Meresoolane maasikmari. Adena Sepp

kulges traatvõrgust aed ja Tairi oletas, et küllap see on juba lambaaed ja järelikult on seal ka lambad, keda tal tuleb kantseldada. Nii, edasi-tagasi vaba rannamaad seega päris suur jupp. Tairi leidis, et talle piisab sellest täielikult: liivarand on olemas, kust vabalt merre suplema minna, ja päikest saab ka kadakate vahel võtta. Seda teeb ta homme, kuid nüüd peab siiski tagasi maja juurde minema ja tutvuma esmalt kanalaga ja õhtuhakul tuleb vist ka lambad üle vaadata.

      3

      Abihooned ja garaaž asusid majast pisut eemal ja kanala oli ehitatud nii, et sinna pääses läbi hoone. See oli praktiline, sest abihoones asus ka panipaik viljatünnidega ja seega pole vihmase ilmaga vaja väljas toimetada. Tairi ammutas tünnist kühvlitäie vilja kaasa ning avas kanalaukse… Oh, sa taevake! Võõra ilmumine lauta tekitas kanades lausa paanilise lennumaania. Või oli see hoopiski toidu ootuse paanika, kuid Tairit lõi esialgu lausa pahviks selline kaagutamine ja kanade lendamine.

      „Lollakad olete või mis? Ma tulin teile süüa tooma, aga te kisendate ja lendate ringi, nagu oleksin tulnud teil kaela kahekorra käänama,” torises ta pahaselt paanilist ringisebimist vaadates. Oh, kui mitmevärviline ja liigiline oli Rita kanakari ja Tairi järeldas, et siin ei kasvatatud kanu mitte üksnes munade tarbeks, vaid ka kanaliha saamiseks.

      Ainult pesakastidel kükitavad kanad ei teinud sissetulijast väljagi. Tairi astus kiiresti kanalast välja ning puistas terad laiali mööda aedikut. „Tip, tip, tip!” kutsus ta julgustavalt kanu lähemale, kuid ega seda oleks tarvis olnudki. Peremehelikult kokutades ning jalgadega siblides, kutsus kukk ise oma haaremit teri nokkima. No nii, terad antud, nüüd tuleb põllule vitamiine niitma minna. Vikat oli riputatud abihoone seinale konksu otsa ning suur punutud korv selle alla. Küllap Rita sättiski kõik käepäraselt, nii pole vaja Tairil otsida, kust miskit leida. Korv käevangu ning vikat õlale ja tegutsema. Kämbu lesis lõõtsutades, keel suust väljas, kuuri varjulisemal poolel ega teinud Tairist enam väljagi.

      „Selge! Nüüd, kus oled oma jalutuskäigu teinud, keerad vilusse põõnama, olgugi et on vaja veel tööd teha. Looder selline!”

      Koer liputas vastuseks laisalt sabaga, kuid ei järgnenud Tairile, kui too rohumaa poole kõndis. Ega Tairi osanud arvata, mis seal põllul kasvas ja kas see rohi kõlbabki, kuid kuna niitmise järg oli näha, oletas ta, et see peaks too vitamiiniväli olemagi, ning otsustas samalt kohalt vikatiga hoogu võttes ka jätkata. Oli ta ju juhtunud nägema küll, kuidas see töö käib, kuid oh sa paganas! Suure hooga lüües, tungis vikatitera otsapidi maa sisse ja Tairil tuli see lausa jõuga sealt välja tõmmata.

      „Jõudu tööle! Kallis laps, niites tuleb vikatikand vastu maad suruda, mitte kohe esiotsaga mättasse virutada.”

      Tairi lausa ehmatas ootamatult selja taga õpetussõnu jagava naisterahva häält kuuldes. Hea, et too vähemalt ei näinud, kuidas ta vist kuni juuksejuurteni punaseks lahvatas.

      „Kus paganas sellel vikatil see kand veel peaks asuma?” sähvatas küsimus läbi pea, enne kui üle õla kiikas kõnetajat vaatama.

      Aia taga seisis täidlane, heledate lokkis juuste ja üpriski päevitunud jumega naine. Kulunud dressipükste sääred olid üles käänatud ning lohmakas T-särk ei suutnud varjata tema lopsakaid kehavorme. Tairile vilksatas samas mõte läbi pea, et kunagi võis see naine väga ilus olla, sest praegugi olid tema suured pruunid silmad nii ilmekad ja valge hambarida naeratavas näos nii veatu.

      „Jõudu läheb muidugi vaja, kuid oskusi vist siiski rohkem,” kohmas ta viimaks vaikselt vastuseks ja uudistas samas taas vikatit, otsimaks seda niinimetatud kanda.

      „Tohoh!” tuli imestunud hüüatus üle aia. Seejärel lisati juba veidi pilkavalt: „Kas siis nüüd on Kaldaääre pererahvas endale sellise saamatu sulasepreili palganud, kes ei mõista isegi vikatiga rohtu niita?”

      Sellist pilkavat küsimust kuuldes, tundis Tairi kohe, et on vist jälle inimese väljanägemisest end petta lasknud. Tolles ilusas inimeses paistis peituvat lausa halvustavat suhtumist.

      „Ma olen perenaise täditütar ja seniks, kui nad ise on reisil, ma lihtsalt aitan neid,” mühatas ta samasuguse tooniga vastuseks, kuid hinges kees juba küsimus, mida see naine siin nüüd passib ja miks ta kord juba ära ei lähe. Ta ei julge selle pilkava pilgu all uut kaart küll lööma hakatagi.