mõned sõnumid, kuid Emma oli vastamiseks liiga solvunud. Uuesti läks ta Santa Rosasse alles suvevaheajal. Isegi siis, ta ei olnud seda tahtnud – ei olnud seal tema jaoks enam midagi. Tema isa oli surnud, kasuema uus kaasa oli vana nilbik, õed ei hoolinud temast…
Ta ei jäänud Santa Rosasse kauaks. Ta sai aru sellest, mida keegi talle öelda ei soovinud. Oh, Emma kasuõde Anna lihtsalt ei suutnud oodata ära võimalust talle öelda – Riley oli rase. Sellal, kui Emma koolis oli, olid nood kaks ennastunustavalt vallatlenud ja nüüd ootasid nad last. Emma jättis pisarsilmi Lyle’iga hüvasti, võttis kaasa kõik oma asjad isa majast, kus ta oli üles kasvanud, ja tõttas nii kiiresti, kui suutis, tagasi Seattle’isse. Ta leidis endale töö, liitus korporatsiooniga ning külastas Santa Rosat harva ja põgusalt. Kui ta seal käis, siis peatus ta Lyle’i juures.
Isegi Seattle ei olnud piisavalt kaugel. Pärast lõpetamist leidis ta New Yorgis tööd ja asus elama teisele rannikule. Kolm aastat töötas ta Ühendriikide ühe suurima sõltumatu kaubamaja varustajana ja reisis mööda maailma ringi, et hankida majapidamiskaupu. Ta oli interjööride asjatundja ja mõtles enda disainifirma asutamisest.
Kuid siis kohtus ta Richardiga…
Kui oli midagi, mida Emma oli oma kogemustest õppinud, siis seda, et ta oskab vimma kanda. Tõsiasi, et Riley suhe Jockiga ei olnud püsima jäänud, mis tõestas, et mees ei olnud teab kui väärt saak, ei vähendanud tema reedetuse tunnet. Suuremat lohutust ei pakkunud ka teadmine, et oli pääsenud jamast tänu sellele, et suhe Jockiga karile jooksis. Ka see, et ta pidi abielluma nägusa, rikka ja eduka mehega, ei ärgitanud teda andestama ja unustama.
Kuid see, mis ta Richardi kõrval läbi tegi – tema kuriteod, pettused, süüdimõistmine –, õpetas talle midagi muud. Muretseda oli ka suuremate asjade pärast kui viieteistkümne aasta tagune tüli lapsepõlvesõpradega.
Tagasiteed ei ole, meenutas Emma endale. Ta oli teel edasi.
Emma ei olnud üheksa aastat töötanud väljaspool oma kodu ja abielu üheksa aastat, aga, oh sa poiss, kui kõvasti oli ta töötanud selle sees. Ta esitas töövahendusfirmadele oma eluloo, diplomi, tutvustas töötamist vabatahtlikuna Metropolitani muuseumis, mahukaid kujundusprojekte ja suuri võõruspidusid, kuid kõigest sellest ei olnud pärast intervjuud mingit kasu. Ta tundis, et talle on kõige parem aus olla, kuid kahtles otsekohe selle mõttekuses. Kui nad ei soovinud teda endale kliendiks, sest pelgasid usaldada, siis tööle ei soovinud nad teda võimaliku negatiivse pressihuvi tõttu, mida ta neile võiks kaela tuua. Kliendid võiksid tema halva kuulsuse tõttu loobuda tööandja teenustest. Loomulikult ei öeldud talle seda otse välja. Vabandati, et midagi sobivat ei ole saadaval, aga kui ta jätaks oma telefoni…
Ta pidi viskama oma võrgu kuhugi kaugemale. Tal oli nimekiri kohtadest, kus tööd otsida, see hõlmas galeriisid, konverentsikeskusi, veinifirmasid ja isegi poliitilisi parteisid. Ta ei hakanud seletama, et tema kadunud abikaasa oli Richard Compton, selle asemel ütles ta, et pärast ebaõnnestunud abielu pöördub ta tööturule tagasi. Pärast kahte edutut nädalat pöördus ta mitme väiksema töövahendusfirma poole, millest ükski ei olnud spetsialiseerunud sisekujundusele, klienditeenindusele, sündmuste korraldamisele ega muudele sellistele asjadele, mis talle sobisid. Lõppude lõpuks võis ta alati dokumente koostada ja paberimajandust korrastada. Ta oskas arvutiga töötada. Talle tundus, et tagasiside oli positiivne… kuni hakati uurima tema tausta, mis tänapäeval tähendas lihtsalt internetiotsingut. Kuigi ta ei olnud oma eluloo osas päris aus, nad nähtavasti guugeldasid teda ja teatasid viisakalt, et kahjuks ei ole neil pakkuda midagi, mis talle sobiks.
Nelja nädala möödudes oli ta meeleheitel.
“Kas see on mingit sorti diskrimineerimine?” küsis ta Lyle’ilt.
“Kindlasti on,” vastas Lyle. “Aga ma ei tea päris täpselt, milline.”
