Taeva värv. Джулианна Маклин

et kui seisin õdede laua juures ja virutasin telefonitoru hargile, siis mõtlesin, et tahan temast lahutada. Miks ta ei olnud siin koos minuga? Miks ma pidin üksi kogu seda koormat kandma? Kas teda ei huvita? Kas ta ei armasta oma tütart? Kas ta ei armasta mind?

      Istusin haigla koridoris pingile ja pingutasin, et end maha rahustada, enne kui Megani voodi kõrvale naasin, aga mu süda peksles rinnus ja ma kartsin, et võin iga hetk hakata kriiskama kui hull.

      Miks see juhtus? Olin äsja hakanud tundma veidikest kindlust, et Meganiga saab kõik korda ning tal tuleb pikk ja õnnelik elu. Ta läheb keskkooli, ülikooli, abiellub ja saab ka ise lapsed. Olin kindel, et ühel päeval on kõik see vaid tuhmunud mälestus, kuna võitlesime kõvasti ja saime sellest jagu.

      Aga vähk oli tagasi. Ravi ei olnud toiminud. Leukeemiarakud nakatasid jälle ta verd.

      Tõusin püsti ja jooksin lähimasse tualetti, kus kogu mu maosisu tuli tagurpidi tagasi.

      Sel õhtul millalgi pärast ühtteist jõudis Michael haiglasse. Mul ei olnud aimugi, kus ta oli kogu päeva olnud või miks ta telefoni vastu ei võtnud. Ma ei küsinud. Ainus, mis ma tegin, oli rahulikult ja külmalt Megani diagnoosi seletamine, sest selleks ajaks olin jõudnud täieliku tuimuseni. Megan magas ja mulle tundus, et ma ei tunne mitte midagi. Ma ei suutnud nutta, ei suutnud karjuda. Ma ei suutnud isegi Michaeli embusse minna, et ta saaks mind hoida.

      Ma oletan, et olin seda kõike nii kaua üksi kannatanud, et mul ei olnud teda enam vaja. Mul ei olnud kedagi vaja – peale Megani ning arstide ja õdede, kes teda elus hoiaksid.

      Kui Michaelile kohale jõudis, mis ma talle ninaverejooksust ja möödunud nädala väsimusest, samuti luuüdiproovidest ja kiiritusest, mida Megan vajab, rääkinud olin, lükkas ta mind kõrvale, marssis õdede laua juurde ja virutas lahtise käega vastu seda.

      Üks õde istus arvuti ees ja rääkis kellegagi telefonis. „Oodake üks hetk,” ütles ta, pani toru lauale ja tõstis pilgu Michaelile. „Kas ma saan teid kuidagi aidata, härra?”