astub slaavilike näojoontega hulgus, torkab täitevkomitee esimees relva ükskõikselt kabuuri.
„Tere, ülemus,“ ütleb võõras.
Edison Vassiljevitš näitab vaikides toolile suure tammepuust laua ees.
Võõras jääb püsti, ainult läheneb lauale ja lööb kulpi: „Sergei Vassiljevitš Sukšin, saabusin teie käsutusse!“
„Ahah,“ vastatakse talle. „Kes sa oled?“
„Sergei Vassiljevitš Sukšin, nooremseersant, demobiliseeritud. Ei jõudnud Berliinini.“
„Ahah,“ kordab Edison Vassiljevitš pominal. „No, üldiselt, hästi siis… Ja milleks tulite?“
„Demobiliseeriti, ütlesin. No vot, elada tahaks nagu korralik nõukogude inimene. Minna kuhugi pole – seal on kõik põlenud.“
„No paljugi mis, meil on ka mitmel pool põlenud… Kus seal?“
„Teisel pool järve. Läksin sõtta – oli küla, tulin – vares kraaksub, korstentki pole püsti.“
„Pabereid näita.“
Sergei Vassiljevitš võtab põuest dokumendid, paneb lauale ja võtab viimaks istet, teeb hõlmad lahti. Toanurgas õhkab kuuma must raudahi. Täitevkomitee esimees kirtsutab nina – tulijast õhkub nädalate, võibolla kuude pesematust. Söögiga pole mehel hästi läinud – tema närviliselt volksuvad silmad on sügaval tumedates koobastes, lõtv nahk põsesarnadel annab märku, et kunagi on tegu olnud rõõsa, ümara näoga. Edison Vassiljevitš ei tee etteheiteid – dokumentide vahel punetavad kommunistliku partei liikmepileti kaaned.
„No nii, saame tuttavaks – mina olen Edison Vassiljevitš, valla täitevkomitee esimees. Isanimi on meil sama.“
Sergei Vassiljevitš liigutab sõrmi, töntsakaid ja määrdunuid nagu ahjukartulid, küüsi raamimas mustad randid – kuid ei anta talle kätt, päritakse hoopis oskuste järele. Vastus ei ole kõige sirgemate killast. Olin, kasvasin, talutööd tegin, siis tuli sõda… No mida sa sellisega teed, või ükskõik millisega. Kolhooside moodustamisega ei jõutud 1941. aastal kuigi kaugele, nii et pole muud kui kaluribrigaadi ja kohe, kui jää läinud – järvele. Nii Edison Vassiljevitš ütlebki.
Uustulnuk otsustatakse majutada lastetu lesknaise Glafira juurde. Eideke on esiti ehmunud, kui Edison Vassiljevitš „kosilasega“ ukse taha tuleb, aga too lubab tumedaks tõmbunud palkidega majakese korda teha – katus jookseb mitmendat aastat läbi. Mehekätt on hädasti tarvis, sest vana Serpion, joodik ja tujutseja, suri juba enne sõda, läks kasekesse, nagu öeldakse. Õhtul süütab Sergei Vassiljevitš ikooni ees küünla, lööb risti ette, mis siis, et kolme sõrmega, ja eidekese süda on sulatatud. Ei tea kust hangitud vahaküünal põleb kenasti, praksub ainult õige vähem. Vaata, et sa sauna kütad, see on Glafiral korralikum kui maja, on täitevkomitee esimees öelnud. Sergei Vassiljevitš teeb nagu kästud. Lesk Glafira annab talle mehe vanad riided selga ja kuigi need kõhu pealt õieti kokku ei käi, omandab Sergei Vassiljevitš ristiinimese ilme – piirab isegi roostes lambakääridega habet. Vastukaaluks kiilanevale peale on see tal tihe ja must nagu saapahari.
„Tahavad, tähendab, mind brigadiriks panna,“ kurdab Feofan.
Varvara kehitab õlgu: „Tahavad, ja mis sulle ei sobi?“
„Kuidas ma nüüd niiviisi… Eluaeg olen auke raiunud, võrke vedanud, hakka nüüd vanast peast kamandama. Ütleb, tähendab, esimees, et mina ei ole tagurlane, ei ole külakurnaja – nagu siis Trofim oleks, või Isak Palõtš või keegi… Keegi meid kurnanud ei ole, niisama omast saatusest olime vaesed. Ei, mina ei hakka.“
„Olgu, mis siis ikka – mees majas, jumal taevas,“ sõnab Varvara ohates.
Nende sõnade peale pistab kägu kellast pea välja ja kuulutab keskpäeva. Võetakse kerget lõunat, eilseid pannikartuleid ahvenaga. Kala kenasti krõbedaks praadinud, nagu Feofanile meeldib. Tänavapoolsed aknad on tehtud nagu eestlastel – käivad lahti. Üks ongi praokile lükatud. Kardin kiigub tuules ja tuppa imbub sulanud maa erutavat lõhna. Kui nüüd saaks veel kruusitäie kohvi, mõtleb Hariton. Sakslaste juures oli see komme talle külge hakanud.
