kuus hommikul meie voodisse. Ta oli täpsem kui meie digitaalne äratuskell.
Kui kell hakkas kaheksa saama ja ta ikka veel magas, oletasin, et ta oli veel väsinud meie eelmise päeva ekskursioonist vaatamisväärsuste juurde.
Ma eksisin. See oli midagi täiesti muud – midagi, mille juhtumist meiega ma ei pidanud iialgi võimalikuks.
See oli meie viimane normaalne päev.
Kuues peatükk
Järgmise seitsme päevaga jäi Megan aina uimasemaks ja magas pärastlõunatel pikalt. Ta nahk muutus kahvatuks ning ta lösutas teleka ees ilma kordagi naeratamata – isegi mitte kapten Weatherswordi5 peale.
Nädala lõpuks oli ta kergesti ärrituv ega talunud, kui ma teda puudutasin, niisiis panin talle aja meie arsti juurde, kes kutsus meid otsekohe enda juurde.
Kui ma Meganit arsti juurde minemiseks riidesse panin, märkasin suurt sinikat tema vasakul pahkluul ja teist tema seljal. Mainisin seda arstile ja ta saatis meid haiglasse vereproove andma.
Pärast seda läks kõik väga kiiresti. Proovide tulemused olid käes tunni ajaga ja meid Michaeliga kutsuti tulemuste teatamiseks lastearsti juurde.
„Mul on väga kahju, et pean teile seda ütlema,” sõnas dr Jenkins, „aga Megan on väga haige. Testid näitavad, et tal on äge müeloidne leukeemia.”
Ta peatus, et anda Michaelile ja mulle veidi aega, et mõistaksime, mida ta meile ütles, aga mulle tundus, et ma ei suuda sellest aru saada. Mu aju seiskus. Ja siis tundsin äkitselt, et võin oksendama hakata. Tahtsin arstile öelda, et ta eksib, aga ma teadsin, et see pole tõsi. Meganiga oli midagi väga valesti ja ma olin seda teadnud juba enne, kui vereanalüüside tulemused saabusid.
„Kas teiega on kõik korras, proua Whitman?” küsis arst.
Michael pigistas mu kätt.
Ma keerasin toolis end avatud ukse poole, et näha oma armsat kallist inglit, kes lebas vaikselt ooteruumi plastistmetel koos sotsiaaltöötajaga. Ta vaatas telekat ja keerutas oma pikki pruune kiharaid näpu ümber.
Vaatasin korraks Michaelit, kes oli näost lubivalge, ja siis pöördusin taas arsti poole.
„Ma tahaksin ta onkoloogiaosakonda sisse võtta, et saaksime veel teste teha,” ütles dr Jenkins, „ja otsekohe raviga alustada.”
Ei. See ei ole tõsi. See ei ole päriselt. Mitte Megan.
„Pr Whitman, kas teiega on kõik korras?” Dr Jenkins naaldus üle oma laua lähemale.
„Minuga on kõik hästi,” vastasin, kuigi tõde ei saanud praegu kaugemal olla. Mu rinda rusus ränkraske hirm, kui kujutasin ette, mis Meganiga järgnevatel kuudel juhtuma hakkab. Teadsin vähist piisavalt, mõistmaks, et ravi ei saa olema lihtne. Enne kui asjad paremaks hakkavad minema, lähevad need palju hullemaks.
Ta oli alles laps. Kuidas ometi peaks ta sellega toime tulema? Kuidas mina sellega toime tulen?
„Te ütlesite, et soovite ravi otsekohe alustada,” küsis Michael, lõpuks rääkima hakates. „Mis siis, kui me ei nõustu? Mis siis, kui me tahaksime kuulda teise arsti arvamust?”
Ma vaatasin kiirelt tema poole, üllatunud süüdistavast toonist, mis ta häälest kostus.
„Muidugi võite küsida teist arvamust,” vastas dr Jenkins rahulikult, „aga ma tõesti soovitan, et te laseksite meil Megani täna haiglasse jätta. Te ei tohiks oodata.”
Michael tõusis ning hakkas kabinetis edasi-tagasi tammuma. Tundus, nagu tahaks ta midagi lüüa.
„Kas asi on nii hull?” küsisin. „Kas meil ei ole rohkem aega?”
Arsti silmadest paistis sisemist enesekindlust, mis pakkus mulle kröömikese lohtu. „Muidugi on teil aega,” ütles ta. „Aga on väga oluline, et alustaksime raviga otsekohe. Samuti on väga tähtis, et püüaksite jääda optimistlikuks. Teil seisab ees raske lahing, aga ärge kaotage lootust. Laste leukeemiaravi tervenemismäär on üle 75 protsendi. Niipea kui saame ta haiglasse sisse võetud, koostaksime parima võimaliku raviplaani. Ta on tugev tüdruk. Teeme kõik, mis meie võimuses, et tema vähk taanduks.”
