tuli kasvuhoonest ja istus minu juurde pingile.
„Kas sul on paha olla?“ küsis piiga.
„Ei. Miks?“
„Sa oled nii murelik ja nukker,“ tähendas neiu.
„Lihtsalt mõtlesin,“ vastasin. Rebisin maast rohukõrre ja närisin seda.
„Siin sa siis oledki,“ leidis Synne koos Laurisega toast tulles. „Tavaliselt istud sa köögis ja jood kohvi, aga nüüd konutad siin. Kas sa ikka mäletad, et me pidime täna linna minema? Signe ootab meid.“
„Mäletan,“ noogutasin ja tõusin. „Las Lauris tuleb ka koos meiega. Oleme ikkagi üks pere,“ tunnistasin ja vaatasin hellalt Saina poole. Tüdruk oli minu hommikumantli endale ümber võtnud ja tuli uksest välja nagu mingisugune hernetont, hommikumantli saba järel lohisemas. Teraselt vaatas ta oma pruunide silmadega meid ja tema ümar nägu lausa säras hommikusest rahulolust ja soomanofiilia ootuses.
Lauris tuli samuti õue ja istus. Ta haigutas ja ringutas. Rääkisin talle, mis meil plaanis oli, ja poiss oli sellega nõus. Sõime ja istusime siis autosse. Enne aga viskasime Arnoldi ja Riina majast välja, sest polnud vaja, et nad siia jooma jäävad. Olin veendunud, et nad lähevad Kadakamarja juurde, ja helistasin naisele.
„Kadakamari, kui Riina ja see Arnold tulevad, siis on targem, kui sa neid sisse ei lase. Arnold on varas ka veel pealekauba ja mingu nad, kuhu tahavad. See on ikkagi sinu kodu ja hoolitse selle eest,“ rääkisin.
„Küll ma hoolitsen,“ lubas Kadakamari. Hiljem sain teada, et piiga oli läinud Einari juurde ja laenanud tema käest suure hundikoera, Lontu ema, ja pannud selle trepi ette ketti. Kadakamari sai koeraga hästi läbi, aga võõraste vastu oli too saatan, mis saatan. Riina ja Arnold olidki läinud töllerdades Kadakamarja juurde. Riina tahtis kohe tuppa minna ja sai koera käest korralikult komposteerida. Kadakamari oli toas ja pidas peenikest naeru. Vahele ta ei läinud. Lõpuks nägi „paarike“, et Kadakamarja juurde nad ei saa, ning nad seadsid sammud esialgu alevi poole ja pärast tagasi Arnoldi koju. Kadakamari läks aga hiljem oma lambaid ja kanu toimetama. Einar ütles, et koer võib terve päeva ja öö tema juures olla, kui seda vaja on. Lontu oli alles kutsikas ja temast valvekoera veel polnud.
Sõitsime linna ja läksime Rästiku tänavale. Signe teadis, et tuleme, ja ootas meid. Ka Egar oli seal ja põrnitses meid tigedalt.
„Kes see veel on?“ küsis ta üleolevalt ja torkas üsna tugevasti Laurisele rusikaga rindu. See oli aga viga. Lauris võis teinekord olla üsna äkilise iseloomuga ja hetk hiljem saigi Egar sellise paugu vastu nägemist, et lendas kolinal terrassi nurka. Lauris oli tugev poiss ja see paistis igast otsast välja. Ime, et Egar üldse teda torkima läks. Võib-olla tahtis ta näidata oma üleolekut. Selliste inimestega oli meil ka enne kokkupuudet olnud, kuid seni polnud asi füüsiliseks läinud.
Naised ehmatasid ja kiljatasid. Saina lutsis aga rahulikult oma pulgakommi ja vaatas naervate silmadega alt üles.
Signe kutsus meid tuppa ja me läksime. Istusime elutoas ja ma silmitsesin suurt klaverit, mis nurgas oli. Mulle meeldis see pill ja ma kahetsesin, et ma ise suuremat mängida ei osanud. See plõnnimine, mis ma vahel Synne sünteka peal tegin, ei läinud arvesse.
„Kuidas Samantal läheb?“ pärisin Signe käest selleks, et lihtsalt juttu alustada. Tegelikult teadsime seda isegi.
„Ilusasti. Täna sõidab ta Helsingist edasi Stockholmi. Tal on ka seal mitu kontserti,“ seletas Signe ja naeratas. Isegi Laurisele, sest naine polnud sugugi pahane poisi peale, kes tema elukaaslasele kolaka andis.
Saina jalutas õues ja uudistas basseini, mis seal oli. Egar püsis aga meist kõigist ohutus kauguses ja ootas, millal me ometi minema läheme. Meie ei kavatsenudki seda veel teha ja istusime edasi. Viimaks kutsusime Signe koos endaga linna sööma. Naine kahtles natukene, kuid viimaks tuligi.
