nime White Cliff Experience (Valge Kalju Kogemus). Nime põhjal otsustades avaneb seal võimalus teada saada, mis tunne on olla 800 miljonit aastat vana kriidikalju. Ma ei tundnud ühtegi kohta ära. Inglise linnadega on alati see häda, et need kõik on omavahel sisuliselt äravahetamiseni sarnased. Igas linnas on Boots ja W. H. Smith ja Marks & Spencer. Niisiis ei tea iial, kus te parasjagu viibite.
Rühkisin hajameelselt mööda tänavaid, kurvastades, et minu mälestustes sedavõrd keskne koht on korraga nii võõras. Ja siis, kolmandat korda läbi linnakeskuse kulgedes, komistasin tänaval, mille puhul oleksin võinud vanduda, et pole seal kordagi varem käinud, kino otsa, milles tundsin vaatamata maotu uuenduskuuri tulemusel lisatud paksule paatinakihile ära „Äärelinna naistevahetuse” kodu, ja kõik sai ühekorraga selgeks. Nüüd, mil mul oli kindel lähtepunkt olemas, teadsin täpselt, kus ma asun. Marssisin sihikindlalt pool kilomeetrit põhja poole ning seejärel läände – nüüd oleksin ma seda võinud teha ka seotud silmadega – ja leidsin end proua Smegma majutusasutuse esiselt väljakult. Seal asus endiselt hotell ja minu mälestuspildiga võrreldes polnud seal suurt midagi muutunud, välja arvatud majaesine hoov ja plastsilt, mis andis teada, et tubades on värvitelerid ja eraldi vannitoad. Kaalusin uksele koputamist, kuid see ei paistnud kuigi mõttekas olevat. Lohemadu meenutanud proua Smegmat ei saanud seal enam olla: ta pidanuks olema pensionil või surnud või ehk oli temast saanud asukas mõnes paljudest lõunarannikul asuvatest hooldekodudest. Ta poleks päris kindlasti suutnud üle elada Briti külalismajade kaasajastamist, mis nägi ette tube koos vannitubade ja kohvi valmistamise ning pitsa tuppa tellimise võimalusega.
Kui ta peaks olema hooldekodus, mis oleks minu jaoks tema puhul päris kindlasti esimene valik, siis loodan, et sealsetel töötajatel on piisavalt kainet mõistust ja mõistvust, et teda prill-lauale tilgutamise, hommikusöögi lõpuni söömata jätmise ja üleüldise tüütu ning abitu olemise pärast pidevalt noomida. Ta tunneks end sel juhul kindlasti väga koduselt.
Sellest mõttest lohutust saades jalutasin mööda Folkestone Roadi rongijaama ja ostsin pileti järgmisele Londoni rongile.
Teine peatükk
Armas taevas, kas London pole mitte suur? Tundub, et see algab umbes kakskümmend minutit pärast Doverist lahkumist ning aina jätkub ja jätkub. Rongist vaadates on see miilide kaupa halle eeslinnu, täis enam-vähem ühesugustena mõjuvate ridamajade ja krohvitud paarismajade looklevaid ridu, mis tekitavad mulje, nagu oleks need välja pigistatud mõnest vorstimasina väga suurest mudelist. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas nende majade miljonid asukad igal õhtul sedavõrd keerulises ja anonüümses rägastikus õigesse kasti viiva tee üles leiavad.
Mina päris kindlasti ei leiaks. Minu jaoks on London jäänud hiiglasuureks ja meelierutavaks müsteeriumiks. Olen kaheksa aastat Londonis või selle ümbruses elanud ja tööd teinud, vaadanud Londoni uudiseid, lugenud õhtuseid ajalehti, läbinud pulma- või pensionile saatmise pidudele jõudmiseks või mõne sooduspakkumise teinud kauge romula juurde sõites arvutuid tänavaid, kuid avastan tänini suurepäraseid paiku, kus ma pole mitte lihtsalt kordagi käinud, vaid millest ma pole kunagi kuulnudki. Evening Standardit lugedes või mõne tuttavaga lobisedes hämmastun endiselt, kui puutun kokku vihjega mõnele linnaosale, mis on mingil moel kahekümne ühe aasta jooksul minu eest varju jäänud. „Me ostsime just väikese kohakese Paberossiotsas, Volframväljade lähedal,” tähendab keegi ja mina mõtlen: ma pole sellest kohast isegi kuulnud mitte. Kuidas saab selline asi võimalik olla?
Olin „London A–Z” reisijuhi endale seljakotti toppinud ja see jäi mulle pihku, kui ma kotis ringi tuustisin, otsides edutult poolikut Marsi batooni, mis seal minu teada kindlalt olema pidi. Võtsin kaardi nagu muuseas välja ja lappasin seda laisalt, avastades nagu ikka hämmastuse ja vaikse elevusega, et see on täis linnaosi, külakesi, mõnikord koguni suurlinna poolt alla neelatud linnasid, mille puhul võiksin vanduda, et viimati kaarti vaadates nende nimesid seal polnud: Dudden Hill, Plashet, Snaresbrook, Fulwell Cross, Elthorne Heights, Higham Hill, Lessness Heath, Beacontree Heath, Bell Green, Vale of Health. Ja ma tean, et järgmine kord kaarti avades leian eest uued, teistsugused nimed. Minu jaoks on see niisama suur saladus nagu Surnumere kadunud kirjarullid või vankumatu vaimustus, mida Noel Edmonds miljonites inimestes tekitab.
