luud
Tänuavaldused
Whalsay on päris saar ja üks sõbralikumaid paiku, mida ma tean. Aga seal pole Lindby-nimelist asulat ning kõik seal kirjeldatud inimesed ja kohad – kaasa arvatud kämpinguonn, kus elavad tudengid – on välja mõeldud. Symbister on olemas – seal randub praam –, kuid seal ei ole Pier House’i hotelli.
Seda raamatut aitasid kirjutada paljud inimesed, kuid kollektiivsest asjatundlikkusest hoolimata leidub selles ilmselt vigu – need kõik on minu tehtud. Arheoloogianõuannete eest olen tänulik Anna Williamsile ja Helen Savage’ile ning Shetlandi väljakaevamiste kohta jagatud selgituste ja tõeliste punaste luude näitamise eest Cathy Battile ja tema Bradfordi ülikooli kolleegidele. Val Turner abistas mind selle käsikirja lugemise ja kriminaalmenetluse üksikasjade parandamisega ning lubas mul tema nime kasutada.
Norra vastupanuliikumisest ja sündmustest, mis toimusid teise maailmasõja ajal Lunnas, sain teada David Howarthi suurepärasest raamatust „The Shetland Bus”. Kuna seal on kirjeldatud väikeste laevade ehitamist Norra siseveekogude tarvis, saan vaid oletada, et see võis toimuda Whalsayl.
Helen Pepper jagas taas nõuandeid kuriteopaiga uurimise asjus. Sarah Clarke varustas infoga raske sünnituse võimalike tüsistuste kohta. Bob Gunn rääkis mulle küülikutest ja haavlipüssidest. Ingrid Eunson, Ann Prios ja Sue Beardshall ajasid minuga juttu, jagasid veini ja mõtisklesid saarte elu-olu üle.
Tänan meie Whalsay-sõpru Angela ja John Lowrie Irvine’i külalislahkuse ja kuduvate naiste foto jagamise eest ning Paula ja Jon Dunni meile suurepärase eluaseme leidmise eest. Iseäranis tänulik olen Whalsay lugemisringile aususe, soojuse ja mu kirjanikukarjääri ühe kõige lummavama õhtu eest.
Visit Shetlandi meeskond ja Shetland Artsi ametnikud olid taas toeks ja pakkusid lahkelt abi. Ka kõigi Shetlandi raamatukogu inimestega on alati rõõm koos töötada.
Lõpetuseks suur tänu Sara Mengucile, Moses Cardonale ja Julie Crispile nende panuse eest raamatu valmimisse! Julie on iga kirjaniku unistuste toimetaja.
Esimene peatükk
Anna tegi silmad lahti ning nägi verest viirulist ja läikivat kätepaari. Nägu polnud näha. Kõrvus kajas läbilõikav kisa. Alguses arvas Anna, et ta on Utras ning Ronald aitab Josephil jälle siga tappa. See oleks selgitanud verd, punaseid käsi ja kohutavat kiledat häält. Siis taipas ta, et tema ise kisendab.
Keegi asetas kuiva käe tema laubale ja pomises sõnu, millest ta aru ei saanud. Ta nähvas mehele vastuseks mingi rõveduse.
Valu ei läinud üle.
Selline tunne on surres.
Küllap rohu mõju hakkas lõppema, sest kui Anna jälle eredasse kunstlikku valgusse silmad avas, tabas teda selgusehoog.
Ei, selline tunne on sünnitades.
„Kus mu laps on?” Ta kuulis oma sõnu, mis olid petidiini tõttu veidi pudised.
„Tal oli hingamisega raskusi. Me andsime talle äsja natuke hapnikku. Tal pole viga midagi.” Naisterahva hääl. Shetlandlanna, veidi üleolev, kuid veenev, ja see oli kõige tähtsam.
Kaugemal naeratas kohmetult mees, kelle küünarnukil oli verd.
„Andke andeks,” ütles ta. „Platsenta peetus. Parem oli see siinsamas välja võtta kui teid operatsioonisaali saata. Ma arvasin, et pärast tangisünnitust te enam seda ei sooviks, aga küllap seegi variant polnud kuigi meeldiv.”
Anna mõtles jälle Josephi peale, poegivatele lammastele, ronkadele, kes lendavad minema, emakook nokas ja küüniste vahel.
Ta polnud seda oodanud. Ta polnud arvanud, et sünnitamine on nii valus ja verine. Ta pööras pead ja nägi Ronaldit; mees hoidis ikka veel tema kätt.
„Anna andeks, et ma sind sõimasin,” ütles Anna.
Ta nägi, et mees on nutnud. „Ma kartsin kohutavalt,” ütles Ronald. „Ma arvasin, et sa sured.”
