Kullakene. Tiit Sepa

keetis teed. Samal hetkel tuli sisse Artur, valge habe õieli, piip suus ja püss üle vasaku õla.

      „Ma vaatan, et teile on vahepeal haldjaid siginenud,“ tähendas mees Signet silmas pidades ja esitles ka ennast. Signe naeris ja lubas koos mehega homme jahile minna. Arturil oli seda kuuldes hea meel ja ka tema võttis tassikese teed. Üldse oleks meil olnud väga mõnus sügisõhtul hämarduvas köögis istuda, kui sisse poleks sadanud Riina ja Arnold. Mõlemad olid korralikult täis ja Arnold lausa karjus, et ma õlle järele sõidaksin.

      Mõtlesin, mida teha, ja lubasin minna. Aga ainult siis, kui nemad samuti kaasa tulevad. Riina ja Arnold olid joonelt nõus.

      „Mul oleks ka natukene poe poole asja,“ mõmises Artur ja popsutas oma piipu, mis küll ei põlenud. „Kas sa võtaksid mind samuti kaasa?“

      „Muidugi Artur. Ainult püss jäta siia,“ soovitasin ja võtsin rahakoti.

      „Mul pole raha kaasas,“ tunnistas Artur.

      „Tühja sellest. Ma ostan sulle, mis vaja. Küll me hiljem klapime,“ laususin.

      Artur pani oma püssi kööginurka, aga ma käskisin Synnel see kusagile mujale viia, sest meil oli ikkagi laps majas ja püss ilmselt laetud. Istusime kõik autosse ja ma sõitsin alevi poole. Meiega tuli kaasa ka Signe, kes tahtis lihtsalt näha veel alevit ja selle poode. Lauris meiega kaasa tulla ei saanud, aga poiss palus, et ma talle õhtuks mõne õlle tooksin. Õhtul tuleb telekast üks hea film ja ta tahab seda vaadata. Mõtlesin, et võtan siis ka endale mõne, hea on istuda ateljees ning õhtul filmi vaadata.

      Alevis jätsin Riina ja Arnoldi Säästumarketi juurde, ise sõitsin edasi ja tahtsin minna Maximasse.

      „Teil on siin päris linn kohe,“ kiitis Signe alevit vaadates ja suurde poodi minnes. Käisime riiulite vahel ringi ja võtsime endale, mis meil vaja oli. Välja tulles istusime autosse ja ma sõitsin hoopis Lauluväljaku tänavale.

      „Aga…“ ehmatas Signe ja näitas käega teisele poole. Olin lubanud Riina ja Arnoldi säästu juurest uuesti peale võtta.

      „Tead, Signe, mul on nende lakkumisest kõrini. Ma joon ise ka vahel õlut. Enne ei joonud ma aastaid tilkagi, aga nüüd ikka vahel võtan. Riina tüütab mind aga iga päev. Nüüd on see Arnold ka veel kaelas ja mul on täiega siiber. Tulgu ise. Mis see viis-kuus kilti neil ikka visata on. Võib-olla tiba rohkem, aga savi,“ tõdesin ja nii see ka oli. Keerasin Haimre puiesteelt vanale raudteele ja sealt juba edasi Naistevalla poole. Poole tee peal helistas Riina ja küsis, kuhu me nii kauaks jääme.

      „Tulge ise. Meil on tegemist,“ nähvasin. Kuulsin, kuidas Riina hakkas vanduma ja Arnold sajatama. Ma lõpetasin kõne.

      Lauris mängis Sainaga. Korraga ajas poiss ennast sirgu.

      „Paps,“ ütles ta, „ma lähen toon Epu ja Agne Mari ka siia. Las lapsed saavad siis koos mängida. Nad on varsti üheealised.“

      „Muidugi too,“ rõõmustasin.

      Lauris võttis oma bussi võtmed ja läks.

      „Kes on Agne Mari ja Epp?“ uuris Signe.

      „Minu minia ja lapselaps,“ valgustasin.

      „Ah nii. Teil Synnega lapsi ei ole,“ teadis Signe.