaks Newquaysse ja pidime enne, kui kämpingupidajad meile ühe oma armetutest puhkemajadest kätte andsid, seitse tundi ootama. Ja kõige hullem oli see, et mina olin nõustunud sinna minema vaid seetõttu, et arvasin linna nimeks olevat Nookie12 ja tahtsin oma postkaardivarusid täiendada.
Brittidel on kaugusest täiesti omanäoline ettekujutus, ja see on fakt. Kõige teravamalt torkab see silma üldises veendumuses, mille kohaselt Ühendkuningriik on üksildane saar kesk tühja rohelist merd. Oo jaa, ma tean, te kõik olete mingil abstraktsel moel teadlikud kuskil läheduses asuvast märkimisväärselt suurest Euroopa nime kandvast maismaamassiivist ja vajadusest seal aeg-ajalt käia, et fritsudele kolakat anda või Vahemere kandis puhata, aga see ei ole kuskilt otsast võrreldav näiteks kaugusega lähimast Disney Worldist. Kui teie nägemus maailma geograafiast oleks kujunenud täielikult ajalehtedest loetu ja telekast nähtu baasil, siis oleksite sunnitud paratamatult järeldama, et Ameerika asub umbes seal kus Iirimaagi, et Prantsusmaa ja Saksamaa jäävad Assoori saartega samasse kanti, Austraalia võtab enda alla tubli tüki kuumast piirkonnas Lähis-Ida lähistel ja sisuliselt kõik ülejäänud suveräänsed riigid on kas välja mõeldud (nimelt Burundi, El Salvador, Mongoolia ja Bhutan) või siis pääseb neisse üksnes kosmoselaevaga. Mõtleme sellele, kui palju ruumi eraldatakse Ühendkuningriigis uudistele, mis puudutavad võrdlemisi tähtsusetuid Ameerika tegelasi, nagu näiteks Oliver North, Lorena Bobbitt ja O. J. Simpson – viimane tegeles spordialaga, millest suurem osa brittidest mõhkugi ei jaga, ja astus hiljem üles rendiautode reklaamides –, ning võrrelge seda siis kõigi aastaringselt avaldatavate uudiste hulgaga Skandinaaviast, Austriast, Šveitsist, Kreekast, Portugalist ja Hispaaniast. Tegelikult on see täiesti jabur. Poliitiline kriis Itaalias või tuumajaamaleke Karlsruhes pälvib ehk mõned napid sentimeetrid kuskil sisemisel leheküljel. Aga kui mõni naine Shitkickeris Lääne-Virginias turtsakas tujus olles oma abikaasal riista maha lõikab ja selle aknast välja lennutab, võetakse see „Kella üheksastes uudistes” jutuks tähtsuselt teise teemana ja The Sunday Times mobiliseerib oma lendsalka. Saa siis aru.
Ma mäletan, kuidas olin umbes aasta Bournemouthis elanud ning oma esimese auto ostmise järel autoraadiot näppides üllatusega avastasin, kui palju Prantsuse jaamu mul leida õnnestus; seejärel vaatasin kaarti ja üllatusin veelgi enam, kui taipasin, et asun Cherbourgile lähemal kui Londonile. Mainisin seda järgmisel päeval tööl ja suurem osa mu kolleege keeldus mind uskumast. Isegi siis, kui ma neile kaarti näitasin, kortsutasid nad laupa ja tõid kuuldavale märkuseid stiilis „Noh, jah, füüsilises mõttes see võib ju lähemal olla”, nagu üritaksin ma juuksekarva lõhki ajada ja see täiesti uus arusaam vahekaugustest osutuks vajalikuks üksnes Inglise kanalisse sumades – ja teatud mõttes oli neil muidugi õigus. Mind rabab veel tänagi sageli taipamine, et mul on võimalik Londonis lennukile istuda ja ma jõuan napilt väikesel UHT-piima sisaldaval pakil fooliumi pealt ära rebida ja selle sisu endale ja kõrval istuvale mehele kaela kallata (ja kas pole mitte hämmastav, kui suur kogus piima nende pisikeste topsikeste sisse ära mahub?), kui juba ma olengi Pariisis või Brüsselis ja kõik näevad välja nagu Yves Montand või Jeanne Moreau.
