ja kuidas?“
Hariton kehitab õlgu.
„Aga teil, poistel, on tarvis seal vallakomitees käia. Ajage paberid korda, saate kala järel käia,“ ütleb Feofan. „Panete kirja ja ei mäleta keegi midagi.“
„Ja siis mis?“
„Elama hakkate.“
Hariton noogutab, kuid koerad haugavad aina hullemini, kähinal, viimast välja pannes. Nõrgas petrooleumilambi kumas, mis tarede akendest õue immitseb, välguvad nende kollakad hambad, helgib ila.
„Mida need metsalised niiviisi?“ küsib Varvara tuppa naastes. „Aga räägivadki vanainimesed, et koer on kuradiga mestis – ju ei räägi ilmaasjata.“
Feofan läheb särgiväel esikusse, pistab nina ukse vahelt välja, käratab koera peale. Too laseb edasi. Feofan lükkab jalad kalossidesse ja astub trepile. Ehkki kuu pole veel looma hakanud, on taevasse madalate raskete lumepilvede peale ilmunud veider kuma. Feofan lööb risti ette.
Külale läheneb keegi, jookseb lume kiirel krudinal, ja esimeste majade juurde jõudes laseb lahti koleda karjumise, mille peale lähemad koerad tõmbavad tooni võrra tasemaks:
„Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!“
Keegi jookseb maja juurest maja juurde, kolgib vastu õueväravaid.
„Karuuuuul!“
Nüüd on karjuja näha. Läkiläki üks kõrv püsti, teine sorgus, talve jaoks liiga õhuke maha rebitud lõkmetega Saksa sinel seljas, silmad hirmust pungis ja konservipurgi plekist viisnurgad rinnus kilisemas, tormab Feofani suunas külahull Onissifor.
„Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa! Jessus-jumal5, anna meile armu!“
Majast kiirustatakse tänavale, lõigatakse tal tee ära – räägi, õnnetu, mida sa karjud? Onissifor variseb lumme põlvili, tõstab näo ja käed taeva poole ja muudkui karjub, ise risti ette tagudes.
„Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa! Maailmalõpp! Maailmalõpp on käes! Issand jumal, anna mulle andeks, maailmalõpp on käes!“
Talt ei õnnestugi teada saada, milles asi, enne kui inimesed kuma järgi niigi aru saavad, et täitevkomitee hoonele, mida ikka veel vallamajaks kutsutakse, on tuli otsa pandud.
Ei lähe poolt tundigi, kui läbi küla kihutab veoauto.
Kangest külmast hoolimata külitab kummalgi rattakoopal sõdur, ümmarguse padrunipidemega püstolkuulipilduja PPŠ laskevalmis.
Metsavendasid vallamaja juures ei ole.
Salgake sõdureid ja kaks Alatskivi miilitsat on esialgu nagu peata kanad, tiirutavad ümber põleva hoone. Närviline püssimees täristab valangu külaservast algavasse võssa, salka juhtiv leitnant kukub teda sõimama.
Keegi püüab vallamajja sisse vaadata, lööb tagumise akna päraga sisse – õhku juurde saades löövad leegid õue. Samal hetkel annavad aknad maja fassaadi pool kuumuses järele. Lumekord on mõnda aega katusekive jahutanud, kuid nüüd kostab purunevate kivide püssipauguga sarnanevat praksumist. Uudistama tulnud külarahvas aetakse rivvi, kästakse veepangesid käest kätte ulatada, aga sellega läheb aega – kaevudel on õhtune jääkoorik peal ja lähimast tiigist vee saamiseks tuleb kirved appi võtta. Varsti annavad vallamajal esimesed sarikad järele ja tükk katust kukub sisse.
Reega jõuab kohale Peipsiääre valla täitevkomitee esimees, katab hobuse tekiga. Kas mõjuvad rahustavalt lühemat kasvu mehe asjalikud, aeglased liigutused või see, et vallamaja, mille kivikatus jupphaaval sisse robahtab, on kõige rohkem tema ja mitte kellegi teise mure, aga inimesed rahunevad. Isegi külahull Onissifor, kes on tagasi sündmuspaigal, on koos röökimisest väsinud koertega üsna rahulikuks jäänud. Kustutamine jäetakse järele ning rahvas koguneb lähemate majade juurde, mille laastukatuseid kattev lumi on kuumuses tilkuma hakanud. Seinapalkidele loobitakse lund ja vett.
NKVD-lased6 saabuvad alles hommikul.
Keegi kõrgem ohvitser tiirutab ümber maja ja lubab kõik maha lasta, kes ümbruse ära tallasid. Üks on siiski selge – metsa poole jälgi ei lähe.