Siis, kui ta arvas, et asjad ei saa enam kehvemaks minna, võttis ta vastu töö kiirtoidu söögikohas. Ta arvas, et see on hädavariant, kuniks ta leiab korraliku töö. Tema ülemus oli üheksateist. Ta tegi pühendunult kõike, mida kästi. Ta paigutati õhtusesse vahetusse, sest ta oli täiskasvanu ja sellel ajal oli söögikoht täis keskkooli- ja kolledžinoori. Paraku oli tal hakkamasaamisega raskusi. Viiepäevase vahetuse eest sai ta palgatšeki 91.75 dollarile – sealt oli maha võetud sotsiaalmaks, tervisekindlustus, osariigi ja föderaalmaksud, tööriiete maksumus. Tema netopalk oli 3.67 dollarit tunnis. Selg ja jalad lõid lausa tuld.
Ta kaalus, kas peaks siiski otsustama varjamise kasuks ja endale uue identiteedi looma.
Emma vastas mobiilile, teades, et see on Lyle, kuid palvetas samas, et see oleks keegi, kes talle paremat tööd pakuks. See oli Lyle.
“Kas sa tunned meest nimega Aaron Justice?”
Emma naeris. “Unustamatu. Minu isa sõber. Advokaat. Nüüdseks vist juba sada aastat vana.”
“Pigem küll seitsekümmend viis. Nähtavasti ütlesid su õed, et sind saab minu kaudu kätte, ja ta tahaks sinuga uuesti ühendust võtta. Ta ütles, et võiksite koos kohvi juua või midagi sellist. Ta oli sinu pärast mures. Ta tahaks sinuga kokku saada, et veenduda, et kõik on korras.”
“Kas pole armas,” vastas naine. “Ega see ometi mingi lõks ole? Ega ta esinda kedagi, kellele Richard käkki keeras?”
“Kas midagi sellist on varem juhtunud?” küsis Lyle.
“Seda ei ole juhtunud, aga ma olen selleks valmis.”
“Mul on tema number,” vastas Lyle. “Helista talle ja küsi, mida ta tahab, enne kui kohtumise kokku lepite. Aga tõesti, ta on lihtsalt üks väike vana mees.”
“Mida sina ka tead,” naeris Emma seepeale. “Aaron on ainult väliselt väike vana mees. Omal ajal oli ta väga tunnustatud advokaat.”
Kulus mitu minutit, enne kui ta suutis julguse kokku võtta, sest kui Aaron Justice oleks olnud vaenlane, mitte sõber, oleks see ta südame murdnud. Tema isa, sertifitseeritud raamatupidaja, kellel oli oma väike edukas firma, oli Aaroni sõber ja Emma oli tundnud meest kogu elu. Nad ei olnud mitte üksnes seltskondlikult ja perekonniti läbi käinud, vaid Aaron oli ka see jurist, kes kandis hoolt John Shay testamendi täitmise ja veel mõnede juriidiliste küsimuste eest.
“Ma tahan sind näha, kulla tüdruk,” ütles Aaron. “Ma olen uudistes su katsumusi näinud ja olen mures. Tule ja joome koos ühe tassi kohvi.”
Nad said kokku ühes Santa Rosa kohvikutest, kui Emmal oli esimene vaba pärastlõuna, ja see kohtumine tõi naisele lausa pisarad silma. Aaron oli kokku kuivanud, kuid tema kallistus oli ikka veel tugev, see tundus Emmale liigagi tugevana. Aaron oli väljapeetud ja viisakas härrasmees ning kohtumine temaga kõikide nende aastate järel äratas Emmas igatsuse isa järele.
Nad istusid väikese laua taha, tellisid kohvi ja hoidsid teineteisega uudiseid jagades üle laua käest kinni. Aaroni naine oli mõne aasta eest surnud, tema lapselapsed olid teismelised ja ta oli viinud neid mitmele põnevale reisile. Aaron tundis kergendust, veendudes, et Emma endiselt hea välja näeb, ikka sama kena nagu tavaliselt, ja rõõmustas, et ta tagasi oli. Lõpuks, kahekümne minuti pärast, küsis ta, kas Emma suudab juhtunust rääkida.
Emma püüdis kogu loo lühidalt kokku võtta. Kuidas teda jahmatas tõdemus, et ei tunne oma abikaasat üldse, kuidas kõik kokku varises ja Richard kautsjoni vastu välja sai. “Kui nad lõpuks veendusid, et mul ei ole selle skeemiga mingit pistmist, pakuti mulle kokkulepet. Loomulikult ei lasknud minu südametunnistus mul seda teha.”
“Sinu isa oleks selle üle väga uhke olnud,” sõnas Aaron.
“Kui mu isa oleks näinud seda kohutavat juurdlust, oleks ta häbist maa alla vajunud.”
“Ta oli kindlameelne ja konservatiivne mees,” ütles Aaron. “Minu arvates oleks ta sinu teguviisi heaks kiitnud. Ma loodan, et isa usaldusfond oli sulle abiks.”
Ta naeris. “Mis fond, Aaron? Rosemary ütles, et seal ei olnud suurt midagi.”
“Minu teada oli seal perekonnale arvestatav summa.”
“Kaheksateist