Kahtlusalune. Ravenite triloogia II raamat. Jasmine Cresswell

väljas, et oli korralikud püksid jalga tõmmanud, kuid unustanud nendega sobiva siidist pluusi selga panna. Jumal küll, ta nägi ilmselt välja nagu poolearuline kodutu. Chloe tundis, kuidas piinlikkuselaine ta enda alla mattis.

      Arvestades kõike juhtunut, oli hullumeelne sellepärast enesevalitsust kaotada, et tema riided kokku ei sobinud, aga teadmine, et ta kandis väljaveninud T-särki, oli viimaseks piisaks. Chloe vihkas seda, et politsei ülekuulamine oli ta nii rööpast välja viinud, et ta polnud suutnud end korralikult riidessegi panna. Teda ärritas tema enda soov, et ta igatses Liami heakskiitu, tunnustust või vähemalt nõusolekut. Miks ta mehe halvakspanust hoolis? Liam oli juhuslik spermadoonor, ei midagi enamat. Kuid kui naine oleks veidi elegantsem välja näinud, võib-olla oleks mees oma põlguse varjamisega natuke rohkem vaeva näinud. Pisarad ähvardasid purskuda, Chloe pilgutas neid alla surudes silmi, ning viimases hädas tuli uhkus talle appi. Ta ei kavatsenud enesehaletsusse langeda, vähemalt mitte Liami nähes, kes nii ilmselgelt polnud tema nutupeoga ühinemisest huvitatud.

      Liam tuli oma laua tagant välja ning jäi Chloe’ ja ukse vahele seisma. Naine tundis kergendust, kui mees ei vihjanud millegagi sellele, et taipas, kui lähedal naine kokkuvarisemisele oli.

      „Meil on vaja veel paljudest asjadest rääkida,” sõnas Liam. „Ma ei saa sulle praegu rohkem aega pühendada ja pärast lõunat pean ma kohtus olema. Kas sa saad kella neljaks siia tulla?”

      Chloe lõi korraks kõhklema. „Kui politsei mind kinni ei võta, olen ma siin.”

      „Mine kinno,” ütles Liam. „Vali mõni kenas perekeskses äärelinnas asuv kino. Kinod on suurepärased kohad politsei eest peitu pugemiseks.” Liam koputas kergelt vaheuksele, mida naine polnud varem märganud ning naisehääl vastas.

      Mees avas ukse. „Tere, Helen, üks minu klient tuleb sealt läbi, kui sul midagi selle vastu pole.” Ta pöördus uuesti Chloe’ poole. „See uks viib minu juristi kabinetti. Kui sa siitkaudu välja lähed, saad kohe välisukse juurde minna. Ilmselt on parem, kui sa väldid vastuvõturuumi kaudu lahkumist. Ma arvan, et sina ja mu järgmine klient ilmselt tunnete teineteist.”

      „Aitäh.” Chloe kõndis Heleni kabineti poole piisavalt tuimana, et mehe juhiseid küsimusi esitamata järgida.

      „Chloe.”

      Naine peatus ning keeras ringi, et mehe poole vaadata, tänulikuna selle väikese vastutuleku eest, et mees tema nime kasutas. „Jah?”

      „Kus su… su tütar… praegu on?”

      „Mu õde tuli talle täna varahommikul järele. Ta viis Sophie enda juurde Coniferi.”

      „Kui kauaks sa saad… Sophie… sinna jätta?”

      „Mis minu õesse puutub, siis igaveseks. Mis Sophiesse puutub – vähemalt magamaminekuni. Mu õel on endal kaks koolieelikut ja Sophiele meeldib tädilastega mängida.”

      Liam noogutas naise vastust teadmiseks võttes kiiresti. „Siis ma ootan sind kella neljaks pärastlõunal siia tagasi. Ürita end vahepeal mitte kinni võtta lasta, eks ole?”

      Kolm

      Tal oli laps. Sophie oli tema tütar. Chloe Hamilton oli tema lapse ema. Tema tütar oli kolm ja pool aastat vana.

      Ükskõik, kui palju viise ta leidis lihtsate tõsiasjade väljendamiseks, ei suutnud Liam siiski mõista hullumeelset mõtet, et ta oli isa. Isa, jumala pärast! Kui oli olemas roll, millest ta oli vandunud igaveseks hoiduda, siis oli see isadus.

