ja siis veel Alvar… Saadanas! Oleks pidanud ikka ise natuke targem olema ja taipama, et mees poeb või nahast välja, saamaks toimetajakohta endale, ja keerab talle sellise käki kokku. Nii koondatigi Alvari asemel hoopiski tema ja Merike. Kavaler või midagi… Hea vähemalt, et ta mehesse tõsiselt ei armunud ja asja ikka rohkem mõistusega võttis. Tähendab Alvar hoolis temast ainult senikaua, kuni elamispinda vajas… Tutvuse kaudu oli ta videoteeki töökoha saanud ja osanud oma armastusväärsusega Tairile külje alla pugeda ning ennast haledaks tehes lõpuks talle ka kaasüüriliseks sokutada. Aga kui hakkasid liikuma jutud koondamistest, soetas kähku endale üürikorteri, tuues põhjenduseks, et Tairi väike kahetoaline on neile kahele loovtöö tegemiseks liiga kitsuke ning ta vajavat pisut rohkem privaatsust… Mis loovtööd Alvaril küll teha oli, seda ta eriti seletada ei osanudki. Küll plaanis ülikooli õppima minemist, küll oli tal oma jutu järgi vaja ajakirjadele uute filmide tutvustamiseks artikleid kirjutada… Tegelikult vaevas teda vist ikkagi südametunnistus, kuna oli hakanud Tairi seljataga semmima peatoimetajaga, et nii endale töökoht kindlustada… Tairi oli Merikese järel videoteegis üks staažikamaid olnud ja nii olid nad päris kindlad, et neid ei koondata – tavaliselt lastakse ikka viimased tulijad lahti. Ja eks selleks oligi Alvarile eraldi elamispinda vaja läinud, et oleks koht, kus Triinuga muretult kohtuda.
Küll oli ta ikka osanud valetada, kui Tairi oli pisut kahtlustavaks muutunud. Koondamisteate saanud, oli Tairi viimaks taibanud, et temast kui rivaalist taheti lihtsalt vabaneda. Suvepäevadel oli Triinu selgelt näidanud, et Alvar on tema oma… No saadanas, küll oli tal ikka plass olemine olnud… Selle meenutamine tekitas praegugi veel ebameeldiva judina ihule.
Alvar oli keelitanud teda suvepäevadele tulema tõesti üksnes selleks, et ei julgenud talle otse tunnistada Triinuga käimist. Ilmselt oli ta olnud kindel, et kolleegide silme all ei julge Tairi stseeni teha ning kõik saab eriliste probleemideta klaaritud. Ega teised teadnudki nende üürikesest kooselust. Tairi ei armastanud oma isiklikust elust lobiseda ja tööl olles püüdsid nad jätta teistele mulje, nagu oleksid nad vaid väga head kolleegid. Nii suhtutigi nende põgusatesse kallistustesse nagu semude embamistesse ikka. Jah, ja asi saigi lahendatud! Tairi lihtsalt eiras Alvarit ega teinud märkamagi selle paarikese kaelastikku olemist. Naeris ja naljatas ning suutis koos teistega isegi Alvarit Triinuga käimise pärast taga rääkida. Mõni purgike siidrit sai seetõttu vist küll rohkem tühjaks joodud, kuna sisimas tundis ta siiski tuska, et oli nii kergesti nõustunud Alvari ettepanekuga ja ta enda juurde elama võtnud ning uskuma jäänud teise mesimagusaid plaane ühisest tulevikust. Võib-olla aitas otsustamisele kaasa seegi, et aastad lendavad ja nii saaks sellest vanatüdrukuks jäämise juttudest kodus lahti.
Eks tegelikult olidki nende suhted olnud „sina mulle, mina sulle” tüüpi… Alvari arvates tegi ta korteris koos elamise tasa, vedades Tairit välja sööma või pidudele. Kõik käiski kuidagi tormakalt. Alvar elas justkui tõmmeldes, õhtuti ihkas ikka kuhugi välja istuma minna või pidu panna. Koju jõudsid nad tavaliselt vastu ööd rampväsinuna. Ainult nädalavahetustel nautisid nad teineteisega koosolemist, põõnates hommikuti kauem voodis ja pärast armatsemist jutlesid paljudest asjadest. Alvar oskas jutukesi pajatada ja rohkesti unistada. Neil hetkedel tundus Tairile tõesti, nagu oleks hingesugulase leidnud.
Võib-olla pididki nende suhted nii lõppema. Tairi ei olnud neid kunagi täielikult nautinud, ikka oli tundunud, et miskit jääb puudu, et ta elab elu, mis talle tegelikult üldse ei meeldi, ja et tema tasakaalukas olek ei sobinud kokku sellise tormaka mehega. Vahel, eriti pärast pidutsemist oli Alvar üpris noriv ja siis ei olnud miski talle meele järele… Kuid miks ikkagi sel viisil? Tairil oli tunne, nagu oleks saanud noahoobi selga sellelt, keda oli usaldanud ja abistanud… Küllap jällegi hea õppetund, et kõiki heategusid ei tasutagi heaga. Eks selle suve peab koondamistasudega kuidagi vastu, kuid siis tuleb kindlasti uut töökohta otsima hakata.
Kuid hetkel oli tema suurim mure, et Saaremaale oma sihtpunkti jõuda. Korraks turgatas pähe mõte, et pidanuks korteri asemel tookord ehk hoopis auto ostma. Nüüd oleks olnud superlahe kohale vurada, aga kui ausalt järele mõelda, siis on oma korteris elamine vist siiski lahedam. Lõppude lõpuks polnudki nii hull bussis loksuda ja järgides täpselt saadud näpunäiteid, kus peatuses maha tulla, oskab ta juba taluni minna. Lapsepõlves oli ta koos vanematega palju kordi seda metsateed sõitnud ja samuti oli ta ühes Ritaga selle maa rohkem kui korra läbi käinud.