„A–Z” iseenesest ja see, kuidas teatmikus on piinliku hoolega ära märgitud iga viimne kui kriketiväljak ja kanalisatsioonitorustik, kõik vanad kalmistud ja äärelinnaurkad, seejuures nende nimesid kompaktselt imepisikestesse tühimikesse mahutades, tekitab minus tohutut imetlust. Avasin indeksi, ja kuna mul parasjagu midagi paremat teha polnud, süvenesin nimekirja. Arvutasin välja, et Londonis on 45 687 tänavanime (enam-vähem), nende seas 21 Gloucester Roadi (heldekäelist kasutamist on leidnud ka sellised nimed nagu Gloucester Crescent, Square, Avenue ja Close), 32 Mayfieldi, 35 Cavendishi, 66 Orchardit, 74 Victoriat, 111 Station Roadi või mõnd sarnast nime, 159 Churchi, 25 Avenue Roadi, 35 The Avenued ja arvukalt muidki kordusi. Tõeliselt huvitava kõlaga kohanimesid seevastu on üllatavalt vähe. On mõned keskaegseid terviseprobleeme meenutavad tänavanimed (Glyceina Avenue, Shingles Lane, Burnfoot Avenue13), mõned meenutavad anatoomiaõpikut (Thyrapia ja Pendula Road14), mõned ei kõla eriti kutsuvalt (Cold Blow Lane, Droop Street, Gutter Lane, Dicey Avenue15) ja esindatud on ka mõned meeldivalt naeruväärsed nimed (Coldbath Square, Glimpsing Green, Hamshades Close, Cactus Walk, Nutter Lane, The Butts16), aga selliseid, mida võiks lausa meeliköitvatena kirjeldada, on väga napilt. Lugesin kunagi, et Elizabethi aegadel asus kuskil City kandis Gropecunt Lane’i17 nimeline tänav, kuid praeguseks seda nähtavasti enam pole. Veetsin end sel moel lõbustades tubli pooltunni, tundes rõõmu, et olen sisenemas sedavõrd silmipimestavasse ja hoomamatult keerukaid aspekte pakkuvasse suurlinna; lisaboonusena leidsin raamatut kotti tagasi pannes üles pooliku Marsi, mille ühte serva kattis kerge pudikiht, mis maitseomadusi ei halvendanud, küll aga lisas nii vajalikku mahtu.
Victoria jaamas kees elu nagu ikka ja rahvasummas olid tavapäraselt esindatud eksinud olemisega turistid, kõikjal passivad kaubitsejad ja pilditud joodikud. Mulle ei tule isegi ette, millal ma viimati nägin Victoria jaamas inimest, kes oli rongi peale kiirustaja moodi. Teel jaamast välja jõudsid kolm erinevat inimest minult küsida, ega mul peenraha üle pole – „Ei, aga tänan küsimast!” –, ja kakskümmend aastat tagasi sellist asja juhtunud poleks. Toona polnud kerjused mitte üksnes uus nähtus, lisaks oli igaühel neist välja pakkuda hea legend selle kohta, kuidas nad olid oma rahakoti ära kaotanud ja vajasid nüüd meeleheitlikult kahte naela, et sõita Maidstone’i oma väikesele õele luuüdi andma või midagi selles stiilis, aga viimasel ajal küsitakse lihtsalt raha, mis toimib küll kiiremini, kuid pole enam nii huvitav.
Sõitsin taksoga Frith Streetil asuvasse Hazlitt’si hotelli. Mulle meeldib Hazlitt’s, kuna see on taotluslikult varjatud koht – isegi silti ei ole välja pandud –, mis annab taksojuhiga suhtlemisel võrdlemisi harukordse jõupositsiooni. Ma ütlen kohe ära, et Londoni taksojuhid kuuluvad kahtlemata maailma parimate hulka. Nad on usaldusväärsed, turvalised, reeglina sõbralikud, alati viisakad. Nende sõidukid on nii seest- kui ka väljastpoolt laitmatult puhtad ja nad on valmis taluma täiesti erakordseid ebamugavusi, et teid sihtkohas täpselt ukse ette toimetada. Tegelikult saame nende puhul rääkida vaid kahest veidrusest. Esiteks tundub, et nad ei ole võimelised umbes 70 meetrist pikemat vahemaad sirgjoones läbima. Mina ei ole sellest kunagi suutnud aru saada, aga olenemata sellest, kus te viibite või millised on sõidutingimused, hakkab iga 70 meetri järel nende peas helisema kelluke ja nad sooritavad järsu pöörde kõrvaltänavasse. Ja kui te siis oma hotelli või raudteejaama või muusse sihtkohta jõuate, meeldib neile sellele vähemalt üks kord tiir peale teha, et te enne taksost väljumist seda iga nurga alt näha saaksite.
Nende teiseks raudseks eripäraks, mis tingib ühtlasi minu soovi Hazlitt’si minna, on suutmatus tunnistada, et nad ei tea mõne koha asukohta, mis peaks neile tuttav olema, näiteks mõne hotelli oma. Nad usaldaksid pigem oma teismelised tütred nädalavahetuseks Alan Clarki hoolde, kui võtaksid omaks kas või tibatillukesegi lünga oma Teadmistes, ja minu meelest on see nii armas. Niisiis