Teine peatükk
„Anna Clouston sünnitas eile õhtul lapse,” ütles Mima. „Ilmselt oli sünnitus raske. Anna oli kakskümmend tundi tuhudes. Ta jäetakse mõneks päevaks sisse, et tal silma peal hoida. See oli poiss. Veel üks mees, kes võib Cassandra üle võtta.” Mima heitis Hattiele vandeseltslasliku pilgu. Tundus, nagu pakuks see Mimale lõbu, et Annal oli raske sünnitus. Mimale meeldisid kaos, korratus, teiste inimeste ebaõnn. See andis talle ainet keelepeksuks ja hoidis teda elus. Vähemasti nii väitis ta oma köögis istudes ja teetassi või viskiklaasi taga kõkutades ning Hattiele saare sündmustest pajatades.
Hattie ei teadnud, mida Anna Cloustoni lapse kohta öelda; ta polnud laste võlust kunagi aru saanud ega mõistnud neid. Laps oleks lihtsalt veel üks tüsistus. Nad seisid Setteris, majatagusel põllul. Kevadise päikesevalguse uhk valgustas sinisest kilest ajutist tuulevarju, käru, lindiga märgitud kaevandeid. Hattie nägi neid justkui esimest korda ning mõtles, kuidas nad olid taluvalduse selle otsa segi keeranud. Enne kui tema oma ülikooli meeskonnaga kohale jõudis, oli Mimale avanenud vaade üle madala kallaka aasa lahesopini. Nüüd oli paik isegi kevade algul porine nagu ehitusplats ning Mima vaadet häiris prahihunnik. Käru oli rohu sisse roopad vajutanud.
Hattie suunas pilgu üle segadiku silmapiiri poole. See oli kõige lagedam arheoloogiliste väljakaevamiste plats, kus ta iial oli töötanud. Shetland oli üksainus taevas ja tuul. Siin ei pakkunud varju ükski puu.
Ma armastan seda kohta, mõtles ta äkki. Ma armastan seda rohkem kui ühtegi teist paika maailmas. Ma tahan siin veeta oma ülejäänud elu.
Vanusest hoolimata üllatavalt nõtke Mima oli pesu nöörile riputanud. Ta oli nii pisike, et pidi nöörini ulatumiseks end välja sirutama. Hattie meelest nägi ta välja nagu laps, kes kikivarvul keksleb. Pesukorv oli tühi. „Tule sisse ja söö hommikust,” kutsus Mima. „Kui sa natuke kaalus juurde ei võta, siis viib tuul su minema.”
„Pada ja katel,” lausus Hattie, järgnedes Mimale läbi rohu maja juurde. Ja Hattie arvates nägi tema ees traaviv Mima nii habras ja õrn välja, et torm võinuks ta õhku tõsta ja merele kanda. Minnes rääkis ja naeris Mima kogu aeg ning tuul keerutas teda nagu tuulelohe saba, kuni ta silmist kadus.
Köögi aknalaual potis õitsesid hüatsindid ja nende lõhn täitis toa. Need olid kahvatusinised, valgete triipudega.
„Ilusad.” Hattie lükkas kassi toolilt maha, et saaks istuda, ja võttis laua ääres istet. „Kevadised.”
„Ma ei saa tegelikult nende mõttest aru.” Mima küünitas end, et riiulilt kastrul võtta. „Need on inetud lilled ja nad haisevad. Evelyn kinkis need mulle ja arvas, et peaksin tänulik olema. Aga ma teen neile varsti otsa peale. Ma pole seni veel ühtegi toataime ellu jätnud.”
Evelyn oli Mima minia ja ohtrate kaebuste sihtmärk.
Kõik nõud ja söögiriistad Mima majas olid veidi räpased, ometi sõi tavaliselt nii nõudlik, nii heitliku isuga Hattie alati kõike, mida Mima talle valmistas. Täna tegi Mima munaputru. „Kanad munevad jälle hästi,” ütles ta. „Sa pead mõne muna Kalurionni kaasa võtma.” Munad olid sõnnikused ja külgekleepunud õlekõrtega, kuid Mima lõi need otse kaussi ja hakkas neid kahvliga kloppima. Läbipaistvat munavalget ja tumekollast rebu pritsis vahariidest laudlinale. Sama kahvliga kaapas Mima pakist tüki võid ja kukutas selle Rayburni pliidil olevale pannile. Või särises ja Mima kallas munad sisse. Ta viskas paar viilu leiba otse pliidiplaadile ja peagi oli tunda kõrbelõhna.
„Kus Sophie siis täna hommikul on?” küsis Mima, kui nad sööma hakkasid. Tal oli suu täis ja valehambad ei sobinud päris hästi suhu, niisiis läks Hattiel natuke aega, enne kui ta aru sai, mida teine ütles.
Sophie oli väljakaevamistel Hattie abiline. Tavaliselt tegeles Hattie planeerimise ja ettevalmistustega. Lõppude lõpuks oli see tema doktoritöö, tema projekt. Ta tahtis iga hinna eest kõik õigesti teha. Kuid sel hommikul oli ta innukalt vara väljakaevamiste platsile kippunud. Vahetevahel oli hea Sophiest eemale pääseda ning sama palju rõõmustas Hattie võimaluse üle Mimaga nelja silma all lobiseda.
Sophie meeldis Mimale. Eelmisel hooajal olid tüdrukud kogukonnakeskusse tantsupeole kutsutud ning Sophie oli olnud peo hing, nii et mehed olid lausa