Mu hääl värises kontrollimatult, kui ütlesin: „Aitäh.”
Ma tõusin ja väljusin kabinetist kui udus, jättes Michaeli sinna arstiga rääkima. Mõtlesin, kuidas küll ometi oskan ma kogu seda asja Meganile seletada.
Seitsmes peatükk
Pole mitte midagi, mida keegi võiks öelda või teha, et leevendada vanema šokki, kui ta saab teada, et ta lapsel on vähk.
Meie suurim soov – meie kõige sügavam ja olemuslikum vajadus – on kaitsta oma last kõige halva eest. Selline haigus nagu leukeemia jätab sind sellest võimust ilma. Kui see kord on alanud, siis ei ole mitte mingit võimalust selle peatamiseks, ning kõik, mida sa teha saad, on usaldada arste ja õdesid, kes näevad kõvasti vaeva, et su lapse elu päästa. Sa tunned end abituna, hirmununa, leinast lööduna ja vihasena. Mõnel päeval arvad sa, et see ei saa tõsi olla. See tundub nagu halb unenägu. Sa soovid, et see ei oleks nii, aga sa ei suuda mitte kuidagi sellest üles ärgata.
Esimesed päevad haiglas oli lõputu rodu röntgenteste, vereproove, kanüüle ja lõpuks piinarikas selgrooüdi proovi võtmine, et otsida ajuvedelikust leukeemiarakke.
Michael ja mina pidime püüdma aru saada kõigist neist testidest ja protseduuridest, lisaks sellele harima end ka luuüdi aspireerimise, keemiaravi ja kõigi kõrvalmõjude, samuti kiiritusravi ja tüvirakusiirdamise osas. Lisaks veel meie sõpradele ja perele rääkimine. Kõik pakkusid tuge ja aitasid meid mingil moel – kõik, peale mu isa, kes jäi tavapäraselt eemalolevaks.
Ta saatis kaardi kiire paranemise sooviga. Ja see oli kõik.
Aga ma tõrjusin mõtted isast oma peast, sest ma pidin Megani pärast tugev olema.
Lubasin endale, et ma ei nuta iialgi tema ees. Selle asemel nutsin iga kord, kui ma haiglas (ma ei lahkunud kordagi) duši all käisin või kui Michael tuli ja saatis mind allkorrusele midagi sööma. Nende lühikeste jalutuskäikude ajal väljaspool onkoloogiaosakonda veetsin mõned minutid mingis tualettruumis ja nutsin oma silmad peast, enne kui lonkisin kohvikusse, et end midagi sööma sundida.
Mulle öeldi, et tähtis on süüa. Õed tuletasid mulle igapäevaselt meelde, et ma pean Megani pärast tervena püsima, sest ravi ajal on ta nakkuste osas väga haavatav ning palavik võib osutuda saatuslikuks.
Niisiis ma sõin.
Ma sõin iga päev.
Michaelil oli raske Megani haigusega toime tulla. Võib-olla oli see seotud sellega, et ta kaotas kaheteistaastaselt oma venna. Mõnel päeval jõudis ta haiglasse väga hilja õhtul ja mõnikord tundsin ta hingeõhus viskilõhna.
Ühel õhtul vaidlesime selle üle, mida peaksime Meganile ütlema. Michael ei tahtnud, et ma ütleks tüdrukule, et keemiaravi võib teda oksendama ajada.
Mina nõudsin, et me peame alati Meganiga ausad olema. Ta pidi teadma, et ta võib meid usaldada ja me räägime talle tõtt ja oleme koos temaga, ükskõik kui hulluks asjad lähevad.
Me ei jõudnudki kunagi sellel teemal üksmeelele, aga ma rääkisin Meganile sellegipoolest tõtt.
Järgnenud ööpäeval Michael minuga ei rääkinud.
„Ma ei taha, et mu juuksed välja kukuksid,” ütles Megan mulle ühel pärastlõunal, kui ootasime, et õde tuleks teda tsütarabiini, daunomütsiini ja etoposiidi seguga süstima. „Ma tahan koju minna.”
Ma otsisin sügavalt sisemusest jõudu, et suudaksin oma hääle kindlana hoida. „Ma tean, et see on raske, kullake,” vastasin, „aga meil ei ole praegu valikut. Kui sa ei saa ravi, siis ei saa sa tervemaks, ja meil on vaja, et sa saaksid tervemaks. Ma luban, et olen kogu selle aja siin sinu juures, sinust hoolides. Sa oled vapper tüdruk ja me saame sellega ühele poole.