minu lemmik.”
„Pead oma jäätise saama, cara.3” Bruno pigistas isalikult Anna kätt. „Mida sulle, Luke?”
„Panna cotta oleks suurepärane,” ütles Luke. „Ma pole kunagi panna cotta’t petipiimaga teinud. Maitse võib olla huvitav.” Toodi nende magustoidud ja kaks tillukest tassi lõhnavat espresso’t. Luke lobises viisakalt nõoga, kes tundus olevat lahke mees ja kogenud kokk. Võib-olla olid ravioolid erand ja muu toit on hea, mõtles Luke. Panna cotta oli kahtlemata kõrgemast klassist ja petipiim oli huvitav vaheldus traditsioonilisele maitsele.
Bruno vabandas end, et peab personaliga rääkima ja Anna nägi tublisti vaeva, et hoida venda Ron Raveni teemat uuesti tõstatamast. Kuna Luke püüdis omakorda hoida Annat jätkamast poolelijäänud kõnelust Kate’ist, valitses lauas ebatavaliselt pingeline õhkkond. Mõlemad tundsid kergendust, kui Bruno veidi aja pärast naasis ja Luke’i vastu laua taha istus.
„Üks meie ettekandjaid Merrie palus sulle selle edasi anda,” ütles Bruno Luke’ile kortsus kaardimakse kviitungit ulatades. „Ta ütles, et olid pärinud ühe tema teenindava laua taga istuva paarikese kohta. Ilmselt ununes see neil maha.”
Luke võttis paberilipiku ja vaatas seda põgusalt. „Olen Merriele väga tänulik. Aga ta ütles mulle, et paarike maksis sularahas.”
„Maksiski. Kuid see pole meie tšekk,” ütles Bruno. „Kui oleks, ei tohiks ma sulle seda anda. Merrie leidis selle arve katteks jäetud kahekümnedollariliste vahelt. Ta oli just seda ära viskamas, kui nägi mind teile magustoitu tellimas ja taipas, et oled tõesti minu nõbu. Kuna meie restoranil ega nende einel pole selle kviitungiga vähimatki pistmist ning meil pole võimalik seda neile tagastada, arvasin, et sellest ei sünni midagi halba, kui selle sulle annan. Merrie sõnutsi olid mehest väga huvitatud.”
Bruno hääl oli eksimatult küsiv ning Luke kordas luiskelugu vanast sõbrast, kellega ta on kontakti kaotanud. „Ma pole kindel, et mul jätkub indu teda kviitungi kaudu otsida, kuid olen Merriele väga tänulik. Ütle talle minu tänusõnad edasi, eks?” Luke teeskles sihilikult huvipuudust, sest polnud ette teada, kuidas Bruno reageeriks uudisele, et nägi veidi aja eest söögisaalis oletatavat mõrvaohvrit lõunat söömas.
Paistis, et Bruno jäi Luke’i selgitusega rahule. Pärast uut raundi häid soove ja hüvastijätusõnu läks mees kööki tagasi.
Teel Annaga auto poole silus Luke kortsus tšekki ja uuris sellel kirjas olevat nappi infot. See oli kaardimaksekviitung neljakümne kolmele dollarile ja makse oli tehtud sama päeva hommikul Päikesetõusu nimelises firmas. Tšekil polnud kirjas, millega see firma tegeleb.
„Kes on maksja?” küsis võtmerõngas autoukse võtit otsiv Anna.
Luke hoidis kviitungit valguse käes. „Stewart M. Jones.”
„Näed nüüd!” Anna näis tundvat kergendust. „Ma ju ütlesin, et too mees, keda nägid, polnud Ron Raven. Võid end nüüd lõdvaks lasta ja loobuda kinnismõttest, et nägid surnut. Viimase tunni jooksul on mulle korduvalt tundunud, et viibin „Kuuenda meele” võtetel.”
Tõsiasi, et kaardikviitungil oli maksjaks märgitud Stewart Jones, ei tõestanud, et see on Luke’i nähtud mehe nimi, nagu Anna ilmselt arvas. Kui Ron oli oma surma lavastanud, ei saanud ta avada uut pangakontot nime all, millest vabanemiseks ta nii suurt vaeva oli näinud.
Luke otsustas, et ilmselt kartis Anna, et purunenud suhte pärast Kate’iga näeb ta Ronist viirastusi. Rohkem mööda panna õde ei saanudki. Luke ei klammerdunud kaugeltki Kate’i külge. Viimases otsas oli nende armulugu olnud tõeline rist ja viletsus ning Luke oli paganama kindel, et ei kahetse selle lõppu hetkekski. Kate oli küll ilus ja seksikas ning tal olid samasugused karjääriunistused kui Luke’ilgi, kuid isikuomadustelt olid nad täielikud vastandid. Rääkimata sellest, et naise arusaam truudusest erines oluliselt mehe omast.
