järeldusele, et kõige lähemalt nägid need inimesed Ron Ravenit oma elutoas teleriekraanil. Sinna maksumaksja dollarid maist juuli lõpuni läksid, härra Savarini. Täielik aja ja inimressursside raiskamine. Kui Julio Castellano vahistamine välja arvata, on juhtum lõpetatud. Kui juhtute Castellanot nägema, olen asjast rohkem huvitatud.”
„Tõsiasjal, et hullud armastavad üles tunnistada mõrvu, mida nad pole sooritanud, pole vähimatki pistmist minu väitega, et nägin eelmisel nädalal Virginias Ron Ravenit.”
Politseiniku hääl polnud enam igavlev, vaid ilmselgelt kärsitu. „Meie käsutuses on tõendusmaterjal, mis kinnitab, et kaks korda tapmise eest süüdimõistetud kurjategija Julio Castellano viibis Ron Raveni hotellitoas,” nähvas ta. „Meil on kuulid ja verepritsmete muster, mis kohtuekspertide sõnutsi vastab täpselt sellele, kui voodist põgenevat ohvrit tulistatakse. Lisaks on meil turvakaamera video, kust on näha kahe surnukeha sõidutamine jahile. Toetudes jahi logiraamatu ja hiljem võetud andmete vahele, arvestasid asjatundjad välja, et tol ööl läbis jaht ilma omaniku loata ja tema teadmata kokku kolmkümmend viis meremiili. Uskuge, härra Savarini, teame täpselt, mis Ron Raveniga tema kadumise ööl juhtus. Ta mõrvati. Ta on surnud ja tema surnukeha – või see, mis sellest järel on – lebab Atlandi ookeani põhjas.”
Masendav oli kuulda Anna väidete enam-vähem täpset kordust. Luke taipas, et teatamine, et tal on tolle auto number, millega niinimetatud Ron Raven restoranist põgenes, ei vii teda kuhugi. Tõenäosus, et Chicago politseijaoskonnas nõustutakse auto numbrit kontrollima, oli nullilähedane. Luke kiirustas ilmselgelt kasutut telefonikõnet lõpetama. Ta tänas järsult politseinikku selgituste eest ja pani telefonitoru hargile.
Mõni minut puudus kella üheteistkümnest. Luke’il oli aeg tööle minna ja viimane aeg teha lõpp kinnismõttele, et nägi inimest, kellest peale tema nähtavasti keegi ei hoolinud. Mees oli pärast hommikust sörki higine ja läks vannituppa, et enne pikka tööpäeva duši all käia. Tal veab, kui ta kella kaheks-kolmeks öösel oma Lincon Parki kortermajja tagasi jõuab, ja sedagi ainult siis, kui üheski ta kolmest restoranist ei teki õhtul kriisiolukorda.
Luke lasi kuumal veel pead ja keha uhtuda. Politseinikud olid veendunud, et Ron Raveni kadumise juhtum on lahendatud, hoolimata vähetähtsast faktist, et neil polnud õnnestunud väidetavat mõrvarit vahistada. Kes oli tema, Luke, kui ta väitis järjekindlalt, et nägi Ron Ravenit Virginias Herdonis õhtustamas, kui terve maailm oli nõus rõõmuga leppima järeldusega, et mehest sai ammu Atlandi ookeani kalade rootsi laud.
Isegi kui temal on õigus ja ülejäänud maailm eksib, polnud mõtet peaga vastu politseinike ükskõiksuse müüri joosta. Tõsiasi, et ta käis kaheksa kuud Ron Raveni tütrega, ei andnud talle õigust oma nina Ravenite eraasjadesse toppida. Pealegi oli nende armulugu Kate’iga palju kuid tagasi lõppenud. Jumal näeb, et tal on oma perekonnaga piisavalt probleeme, et nende lahendamiseks oleks vaja paar eluaega. Oli kuradima kindel, et tal polnud vaja võtta enda kanda veel teiste pereprobleeme.
Kuid, kurat võtaks, ma ju nägin Ron Ravenit! Hoolimata Luke’i katsest tüütu mõte veega maha uhta, istus see kindlalt peas. Mees tuletas endale meelde kõiki põhjusi, miks on täielik aja raiskamine alustada tobedat otsingut, veenmaks ülejäänud maailma, et Ron Raven on elus. Eile oli tema Winnetka äärelinnas asuva uusima restorani abikokk pöidlasse lõiganud. See tähendas kümmet tundi pingsat tööd, selle asemel, et jälgida paar tundi, et töö laabuks ja suunduda siis Chicago all-linnas asuvasse Lucianode lipulaeva. Food Networkist oli eile helistatud ja palutud Luke’il teha peatse aasta-show’ jaoks pingenimekiri Ühendriikide kõige huvitavamatest peakokkadest. Kuidagi oli tal õnnestunud järgmise nädala juba niigi pingelisse ajagraafikusse mahutada kaheksa tundi intervjuusid, kus kaameramees filmis teda toidu tegemise ajal ja ekspert analüüsis kõike alates Luke’i sügisestest retseptidest kuni tema põhitehnikani.