      Üks kõige hullematest ebameeldivatest asjadest, mis kaasnesid avastusega, et tal oli laps, oli häbi teadmisest, et ta polnud käitunud sugugi paremini kui tema enda isa, kadunud ja mitte eriti taganutetud Ron Raven. Ron oli kakskümmend seitse aastat tagasi teinud lapse Avery Fairfaxile, kui tema seaduslik naine Ellie oli juba rase. Siis oli Ron lahendanud dilemma, mida tekitas fakt, et kaks naist ootasid korraga tema last, Averyga abielludes – vaevumata esmalt Elliest lahutama.

      Pärast isa kahenaisepidamisest teadasaamist oli Liam tundnud haiget rahuldust kuhjates isa pea peale põlgust valeabielu sõlmimise lolluse eest. Ta oli tänitanud Roni hooletust selle abieluni viinud raseduse tekitamisel. Nüüd paistis, et ta oli olnud sama hooletu nagu isa. Segage Liam-Chloe-Jasoni piltmõistatuse tükid, visake õhku vaadake, kuidas need Ellie-Ron-Avery kolmnurgale häbiväärselt sarnase mustri moodustavad. Nagu isa, nõnda ka poeg polnud kunagi olnud klišee, mille tõesust ta oleks tahtnud tõestada, aga paistis, et just seda ta oligi teinud.

      Jumal tänatud, kohus oli tänaseks läbi ning Liamil oli õnnestunud keskenduda Cellinide kodusõjale, mida kirjeldati eufemistlikult lahutushagina, piisavalt kauaks, et klienti katastroofi eest hoida. Rahalised otsused langetati härra Cellini kasuks pigem sellepärast, et juriidilised faktid olid ülekaalukalt tema pool, kui sellepärast, et Liam oleks neid eriti suurepäraselt esitanud. Kuid praegu oli ta tänulik igasuguse võidu eest.

      Liam parkis auto kontorihoone taga asuvale parkimisplatsile ja istus sõrmedega roolirattale trummeldades. Viis tundi oli möödunud sellest, kui ta sai teada, et tal on tütar, ning tal polnud ikka veel õrna aimugi, mida ta Chloe Hamiltonile ütleb peale selle, et ta tahtis Sophiet näha.

      Tema laps. Tema tütar. Uskumatu refrään läks uuesti käima. Jeesus, polnud mingit võimalust, et need sõnad oleksid kõlanud kuidagi teisiti kui hullumeelselt.

      Liami mobiil helises just sel hetkel, kui ta autost väljus, ning ta vastas masinlikult, tähelepanu keskendunud nelja aasta tagusele seksuaalsuhtele Chloe Hamiltoniga, mida ta suutis üllatavalt hästi meelde tuletada.

      „Liam Raven.”

      Naishääl vastas naeruselt. „Jumalukene, suur vend, su urin muutub iga päevaga hullemaks! Kui sa alati nii metsikult kõlad, pole ime, et sul üldse mõni klient on!”

      „Megan! Kuidas sul läheb? Anna andeks, et mu toon nii järsk oli. Mu tähelepanu oli mujal.” Peaaegu igal muul ajal oleks Liamil olnud hea meel oma õest kuulda. Megan oli peaaegu üheksa aastat temast noorem, nii et nende lapsepõlv oli erinevaid radu pidi kulgenud, aga ta oli õde alati armastanud ja tal oli hea meel, et õde paistis oma värskes suhtes Adam Fairfaxiga nii õnnelik olevat. Fairfaxid polnud perekond, kust ta oleks Meganile mehe valinud, kui pehmelt väljenduda, kuid selgematel hetkedel sai ta aru, et Adam polnud Ron Raveni paljudes pattudes rohkem süüdi kui keegi teine, kes Roni kahenaisepidamise tagajärgede käes kannatas. Adam ei saanud sinna lõppude lõpuks midagi parata, et ta oli Avery Fairfaxi noorem vend.

      Liam raputas pead, üritades hommikuste uudiste šokist tekkinud uimasust peletada. Ta ei tahtnud õega vesteldes reeta, et midagi oli valesti, aga Chloe’i uudis oli tema mõtetes nii esiplaanil, et ta võis midagi Sophie kohta välja pahvatada, kui ta ettevaatlik polnud. Liam armastas Meganit ja austas nii õe mõistust kui ausust, kuid tal oli pigem kombeks õde kaitsta kui temalt nõu küsida. Pealegi polnud tal vähimatki kavatsust kellelegi – sõpradele ega perele – rääkida, et tal on laps, enne kui ta jõuab otsusele, mida ta enda ja Sophie suhtega ette võtab. Liam ei näinud mingit mõtet tema enda neuroosidest niigi ülevürtsitatud segapudru keerukamaks muutmises.