„Emake, kas kohvi võiks?“
Pahandab Varvara, mis ta pahandab, aga kui poeg ütleb, et nüüd on kevade esimene päev ja seda tuleb pühitseda, jääb temagi nõusse. Kohviveskit majas ei ole. Hariton saab ülesandeks tagakambrist pool peotäit ube tuua, et need uhmris puruks lüüa – ikka kuivatatud siguriga segi, sest väärtuslikku poekraami ei ole kusagilt võtta.
„Näh, kurat,“ kohmab Hariton. „Teeb siia võrku!“
Enne kui keegi jõuab keelata, rehmab ta ämbliku koos võrguga maha ja käib saapaga üle.
„Mida sa!“ ehmatab Varvara. „Patu tood kaela.“
Hariton hakkab kohvi uhmerdama.
„No kuidas sa niiviisi,“ ohkab Feofan, „ämblik on maja peremees.“
„Ämblik, pojake, tema kudus koopa ette võrgu,“ toetab Varvara.
Hariton muigab: „Ah, mis koopa.“
„Aga selle koopa, kus Jessust-lapsukest varjati siis, kui teda taga aeti.“
„Paljugi mis räägitakse. Käisin koosolekul nagu tarvis – vot öeldi, elame mustuses ja pimeduses, oleme rõhutud klass, parasiidid ja närilised majas.“
„Meie oleme puhtad inimesed, ära kuula kõike!“ heidab Varvara ette.
„Aga ma ei kuulagi. Las räägivad, litapojad!“
Varvara võpatab, lööb risti ette. Mida sa nende meestega teed! Kui midagi ütled, kohe on uhkust majas nii palju, et hinge võtab kinni. Üks ei taha brigadiriks, teine tahab, võtab igast sõnast kinni, ei taha elada vaikselt, ristiinimese moodi. Ainsad, kes veel tasa ja targu mõistavad, on naised, ja kauaks nemadki! Juba on küla peal jutud, et varsti, vot, tõuseb naise teadlikkus. Hakkavad istuma, rätid süles ja juuksed paljad, pikkadel pinkidel, kuulama, mida parteimehed õpetavad. Ära karda jumalat! Mine tea, äkki varsti ei pea ka mehi kuulama, aga mis sa sellega pihta hakkad või kuhu maailm nõndamoodi läheb? Ega mehed siis naisi kuulama hakka, lihtsalt majas on rohkem kära.
Õlgede peale on kuhjatud kaste ja karpe, vanu vokke ja katkiseid lampe, sadulaid ja range, lõhki läinud leivaastjaid, klaasist pudeleid ning käkra kuivanud säärikuid, põhjata toole ja mõraga peegleid, augulisi korve ja rottidest näritud kasukaid, mis ennegi enam kanda ei kõlvanud – Arhipi maja pööning on imedemaa. Sarikate pealt tolknevad alla vanad võrgud – viimaks kuluvad ära. Luugi lähedal on vastu tala toetatud surnukirst, mille Arhip endale valmis meisterdas, juhuks kui tuleb naisele ootamatult järele minna.
Siin aastasadadega kogunenud träni vahel on Bogdani salajane pühapaik, kus ta tihtilugu isegi südatalvel istumas käib, nina petrooleumilambi valgel ikka mõnes raamatus, pajapõhjapaksused prillid vaevalt kämbla kaugusel loetavast. Vanas jalgadeta voodis haisevad riided kopituse järele, aga Bogdani see ei sega, sest tema tahab omaette hoida, armastab magada pigem siin kui inimesi täis tubades.
Voodi on seatud pööninguakna juurde. Muust ruumist eraldab seda raske raamaturiiul, mis paraja pingutusega on üles toodud. Riiulis on raamatuid mitmes keeles. Kõigist on Bogdan püüdnud läbi närida – mida keerulisem on keel, mida salapärasemad on märgid, seda rohkem raamat teda köidab. Parasjagu on tal käsil „Oera Linda Boek“. Oleks nagu vanaaegne saksa keel, aga ei ole ka – Bogdan annaks palju, et hollandi keelest sotti saada. Nõu pole kelleltki küsida. Raamatuharjusk, kellelt ta kulunud köiteid kala, suitsupeki ja munade vastu vahetab, ei tea nende sisust suurt midagi, mõistab vaid meelde jätta, et sedasorti raamatud on majja oodatud.
Tartus Grossmanni juures välja antud Ralf Hermiase „Adonismuse“ ja „Kartomantia“ köited ning Omavahelise Teadusliku Okkultistliste Teaduste Ringi vihikud, Rudolf von Tischneri „Monismus und Okkultismus“, N. V. Puškina „Орден Звезды Джи Кришнамурти“, Wiktor Turnbulli „Loengud isiklisest magnetismist“, Messeri