kes neid mõtteid mõtleb, ohkab sügavalt. Tema huuled on lausa muigvel, kuid südamesopis virvendab rahutus.
Enne teisi on ta paatide juurde jõudnud, enne teisi hakkab võrke valmis panema. Ega see unetus ole ometi vanusest? Noorena ei tunne ta ennast ammugi, kuid kui nüüd arvutada – alles see oli, kui viiskümmend ette tiksus. Küllap on see ikka brigadiri-amet, mis magada ei lase, võta või jäta. On varahommik, võrkude viimise aeg. Teist korda sõidavad paadid välja pärastlõunal, et siis juba saagiga tagasi tulla, kui jumal annab.
Brigaadide koosseisud pole lõpuni paigas, paadidki on kehvas korras ja uusi püügivahendeid pole ammu saadud. Sel hommikul on merele võetud noored mehed – Hariton, Merkul, Jeremei, Varlam –, see pole neil esimene kord võrgupanekul. Veel on suures paadis ühejalgne Trifili ja joodik Isidor, mõlemad Feofanist nooremad, teine peaaegu kakskümmend aastat, ehkki viimase paistes, tumepunaseks parkunud näo järgi ei tundugi vahe nõnda suur.
Lainet on vähe, suunaga piki randa – puhub kerge lõunatuul, tjeplak. Plaanis on võtta latikat, kes valmistub kudemiseks. Kui kudemine algab, lõpetab kala söömise ja ringiujumise, praegu aga õgib veel viimast…
Kuigi noored on kalapüügiga tuttavad, tunneb Feofan, et tal kui kõige vanemal ja ameti poolest vastutaval isikul tuleb siiski kogemusi jagada. Näiteks selle kohta, et võrgu sisselaskmisel ei tohi seda pingule tõmmata – muidu läheb rulli. Ja raskused tuleb panna alumist nööri ankurdama, nõnda ehitatakse müür, millesse kalad kinni jäävad. Latikad ujuvad parves, kõigest annavad üksteisele teada. Kui latikat püüdes õngekonksu kehvasti haagid ja kala pääseb, ei tule tollest paigast tükk aega ühtegi latikat. „Sama lugu võrguga! Ühe korra saad tõmmata ja ongi kõik – said või ei saanud. Ära pärast ütle, nagu ma poleks hoiatanud,“ õpetab Feofan.
„Aitab juba, onuke,“ torkab Merkul kulmu kortsutades. „Ise teame, kuidas elama peab – ja paremini kui eelkäijad. Nüüd on noorte meeste aeg.“
„Ja kui kauaks seda?“ Feofan raputab pead. „Lõpuks on aeg alati vanade päralt. Kiire on noortel.“
„Aga noored elavad vanad üle. Nii et vaatame, kellel siin aega on.“
„Oh, lapsukesed, ei ole mul isu teid kõiki üle elada, ei ole! Vahel, vaata, on tunne, et just nõnda lähebki. See on sellest, et te jumalat ei karda!“
Merkul muigab kurjalt, avab su vastamiseks – „Lõuad, lita!“ lausub Hariton kaalukalt. Merkul vakatab. Haritonist tugevamat meest pole paadis ega vist külaski.
„No kuidas sa niiviisi, jumal küll, vee peal!“ sosistab Feofan näost valgeks tõmbudes. Ka Trifili ja Isidor vangutavad pahaselt pead, vaatavad Haritoni etteheitvalt – paadis vandumine toob õnnetust. Just nagu selle kinnituseks lendavad üle paadi kajakad, krääksudes parastavat linnunaeru.
Selle üle, kuhu võrk panna, vaidlust ei tule. Feofan tunneb sügavikke ja madalikke, tuult ja lainet piisavalt hästi. Kindlasti oleks paremaid paiku, kuhu võrgud sisse lasta, ent neid ei leia kogemuse abiga, tarvis on õnne – ja seda on Feofanil seni tavaliselt olnud. Peagi on võrgud paigas. Neid hoiavad vee all tihedalt nööri sisse keeratud kivid, pealmist osa tõstavad puust ujukid ja võrgupullud – kinnised klaasist anumad.
Mehed aerutavad tagasi sadamasse.
Paadi järel käib vaevu nähtav võbelus. Feofan on ainus, kes seda märkab, kuid temagi ei tea, et nendega ujub kaasa meetripikkune haug, tõeline järvevalitseja, keda pole osatud välja püüda ei Eesti ega ka tsaariajal.
Ehkki mõned peavad ettevalmistusi halvaks märgiks, teritatakse siin-seal nuge, seatakse valmis sool ja ämbrid, puhastatakse suitsutusreste ja tehakse puidki. Kuigi varemalt oli kombeks kala kuivatada, vinnutada ja tünnidesse teha, on sõjaeelsel kümnendil aru saadud, et suitsukalast paremat ei ole – keele viib alla ja säilib hästi.
