Ootamatu õnn. Robyn Carr

ei tekkinud. Vähemalt mitte seni, kuni Emma ja Riley põhjalikult tülli läksid. Siis jäi Lyle kahe vahele ja püüdis mitte poolt valida. Ta oli kuueteistkümne aasta vältel jäänud mõlemale naisele ustavaks.

      Riley vajus mõttesse ja tema käsi silitas hajameelselt kuldset melonit.

      “Huvitav, kas sa kavatsed sellega keeglit mängida või paned oma kärusse,” ütles üks meeshääl.

      Ta tõstis pilgu ja naeratas. Ta oli seda meest varem näinud. Võib-olla Starbucksis. “Vabandust,” ütles ta ja võttis meloni, kuigi ta seda tegelikult ei tahtnud.

      “Need on täna päris ilusad või mis?” päris mees. “Ei tea, kus siin röstitud paprikad olla võiksid? Tulel röstitud,” lisas ta nimekirja vaadates.

      Riley väristas end korraks, tulles tagasi kauplusemaailma, ja heitis kõrvale mõtted vaesest Lyle’ist ja nende kolmikliidust. “Seal oliivide juures on need konserveeritult. Muud ma ei tea.”

      “Artišokisüdamed?”

      “Sealsamas purgis või siis külmletis.”

      “Parmesan?”

      Naine naeratas talle. Mees oli väga nägus. “Sa teed artišokikastet, eks ole? Las ma vaatan,” ütles ta. Ta silmitses retsepti. “Retseptis ei ole röstitud paprikaid.”

      “Ma tean – see on ühe teise asja jaoks. Ma ostan neid… naabri jaoks.”

      “Tänu taevale. Olgu, aga vaata, et artišokid oleksid vees, lisa pool tassi mozzarellat, sutike tšillipulbrit ja tassitäis hakitud spinatit ning mõni õnnelik naine teeb sulle ettepaneku.”

      “Dünamiit. Tänan väga,” sõnas mees ja seadis end minekule. Seejärel pööras ta ümber ja sõnas: “Tšillipulbrit?”

      “Maitseks. Mitte liiga palju.” Ta saatis mehele magusa naeratuse. Seejärel asus ta uuesti juurvilju valima. Hm, mõtles ta. Heteromees poes. Kui ta oleks gei, siis oskaks ta artišokikastet teha.

      Tema mõtted rändasid kohe tagasi Emma ja Lyle’i juurde. Nemad pidid Lyle’i jagama. Too oli parim sõber, kes tal oli.

      Kolmas peatükk

      Emma seisis silmitsi hoopis uute prioriteetidega. Tal õnnestus saada burgerikohas lisatunde ja vabal ajal otsis ta paremat teist töökohta. Tööandja hoidis tema koormust pisut alla täistööaja, et maksude pealt säästa, kuid tervisekindlustuse pidi ta ikkagi ostma – nüüd oli see seadusega kohustuslik. Kartes puudutada kõrvale pandud varuraha, hoidis Emma kokku nii palju kui võimalik – üür Pennyle seisis esikohal, sest ta oli kindel, et vana daam vajas seda. Pealegi vajas ta elukohta, kuigi ta samal ajal surnuks nälgis. Teisel kohal olid tema väikese maja kulud ja ta hoidis paaniliselt kokku, lühendades isegi kuuma duši võtmist, mis kujutas endast suurt ohvrit, sest ta lõhnas kogu aeg friikartulite järele. Järgnesid autokindlustus ja bensiin ning alles siis ostis ta toitu. Mõnikord õnnestus tal süüa burgerikohas, kuid ka see oli problemaatiline. Esiteks ei käinud see lepingu sisse, kuigi ta märkas, et kõik töötajad võtsid matti. Näis olevat kirjutamata reegel – paar friikartulit võib ikka põske pista, aga mitte avalikult. Ja mitte kunagi klientide silma all. Samuti ei olnud see tervislik! See toit sisaldas rohkesti kaloreid, pakatas süsivesikutest ja oli kõvasti ülesoolatud. Nädala pärast istusid tema püksid ebamugavalt tihedalt ja pahkluud tundusid krooniliselt paistes olevat.

      Septembris algas kool ja teismelised töötajad ei saanud päevasel ajal töötada, seega töötas ta vähemalt päevases vahetuses. Ta oli kindel, et kusagil ootab teda parem töö, ja sama kindel oli ta selles, et seda ei ole lihtne leida. Emma ei olnud kunagi arvanud, et asjad lihtsalt kätte tulevad – ta töötas keskkooli ja kolledži ajal osaajaga, kuid koolis ja tööl käimiseks oli tema käsutuses vana auto. Aga sellegi poolest oli tal palju lihtsam kui Rileyl.

      Kaks esimest aastat New Yorgis avasid tema silmad – suurlinnaelu oli hullupööra kallis. Ent ta oli kena noor vallaline naine linnas, kus oli palju temasuguseid, ja peagi olid tal korterikaaslased. Ta sõitis metrooga, õppis leidma odavat meelelahutust ja käis kohtamas – vahel harva. New York Citys ei olnud sa kunagi üksi.

      Ja siin, Sebastopoli kahes toas, toimus huvitav muutus – tüdruk, kes tahtis kujundada villade ja viietärnihotellide interjööre, avastas lihtsa elu võlud. Ei midagi liigset ega kasutut kola, mida kaasas kanda.

      Ta õhtustas Lyle’i ja Ethani pool ja Ethan oli mõõdukalt sõbralik. Ta astus Penny juurest läbi, kui naine terrassil mõnules, kuid sügis lähenes, ilm läks külmemaks ja Penny ei olnud enam eriti palju õues. Penny auto oli tihtipeale läinud; ta oli reibas vanainimene ja tal oli palju sõpru.

      Vabadel päevadel jalutas Emma Sebastopolis, anonüümsena ja soovimata uut tööd otsida kartuses, et linnarahvas saab teada, et nende keskel on kurikuulus lesk. Ta vastas kõikidele Sonoma Country tööpakkumistele, milles pakuti rohkem kui miinimumpalka.

      Sebastopol oli armas; vanad majad ja kaupluste fassaadid olid erksalt värvitud ja mitmel pool olid kaubad ning värsked puu- ja juurviljad kõnniteele välja tõstetud. Ethanile meeldis panna välja suuri lillesülemeid ja Emma astus sageli poest läbi ja kiitis teda paljusõnaliselt plaaniga meest enda poole võita. Talle meeldis osta korraga kaks õuna, kaks tomatit ja üks banaan. Aeg-ajalt ostis ta koguni väikese lillekimbu, Ethan tegi talle hinnaalandust ja Lyle naeratas kavalalt.

      Kaheksa nädalat hiljem, kui lehed hakkasid värvi muutma, tuli ta koju kohutavast burgeriaugust, näljane ja paistes, haisedes rasva ja kehalõhnade järele, ning viskus nuttes voodile. Kui tema edasine elu pidi hakkama niimoodi välja nägema, siis ei olnud ta kindel, kas tal on selleks jaksu. Samuti pelgas ta, et kui ta peab asuma oma väärtusliku üheksasaja dollari kallale, siis võib ta lõpetada kodutuna.