„Kuhu sa lähed?“ küsis Egar mornilt, kui märkas, et Signe ennast valmis hakkas sättima.
„Linna,“ ühmas naine. „Ma lähen koos Samanta sõpradega sööma.“
„Aga mina…“ inises Egar ja taganes natuke, kui nägi Laurist, kes esikusse tuli.
Signe seisatas ja pani käed puusa. Tigedalt vaatas ta mehele otsa. Ma poleks uskunudki, et muidu nii leebena näiva naise nägu võis sedavõrd karm olla.
„Kes sa selline üldse oled? Hea oleks, kui sa oleksid kadunud, kui me tagasi jõuame, ega muugiks enam siia salaja sisse. Ma pole sulle mingisugune hooldekodu. Kao siit ja ära enam tagasi tule,“ kärtsatas Signe ja toimetas edasi. Endamisi mõtlesin, et ka meil hakkab kiskuma hooldekoduks, kui pidada silmas Riinat ja Arnoldit. Mehel polnud kodus midagi söödavat, sest kõik kulus joodava peale. Sellepärast nad Riinaga aeg-ajalt meile kobisidki, et süüa saada. Ja said ka.
Sõitsime linna ja käisime ära ka tornis.
„Uhke korter teil siin,“ kiitis Signe.
Me ei hakanud rääkima talle maja tegelikust olemusest, vaid nõustusime Signe arvamusega. Kuna alumisel korrusel oli ka restoran, siis arvasime, et polegi tarvis kaugemale minna, vaid oleme siin. Signe oli meeleldi nõus ja me läksime restorani.
„Nüüd on Egar ka minu vastu vägivaldseks läinud,“ hakkas Signe rääkima. „Kallale pole ta veel tulnud, aga ma kardan teda. Kui midagi talle ei meeldi, hakkab asju lõhkuma.“
„Nii ei saa ju,“ leidis Synne. „Sa pead ta minema ajama. Kutsu kas või politsei. See on sinu kodu ja sinu asjad.“
„Seda muidugi, aga ta ei lähe. Ma ei tea üldse, mis asju ta ajab. Vahel kaob hommikul minema. Riideid on tal ainult need, mis tal seljas on. Ta ei pese ennast ja tahab minu kõrvale magama tulla. Ise haiseb. Ajan ta minema ja kamandan elutuppa diivanile magama. Õhtuti on mul kontsert. Kui sealt tagasi jõuan, pole teda teinekord ikka veel. Ta tuleb alles vastu hommikut ja kerib magama. Olen küsinud, kus ta käib, aga ta ei ütle midagi. Ainult nohiseb omaette,“ jutustas Signe ja rüüpas lahjat veini.
Signel polnud täna ega homme kontserte ja me kutsusime teda lahkesti enda juurde maale. Naine mõtles natukene ja kostis: „Samanta rääkis, et teie juures on väga vahva olla ja te olite tema vastu nii kenad. Mis siis, kui ma tulengi. Saabki linnast ja Egarist mõned päevad eemal olla.“ Sõime kõhud täis ja Synne toimetas tornis veel mõned asjad ning keerasime rattad Märjamaa poole.
„Ma pole mitte kunagi elus Märjamaal käinud,“ tunnistas Signe. „Ma vaatan, et see on päris ilus alev. Siin on palju puid ja armsad majad.“
„Eks ta ole. Enne elasin ma Vaimõisas, olen ka Märjamaal elanud ja nüüd elan Naistevallas,“ selgitasin.
„Naljakas nimi sellel külal,“ arvas Signe.
„Selline ta juba on,“ muigasin ja keerasin Tammi tee otsast alla.
Kadakamari istus meie juures trepil ja silitas Pollyt. Süles oli noorel naisel valge kass Taki, kes seal mõnusalt nurru lõi.
„Kas Riinast ja Arnoldist pole midagi kuulda?“ küsisin ja keerasin ukse lukust lahti.
„Pole,“ raputas Kadakamari pead ja silmitses blondi naist, kes koos meiega oli.
„Tema on Samanta õde,“ valgustasin Kadakamarja.
„Vaata kui kena. Me saime Samantaga väga hästi läbi.“ Kadakamari hüppas püsti ja kallistas Signet. Kõik toimus nii sundimatult ja spontaanselt, et Signe kohmetus.
„Mina tahan ka kalli saada,“ sirutas Saina oma väikesed käed üles.
„Aga muidugi,“ naeris Kadakamari ja kallistas väikest plikat. Too kurises rahulolust.
Läksime tuppa ja istusime meie suure ümmarguse köögilaua taha. Signe silmitses suurt vankriratast, mille Lauris oli kunagi köögiseinale monteerinud, ja muigas endamisi.
„Tädi Signe, pärast läheme ratsutama,“ unistas Saina.
„Kallis laps, täna on juba hilja,“ kinnitas Kadakamari. „Hobune juba puhkab.“
„Kas teil on hobune ka?“ imestas