Ma räägin sellest kõigest seetõttu, et samalaadne hämming tabas mind ühel ebaharilikult säraval ja selgel sügisesel pärastlõunal räpasel Calais’ rannaribal seistes ning vahtides silmapiirilt paistvat kaljupaljandit, milleks olid ilmselgelt ja silmanähtavalt Doveri rannakaljud. Teoreetiliselt ma ju teadsin, et Inglismaa on vaid umbes 35 kilomeetri kaugusel, kuid ei suutnud sellegipoolest uskuda, et ma võin välismaisel rannal seistes seda ka tegelikult näha. Olin koguni sedavõrd hämmingus, et pöördusin kinnituse saamiseks minust mööda rühkiva mõtlikus meeleolus mehe poole.
„Excusez-mois, monsieur,” pärisin oma parimas prantsuse keeles. „C’est Angleterre seal teisel pool?”
Mees ärkas mõtetest, vaatas minu osutatud suunas ja noogutas mornilt, justkui öeldes „Kahjuks küll”, ning vantsis edasi.
„No mis sa oskad öelda,” pobisesin mina ja läksin linnaga tutvuma.
Calais on huvitav paik, mille ainsaks eesmärgiks on spordidresse kandvatele inglastele ühepäevase väljasõidu sihtkohaks olla. Kuna linn sai sõja ajal pommitabamuste tõttu tõsiselt kahjustada, langes see pärastsõjaaegsete linnaplaneerijate kätte ja meenutab selle tagajärjel 1957. aasta Exposition du Cément’i jäänukeid. Häirivalt suur arv kesklinnas, ennekõike Place d’Armes’i ümbruses asuvaid hooneid näeb välja nii, nagu oleks nende arhitekt innustust leidnud hulgipakenditest, ennekõike Jacob’s Cream Crackersi küpsiste karpidest. Mõned majad on kogunisti teede kohale ehitatud – mis viitab alati kindlalt betooni kui uudse materjali pakutavatest võimalustest vaimustunud 1950ndate aastate planeerijatele. Ilmselt on ütlematagi selge, et linnasüdames on üheks tooni andvaks hooneks Holiday Inn / maisihelveste karp.
Aga mul polnud sellest midagi. Paistis meeldivalt soe vananaistesuvepäike ja see siin oli Prantsusmaa ja mina olin selles õnnelikus meeleolus, mis käib ikka kaasas pika reisi algusega ja väljavaatega nädalate kaupa mitte midagi teha, samas nimetades seda tööks. Olime koos naisega hiljuti otsustanud mõneks ajaks tagasi Ühendriikidesse kolida, et anda meie lastele võimalus kogeda elu teises riigis ja mu naisele võimalus seitse päeva nädalas kuni kella kümneni õhtul osturetkedel käia. Olin hiljuti lugenud, et avaliku arvamuse küsitluse kohaselt usub 3,7 miljonit ameeriklast, et nad on vähemalt korra tulnukaröövi ohvriks langenud, niisiis oli mulle selge, et minu rahvas vajab mind. Kuid ma olin nõudnud võimalust viimaseks pilguheiduks Inglismaale – omamoodi koolilõpuekskursiooniks läbi nii kaua mulle koduks olnud rohelise ja vastutuleliku saare. Olin tulnud Calais’sse, kuna soovisin Inglismaale taas saabuda meritsi nagu esimesel korral. Homme istun hommikusele praamile ja võtan Ühendkuningriigi uurimise, riigi avaliku fassaadi ja kulisside taga toimuvaga tutvumise tõsiselt ette, täna aga tundsin end muretu ja kohustustevabana. Võisin