– hoidusid oletustest selles suhtes, kas Chloe võis sündmuskohale jõuda pigem enne Jasoni surma kui pärast seda.
Uudistetoimetajad kompenseerisid mõrva puudutavate faktide puudumise rohkete taustalugudega. Nad tuletasid kõigile meelde, et Jason Hamilton oli olnud üks populaarsematest Denveri linnapeadest, kelle toetusnumbrid ulatusid pidevalt kaheksakümne protsendi lähedale. Tal oli isegi õnnestunud pärast eelmise aasta suurimat lumetormi linna kaugeimad tänavad lumest puhastada – saavutus, mis ületas enamiku tema eelkäijate võimed ning võitis talle valijate siira tänulikkuse.
Jasoni surma poliitiliste ja sotsiaalsete tagajärgede kommentaaride vahele näitasid uudised Chloe’ rekordilist kuldmedalisõitu. Ühendriikide jaoks oli see esimene kuldmedal sel alal ja pärast medalivõitu oli Chloe’le osaks saanud mitmekülgne meediatähelepanu, nii et filmimaterjalist puudust ei tulnud. Lähivõte Chloe’st – pisarais, kuid rõõmus – auhindamispjedestaalil, paistis sel hommikul uudistereporterite eriline lemmik olevat. Chloe oli vapustav naine ja tema särav naeratus jättis telepildis suurepärase mulje.
Olles pidanud maikuus pärast isa surma kaks nädalat maksimaalset meediatähelepanu taluma, tundis Liam Chloe’le kaasa. Arvestades väga tõenäolise võimalusega, et naine oli oma abikaasa tapnud, oli mehe kaastunne siiski mõõdukas. Mõrva puhul oli abikaasa alati esimene kahtlusalune ja Liami kogemus kriminaaladvokaadina polnud andnud talle põhjust statistikas kahelda. Ta uskus, et iga olümpial kuldmedali võitnu, kes oli otsustanud oma abikaasat korduvalt pussitada, oli valmis veidi negatiivset meediatähelepanu kannatama.
Hoolimata faktidest, hoolimata sellest, kas ta oli mõrvar või süütu kõrvalseisja, oleks Chloe’l mõistlik end ajakirjanduse raisakullide jätkuva rünnaku vastu kindlustada. Kui politsei neljakümne kaheksa tunni jooksul tema abikaasa mõrvarit kindlaks ei tee, tõuseb Chloe riikliku tähelepanu keskpunkti. See oli väga vilets koht, kui tähelepanu polnud positiivset laadi.
Õnneks ei pidanud Liam ühegi Jason Hamiltoni mõrvast tekkinud probleemiga tegelema. Liam heitis kõrvale ebamäärase kahetsusekihvatuse möödunud kriminaaladvokaadi karjääri pärast. Jah, ta oli kohtulahingu teravust ja survet nautinud ning hindas mälestust paarist süütust kliendist, kelle vabastamisele ta kaasa oli aidanud, aga praegune töö pakkus paremat sissetulekut, regulaarsemat tööaega ja palju vähem stressi. Ta peaks hull olema, et kaaluda tagasipöördumist tohutult pingelise töö juurde, mida kujutas endast kriminaalkurjategijate kaitsmine, eriti kui esimeseks uueks kliendiks oleks sel juhul Chloe Hamiltoni sugune kuulsus. See tekitaks just sellist avalikkuse tähelepanu, mida kellelgi tema perekonnast praegu vaja polnud.
Liam sõitis kontorisse ja arutas mõttes oma tänast ajakava. Esimene klient oli Heather Ladrow, kelle lahutust ühest Denveri kõige edukamast fondihaldurist ta oli aidanud viisteist kuud tagasi korraldada. Heather oli tänahommikust kohtumist kokku leppides viidanud, et rahaasjadega oli probleeme tekkinud.
Heather paistis palju vanem ja kulunum, kui Liam mäletas. Kui ta teada sai, mida naine läbi elama pidi, ei üllatanud meest tema räsitud välimus. Heatheri endine abikaasa, multimiljonär Pierce Ladrow, oli oma seadusega sätestatud kohustustest taganenud ning alimentide maksmise lõpetanud.
„Ärge muretsege,” kinnitas Liam Heatherile. „Me võtame kohtuorderi, mis sunnib teda kogu võlguoleva raha ära maksma. Palume kohtunikul rakendada viivist ja trahve. Kui ta ikka maksmast keeldub, võime lasta osa tema varadest arestida.”
„Oleks see ainult nii lihtne,” ütles Heather vihaselt oma käekoti rihma sikutades. „Aga ta on riigist lahkunud.”
Tema endine mees oli abiellunud prantslannaga ja Monacosse kolinud, selgitas Heather, ning pealekauba veel Prantsuse kodakondsuse võtnud. Mees oli oma ülejäänud varad Ühendriikides ära müünud ning paigutanud raha erinevatesse fondidesse kogu maailma pankades. Rahalises mõttes oli Pierce Ühendriikide võimude jaoks maamunalt kadunud. Peale selle oli ta Heatherile nende viimasel vestlusel öelnud, et enne kukub kuu taevast alla, kui ta lastele pennigi saadab.