KOLKI
Ja Issand käis nende ees, päeval pilvesambas juhatamas neile teed, ja öösel tulesambas, andes neile valgust, et nad said minna päeval ja öösel.
Tuul sahistab kõrkjaid. Selgete päevade päikese jõud läheb aina vägevamaks, kuid õhtul rannas poole põlveni lumes seistes, kui selja taga õhetab taevas mitmes punases ja ees, teisel pool järve, on juba päris hämar, nii et silmapiiri hästi ei seleta, poeb veebruarikülm kiiresti läbi avaravõitu lambanahkse kasuka õmbluste, hiilib sisse alt ja ülevalt, ajades kevadeootuse sootuks ära. Ei soojenda niiviisi ka armastus.
Pihku peidetud pabeross, mille kibe maitse Haritoni külmasaanud huuli kriibib, tahab aina kustuda. Kõrkjate hääl on kuiv, krabisev. Ei tea, kas on õige, mida kellestki Petja Jeršovist räägitakse? Et olnud selline mees, kellele kangesti meeldinud parte lasta. Toonud kusagilt seemneid või juurikaid, puistanud järve, ja nüüd on igal pool kõrkjad. Tahavad lapsed suvel ujuma minna – talla muudkui rada läbi kõrkjate, pori varvaste vahel, paljad jalad kriibitud. Mõni ütleb, et see olnud hoopis Omedu küla eestlane, kes kõrkjad Peipsisse tõi. Parte, keda küttida, ei ole nähtud. Ja mis nendest partidest enam, kui kõik jahipüssid on hoolega ära peidetud. Leitakse – viivad minema. Külast on mitu meest viidud. Öeldakse, et rõhujad, kulakud, aga pole siin kellelgi maad või suuremat rikkust olnud. Isegi külavanem Arhipi pere, olgugi et tal oli vanasti viis hobust ja neli lehma, käib samuti riides kui teised.
Hariton kisub suitsu päris lõpuni. Näikse, et Apollinaria ei saagi sel õhtul kodust tulema, ja pimedas oleks juba imelik kohtuda – niikuinii külavahel sosistatakse.
Kodus ootavad saetud puud lõhkumist. Kõvasti on puid tehtud, nii kütteks kui ka majapalkideks neile, kel tarvis. Voronjas, kus sõda pooled majad maha põletas, kerkivad piki tänavat uued hooned, samasugused, nagu sadakond aastat või kauemgi rajatud – ühes otsas puhaste kambritega tare, sellega sama katuse all õlepuruse ja kanapasase muldpõrandaga pimehoov7, kus hoitakse asju ja mille kaudu pääsevad nii loomad kui ka inimesed hoone järgmisse ossa, lauta. Vahel paiknevad kambrid, pimehoov ja laut samal joonel, aga sagedamini pöördub laut L-tähe jalana kitsukese krundi sügavusse, kus võivad asuda eraldi saun, ait ja puukuurid.
Kalavõrgud kuivavad talade peal, mis jooksevad üle pimehoovi või aidalae, ja vanad naised, kes asja tunnevad, teevad neid muudkui juurde. Kalapüük jätkub, omaküla paatkondi kutsutakse nüüd brigaadideks, hirsnikute asemel on brigadirid. Kuigi kala tuleb riiklikku kokkuostu anda, ei saa üleliia nuriseda, sest kõigis kodudes särisevad pannid ja mulisevad supipotid.
Õues laseb Hariton kirvel käia.
„Mida nüüd, pojake, lööd endal sõrmed otsast,“ pahandab ema Varvara.
Hariton lööb veel paar halgu, et järve ääres passimise jahedus kontidest välja saada, kuid kaua pole tuju töötada.
Varvara uudishimutseb: „Noh, said jälle oma Poljakesega kokku?“
„Mis sa kogu aeg, emake…“ tõrjub Hariton.
Ebamugavad jutud saadavad hilist õhtusöökigi. Feofan heidab ette, et poeg ei käi punastel kihutuskoosolekutel, mida uus täitevkomitee esimees korraldab. Vana esimehe on NKVD ära viinud, ju sellepärast, et too lasi vallamaja ära hävitada. Edison Vassiljevitš, uus esimees, on rusman – pärit jumal teab kust Nõukogude Venemaa avarustest. Võtsin Berliini ära, küll ma teist ka jagu saan, räägib too.
Kolki pikka kollast palvemaja pole suletud, aga muidu tihkavad seal käia ainult vanad naised tähtsamate pühade ajal, lapselapsed käe otsas. Neid ikka kinni ei viida, arvavad inimesed.
Uksele