Luke keeras dušikraani kinni ja raputas kehalt vee. Oli ilmselge, et praegu pole tal aega viirastusi jahtida. Sellegipoolest haaras mees vannilina ja paterdas märgade jalgadega ruumikasse magamistuppa, mis täitis ühtlasi ka kabineti ülesannet. Luke sidus saunalina piha ümber, vaatas pihuarvutist telefoninumbri ja helistas eradetektiiv George Kleinile. Eelmise aasta suvel oli ta mehe palganud leidma Luciano personali hulgast pikanäpumeest.
George tervitas Luke’i soojalt. Pärast politseinike ükskõiksust oli see trööstiv. „Luke, tore sinust jälle kuulda. Kuidas sul läheb?”
„Hästi, aga vajan su abi. Tänu taevale pole sel minu restoranidega vähimatki pistmist. Kas töötab hästi sinu paigaldatud turvasüsteem või on mul õnnestunud palgata truud ja ausad töötajad. Loodan, et põhjus on viimases.”
„Mina samuti. Miski ei meeldi mulle rohkem kui installida turvasüsteemi, mis ei aktiveeru kunagi. Millega saan sind aidata?”
„Lootsin, et sul on aega ühe autonumbri jälgi ajada. Tegu on Virginia numbrimärgiga ja tahan teada, kelle nimele on auto registreeritud. Kas sul on Virginias kontakte?”
„Paar kontaktisikut mul on. Loodetavasti tulevad nad mulle vastu. Ütle number ja annan endast parima.”
„Viimases numbris pole ma kindel. Väljas oli pime ja ma ei näinud hästi, kas numbrimärk oli AB7 4K3 või AB7 4K8. Auto oli hõbehall kaheistmeline Mercedes. Ma ei tea, kas see midagi annab.”
„Kindlasti annab. Sellest on suur abi.” George Klein oli nii taktitundeline, et ei pärinud, miks Luke ajab Virginia autonumbri jälgi. „Lasen mõlemad numbrid autoregistrist järele vaadata ja kui mu kontaktisikud on endiselt tasemel, võin sulle homse tööpäeva lõpus öelda nende omanike nimed ja aadressid.”
George helistas Luke’ile järgmise päeva pärastlõunal mehe kõige väiksemasse ja tagasihoidlikumasse Luciano restorani Oakbrookis. Eradetektiiv teatas Luke’ile, et auto numbriga AB74K3 on Hyundai ja selle omanik on naine nimega Jennifer Parker, alalise elukohaga Restonis Virginias.
„Tuginedes sinu infole, et auto oli hõbehall Mercedes, arvasin, et omanik pole meie otsitav isik,” ütles George.
„Ei, ma otsin meest,” ütles Luke. „Ta on minu vana sõber ja me… ee… oleme teineteist silmist kaotanud.”
George Klein jättis lahkelt Luke’i hädise õigustuse kommenteerimata. „Seevastu auto numbrimärgiga AB7 4K8 on kaheteistmeline Mercedes CLK 550,” ütles ta. „Autoregistris on selle värviks märgitud Õhtupärl. See sarnaneb juba rohkem sinu otsitavale autole.”
„Jah, see on kindlasti see õige.”
„Selgus, et auto vahetas eelmisel nädalal omanikku. Uus omanik registreeris end kõigest paar tundi enne minu järelepärimist, nii et meil vedas. Praegu on auto registreeritud Arlingtoni Mercedeste edasimüüja nimele. Arvasin, et tahad teada eelmise omaniku nime…”
„Jah, kindlasti.”
„Tolle nimi on Stewart M. Jones.”
„Tuttavat nime kuuldes jäi Luke’il hing kinni. Võis olla puhas juhus, et Jones müüs auto maha vahetult pärast seda, kui ta oli meest restorani parklas jälitanud, samas võis selline kiirustamine tähendada ka, et Ron Raven oli nii kindlalt otsustanud end varjata, et avastamise ärahoidmiseks oli valmis loobuma peaaegu tuttuuest Mercedesest.
„Kas said teada ka härra Jonesi aadressi?” küsis Luke eradetektiivilt.
„Jah. Härra Jones elab Virginias McLeanis, Kuuse väljakul majas number 2737.”
„Tänan, George. Olen sulle kiire teeninduse eest väga tänulik. Kas saad minu heaks midagi teha? Uuri välja, kas Stewart Jones elab veel Kuuse tänaval.”
„Arvasingi, et tahad seda teada.” George Kleini häälest kostis rahulolu oma ettenägelikku pärast. „Pärisin juba majaomanikelt järele. Nende sõnutsi asuvad Kuuse väljakul põhiliselt üürimajad, kuid see on üpris noobel kant. Suuremas osas on üürnikud diplomaadid ja ärimehed. 6. rajoonis, kus härra Jones auto registreerimise ajal elas, on üür viis tuhat taala kuus. Majad on möbleeritud ja hinna sees on koristaja teenus, kes käib kord nädalas. Washingtoni kohta pole see midagi erilist, aga silmanähtavalt pole see odav. Härra Jones elas