Arhipi maja taga väikese õunaaia ja pikkade peenraridade vahel on ahje mitu, kõik punastest tellistest laotud, tahmast tumedad. Kombekohaselt vastutab nende eest vanaema Akulina, kuid tõeline tulemeister on Bogdan, keda igapäevaselt järvele võtta ei taheta. Kärmelt lendab kirves ta käes – ei tea keegi, mil viisil löögid aina õigesse kohta tabavad – mees lööb, kirves näeb. Tulehakatis käib kuiva puuga, pärast juba läheb peeneks raiutud lepp, lõikekohad punetamas – lepp on ainus puu, millel veri sees nagu inimesel, kuid mis parata, tuleb võtta ja põletada. Ega külade lähedal muu kui lepp tahagi kasvada, kui ehk kõrgemates ja kuivemates kohtades mõni mänd, madal kuusk või üksik kange iseloomuga lehtpuu.
„No mis sa nii peenikesi, pole tarvis!“ toriseb vanaema.
Bogdan jääb endale kindlaks: „Tarvis, ikka tarvis, kuidas need läbimärjad muidu põlevad.“
„Olgu, pojake, ja aitab juba! Ega me kogu külale…“
Varsti on halge rohkem kui küllaga. Pole rahu Bogdani hinges – tahab veel suure kuhja nõgeseid valmis rebida, kuid nüüd tuleb vanaema lausa vahele – vara ju, närbuvad ära ja ei tule neist suitsukalale kuldkollast läiget. Nõges ka jumala looming, mis siis, et kõrvetab – ei ole õige teda asjata tappa.
Bogdan asetab prillid õunapuu võra vahele. Ta pomiseb midagi, teeb venitusi, kasvatab tiritamme, hakkab siis kasehalgusid kinnisilmi õhku pilduma ja kinni püüdma. Enamjaolt saab ta need puhtalt kätte, vaid mõni üksik nätsatab maha. Vanaema vangutab pead – oleks mõni kasulik töö anda, kuid midagi ei tule pähe.
Tänaval podiseb mootorratas.
Bogdan, kes on just vana vaiba maha laotanud ning rätsepa moodi istet võtnud, pöörab pead. Tal on õigus, podin lakkab nende maja juures. Kostab meeste hääli, värav kääksatab, koer haugatab.
Bogdan tõuseb rahulikult ning enne veel, kui ta jõuab prillid ette torgata, ilmub maja nurga tagant nähtavale esimees Edison Vassiljevitš koos võõra meesterahvaga. Tollel on punaste lampassidega püksid jalas ning pruunist nahast püstolikabuur külje peal. Noor pehmete joontega nägu kaldub rasvumisele, areneval topeltlõual veiklevad hõredad porgandikarva udemed.
„Tere päevast!“
„Tere-tere, pojakesed,“ ütleb vanaema Akulina neile kepi najal vastu minnes. „Mis teid siia tõi?“
Edison Vassiljevitš kiidab ilusat ilma, küsib põllutööde kohta. Võõras mees vaikib, uurib suitsuahju.
Edison Vassiljevitšil ei tule jutust puudu: „Küll näete, varsti ehitame uue sadama, Moskva saadab suured mootorlaevad! Hästi hakkame elama, hästi ja sõbralikult.“
„See on hea, see on hea, aidaku teid jumal!“ kiidab Akulina.
„Noh, ja kuidas noorsugu on meelestatud?“ pöördub Edison Vassiljevitš Bogdani poole. Too kehitab õlgu.
„A millest see teil aina nõnda? Ma ei ole ka vana mees, aga aru ei saa – muudkui kehitate õlgu. Rääkisin, vot, tolle Haritoniga, rääkisin Pimeniga, hommikul paatide juures – õlad käivad nagu veski, valaks vilja, tuleks jahu! Sul on prillid, küllap loed raamatuid…“
„Mida meie, külainimesed, ikka öelda oskame,“ vastab Bogdan. „Kui saad aru, on asjad, nagu on. Kui aru ei saa – ikka on kõik, nagu on.“
„No-noh, näed, rääkida oskad küll! Aga koosolekutel võiksid siiski käia. Vennad sul vahel tulevad, saavad targaks. Nüüd on uued ajad, kõigil on palju õppida. Mina ka muudkui õpin. Kas teil raadio on?“
Selle sõna peale lõpetab võõras mees suitsuahju uurimise.
Bogdan kehitab jällegi õlgu, mille peale Edison Vassiljevitš laksab endale vastu otsaesist ning hakkab naerma – natuke südamest, natuke tehtult.
„No hüva, hüva, pean vist vanaemalt küsima. Tädi Akulina?“ hõikab esimees maja poole, kuhu vanaeit on poolenisti märkamatult kadunud.
Võõras mees rehmab käega ja teeb esimest korda suu lahti.
„Ärge keerutage,“ ütleb ta eesti keeles. „Mitu raadiot teil peres on?“
„Üks,“ vastab Bogdan. „Kes küsib?“
„Mina