Bussi uksed sulgusid ta järel vaikse sahinaga, jättes Tairi koos kotiga maha, ning peagi oli buss ta silmist teekäänaku taha kadunud. Tairi ohkas raskelt ja võtnud kotisangad kindlamalt pihku, seadis sammud õiges suunas minekule. Siit veel sadakond meetrit, siis peab juba metsavahelisele teele keerama ja sealt veel kilomeetrike vantsimist, enne kui Kaldaääre taluni jõuab. Tairi polnud veel metsateeni jõudnud, kui punane auto suure kiirusega temast möödudes ta peenikese kiviklibu ja paksu tolmupilvega üle puistas, pannes Tairi läkastama ning pahaselt välja sülitama suhu tükkinud tolmuosakesi. Mõttes hoolimatut juhti kirudes jõudis ta siiski silmata rooli taga istunud blondiinikest. On siin maal ikka ülbed kihutajad! Ei hooli kohe põrmugi teeääres kõndijatest. Ime, et sealt autorataste alt mõne suurema kiviga vastu pead ei saanud.
Hetkega tundis Tairi end kuidagi räpasena, tolm kleepus palavusest õhetama hakanud näkku ja juustesse, riidedki olid kattunud nüüd nagu kerge jahukorraga. Pole midagi, kohale jõudes tuleb vist esmalt end puhtaks pesta ja alles siis elu-olu uurima asuda. See mõte ärgitas teda kiiremale käigule ning kui ta viimaks metsa vahelt rannaäärsete kadakate keskele jõudis ja taamalt paistvaid taluhoonete rookatuseid silmas ning vaikne merelainete loksumine ta kõrvu kostis, hingas ta kergendatult – ta oli sihtkohta jõudnud.
2
Väravat avades lootis ta, et Kämbu tormab talle klähvides vastu, kuid koera polnud kusagil näha ning Tairile turgatas pähe ehmatav mõte, et ega koer viimaks pererahvale järele olnud tormanud. Asetanud käes oleva koti ukse taha maha, kuulis ta õnneks, kuidas Kämbu ukse taga liikumist kuuldes toas raevukalt haukuma hakkas ning peagi oma väikese ninaotsa köögikardinate vahelt välja pistis ja teda mustade silmadega uudistas. Tairi lehvitas talle rõõmsalt ning küllap koerale meenus nende kohtumine, sest ta lõpetas haukumise ja juba oli kuulda rõõmsaid äratundmise kiunatusi.
Maja võti pidi olema saunas ning Tairi jalutas üle korralikult niidetud muruvälja ja laskis pilgul üle kogu ümbruse libiseda. Siseõue oli istutatud üksikuid roosipõõsaid, teisi ilupõõsaid ega puid seal polnud, oli lihtsalt üks tore avar, ilusa muruga õu, kuid paistis, et eemal asuvasse vanasse õunaaeda oli Rita noori viljapuid ja põõsaid juurde istutanud. Tairi noogutas tunnustavalt seda kõike märgates. Rita ja Egert on paari suvega aias tublit tööd teinud ja selle mõne aastaga suutnud taluhoonest esmaklassilise turismitalu teha ning väga ilusa ja korraliku madala kiviaiaga piiratud siseõue. Eks põhiehitajaks oli kindlasti tädimees ja Rita isa Arald. Soomes ehitusel head raha teeniv ning üldse kuldsete kätega mees tundis oma tööd. Kahju, et tädi Külli, Rita ema, enam elavate kirjas ei olnud, küllap oleks ta talu väljanägemise üle rõõmustanud. Tairi oli küll vähe tädiga kokku puutunud. Päris väikestena olid nad ikka mõnel suvel siia sõitnud, kuid pärast vanaema surma oli ema hakanud õest eemale hoidma ja edasine suhtlemine jäänudki väga pinnapealseks. Kaardid pühadeks ja mõni napp telefonikõne. Tairi oli olnud pettunud, kui nad enam suvel Saaremaale ei sõitnud, kuid eks lapsed peavad ikka leppima vanemate otsustega ja nii olidki tädi ja täditütar teineteisest võõrdunud. Alles siis, kui ema kuulis õe raskest haigusest, oli ta suutnud nende erimeelsused unustada ja oli õde kuni tema viimsete hetkedeni Hiiu haiglas külastamas käinud. Tädi matustel oli Tairi Ritaga sidemeid värskendanud. Tairi oli jõudnud järeldusele, et küllap polnud ema suutnud leppida, et vanaema oli rannatalu õde Küllile pärandanud. Oh, seda varanduse jagamise janti. Nende pere oli ju niigi üpris heal järjel. Raamatupidajast ema tegi tööd mitmele firmale ja teenis vägagi hästi ning eks oli isalgi kaugsõidu treilerijuhina korralik sissetulek. Seega polnud neil ju majanduslikus mõttes raskusi ja pidada vimma mingi tol ajal veel päris vana talu pärast oli Tairi arvates rumalus.
Maja tagant kostis kanade kaagutamist ning aeg-ajalt sekka ka kuke võidukat kiremist. Seal asub siis see kanakari, keda tal tuleb Melly arvates karjatama hakata. Tairi muigas selle peale ning avas saunaukse. See oli alles ehitusjärgus ning lõhnas