Liam kuulas sünges vaikuses ega rõõmustanud informatsiooni üle, mida ta tundis kohustatud olevat edastama. „Ebameeldiv fakt on see, et teie endine abikaasa on väljaspool meie Ameerika tsiviilkohtute haardeulatust, proua Ladrow. Me võime võtta kohtuorderi, et arestida tema varad ükskõik kus Ühendriikides, aga teie jutu põhjal paistab selge, et tal pole selles riigis mingeid varasid, mille kallale minna.”
„Aga kuidas jääb kogu selle rahaga, mis Pierce’il Euroopas on? Ja Caymani saartel? Ja Bahamal? Ja veel Hong kongis!” Heather Ladrow’ põsed olid vihast leekivpunased. „Mu seast eksabikaasal on kakskümmend viis miljonit dollarit ja mina pean vaeva nägema, et oma pojale uusi tosse osta! Samal ajal pidi mu tütar balletitundidest loobuma, sest me ei saa neid endale lubada!”
„Ma saan aru, kui ebaõiglane see võib tunduda, aga ma ei näe ühtki võimalikku seaduslikku abivahendit…”
„Aga Pierce võlgneb mulle selle raha!”
„Jah, seda küll. Õigus on täielikult teie poolel. Seadus samuti. Probleem on selles, et keegi pole suuteline kohtu otsuseid ellu viima.”
„Mida ma siis tegema pean? Laskma Pierce’il võita? Neetud, ma ei lase sel tõpral võita!”
Liam surus ohke alla. Ladrow’d olid teineteise peale nii vihased, et nende lahutus oli verine lahing, mitte võimalus ebaõnnestunud abielu delikaatselt lõpetada. „Õnneks kuulub teile maja Cherry Creekis. Omand pole laenuga koormatud ja see on vähemalt kaks miljonit dollarit väärt.” Liam oli hoolimata Pierce Ladrow’ advokaadi metsikust vastuseisust nõudnud, et Heatheril oli majale tasuta ja ilma hüpoteegita õigus. Nüüd oli ta kahekordselt tänulik, et polnud leppinud vastaspoole advokaadi ettepanekuga, mis tagas Heatherile äärmiselt heldekäelised aastased maksed, kuid jättis kõik kapitalivarad Pierce’i kätte. Tagantjärele oli selge, miks Pierce oli nii varmalt nõus naisele palju suuremat elatusraha maksma, kui ükski kohus oleks määranud. Mees oli algusest peale kavatsenud neist nõudmistest taganeda ja välismaale pageda.
„Proua Ladrow, finantsnõustamine ei kuulu minu ametialasesse kompetentsi. Aga teie olukorras müüksin ma maja, ostaksin midagi väiksemat ja odavamat. Siis investeeriksin ülejäänud raha avatud investeerimisfondi. See tagaks enam kui piisava sissetuleku teie tütre tantsutundide ja poja tossude katmiseks.”
„Ma arvasin, et selles riigis on seadus tõbrastest isade vastu,” ütles Heather kibedalt.
„Ongi ja ma täidan igal juhul dokumendid härra Ladrow’ arreteerimiseks…”
„Kas see on võimalik?” küsis naine rõõmsamalt.
„Muidugi. Kui härra Ladrow Coloradosse tagasi tuleb, on tal valida, kas maksab võla ära või läheb vangi. Aga kuidas me selle orderi ellu viime, kui teie abikaasa ei pöördu riiki tagasi?”
„Kas me ei saa lasta Monaco politseil teda arreteerida?”
„Me võime proovida, aga pole peaaegu mingit võimalust, et meil see õnnestub. Monaco võimud ei hakka teie abikaasat arreteerima süüdistuse alusel, mille põhjuseks on vaidlustatud lahutuslepe, eriti kuna ta on nüüd Prantsuse kodanik.”
„Aga alimentide maksmata jätmine on kriminaalkuritegu, mitte lihtsalt tsiviilasi nagu lahutus.”
„Tõsi, aga see pole kriminaalkuritegu, mille pärast välisriigid oleksid valmis teda välja andma. Põhiline on see, et niikaua, kui teie endine abikaasa ja tema raha riigist välja jäävad, on ta leidnud tõhusa viisi Ameerika õigussüsteemile pikka nina näidata.”
„Ma vihkan teda.” Heather ütles need sõnad allasurutud vaenuga. „Ma tõesti vihkan teda.”
Liam ei reageerinud sellele märkusele. „Kas on mingi võimalus, et teie endine abikaasa jõuab otsusele, et igatseb oma laste järele? Paari kuu pärast võib ta otsustada, et on mõistlik raha ära maksta, et saada võimalus oma lapsi külastada.”
„Seda ei juhtu,” ütles naine süngelt. „Minu lapsed on adopteeritud. Nad on imetoredad noored inimesed ja mu elu valgus, aga Pierce’i vastu õiglane olles – ja jumal teab, et ma suren tema vastu