Mees mõistis, et iseloomuomaduste erinevus oli mõjutanud nende suhte purunemist sama palju kui truudusemurdmine. Nende suhte edenedes olid iseloomude erinevused pinnale tõusnud ja tekitanud hõõrdumisi. Luke pettumused oli üle ääre keenud lärmaka itaalia temperamendiga, mida ta oli terve täiskasvanuelu püüdnud ohjeldada. Kate oli Luke’i tundepurskeid tauninud üha süveneva snoobiliku jäise vaikimisega.
Pelgalt meenutus nende suhte viimastest nädalatest ajas Luke’il südame pahaks, rääkimata juba kohutavast lõpplahendusest. Luke ei vaielnud Anna viimsele kommentaarile Steward M. Jonesi isiku kohta vastu, vaid pistis kviitungi rahakotti ja istus õe kõrvale autosse. Ta hakkas uuesti rääkima perekonnast, toidust ja nende noorima õe peatsest sünnitusest ning tegi kõik, et vestlus sellega ka piirduks.
Vaikimisest hoolimata oli Luke kindlalt veendunud, et oli näinud just Ron Ravenit. Kuid Roni kadumisest oli ikkagi pool aastat möödas, niisiis otsustas Luke alles pärast Chicagosse naasmist võimukandjatele teatada, et Ron Raveni surnukeha ei vedele kusagil Atlandi ookeani põhjas, vaid mees on elu ja tervise juures ning näib ühes Washingtoni peenemas äärelinnas igati elu nautivat.
Kolmas peatükk
Chicago, 10. oktoober, 2007
Miami politseijaoskonnas ei vaevutud isegi viisakad olema, kui Luke helistas ja teatas, et oli nädala eest näinud oletatavalt surnud Ron Ravenit Virginias Herdonis õhtust söömas. Politsei korrapidaja ei vaevunud isegi Luke’i telefonikõnet uurijatele edasi suunama, niisiis proovis mees Chicago politseis õnne.
Sel korral oli ta targem. Luke kõne suunati edasi politseiseersandile, kellega ta oli kolmeteistkümne kuu eest Luciano ümberehitamise käigus kohtunud. Seersant oli määratud uurima, kes varastab ehitusplatsilt materjale ning Luke’i arvates oli nende koostöö igati laabunud.
Ilmselt polnud nende koostöö olnud aga nii hea, et politseinik jäänuks Luke’i väidet Ron Raveni nägemisest uskuma. Seersant oli viisakas, kuid näitas üles samasugust uskumatust nagu tema Miami politseijaoskonna kolleegid. Ta selgitas, et mõlemasse jaoskonda on laekunud kuhjade viisi ettekandeid Ron Raveni nägemisest ning tõsiasi, et Luke nimetas end kadunukese vanaks sõbraks ja ärituttavaks, ei lisanud tema väitele erilist kaalu.
„Kas teile pole pähe tulnud, et võib-olla saite nii palju teateid seepärast, et Ron Raven on elus ja teda tõepoolest nähti?” küsis Luke viimaks, püüdmatagi oma pettumust varjata.
„Ei,” ütles seersant ilmetult.
„Ja sinnapaika see jääbki?” küsis Luke uskumatult. „Lihtsalt ei ja kõik?”
„Missugust vastust te minult ootasite?” Uurija ohkas. „Saame sellesarnaseid teateid iga kord, kui mõnda mõrva kajastatakse meedias ülearu palju. Uskuge, et kui pole surnukeha, mida maha matta, väidavad pooled riigi veidrikud, et nägid kadunukest elusana.”
Luke taipas masendusega, et uurija vaatevinklist oli ta lihtsalt järjekordne kuulsust ihkav napakas. „Aga me oleme varemgi koos töötanud!” protesteeris ta. „Te teate, et tunnen Ron Ravenit isiklikult. See oli teie kolme aasta taguses ettekandes ehitusplatsil toimunud varguste kohta kirjas. Küsisite tookord minult, kes restorani ehitamist rahastab ja mina vastasin, et pean Ron Raveniga krediidi osas läbirääkimisi.”
„Tõsi.” Seersandi häälest kostis lisaks tüdimusele ka kärsitust.
„Ma ei helistanud ajal, kui Ron Raveni kadumine oli meedias kuum teema. Ajakirjanikud on juba nädalate, õigupoolest kuude eest endale uued ohvrid leidnud.”
„Olen kindel, et usute seda, mida te mulle rääkisite, härra Savarini…”
„Teie aga mitte ja teil pole kavaski juurdlust algatada.”
„Ei, seda ma ei tee.” Nende varasemat tutvust arvestades tundis seersant vajadust pikemalt oma otsust selgitada. „Faktid on järgmised. Teiega rääkimise ajal avasin Ron Raveni juhtumi kohta käiva faili. Märkmed on praegu minu arvutiekraanil. Nende kolme kuu jooksul, mil toimik oli avatud, küsitlesime sada kahtekümmet inimest, kes väitsid, et nägid Ron Ravenit. Lihtne