tahaks veidi aega pojaga kahekesi olla. Ta naeratas, kujutledes, kuidas Ronald saarele tiiru peale teeb, tulvil uudiseid sünnitusest ja pojast. Ta peab kõik sugulased läbi käima, korrutama lugu sellest, kuidas naisel veed ära tulid, kui nad parajasti Co-opi poes olid, rääkima raskest sünnitusest ja karjuvast lapsest, kes maailma kisti.
Neljas peatükk
Hattie poleks üldse tahtnud, et Evelyn täna Setteris oleks. Nad olid Whalsayl viibinud vaid nädala ning tal oli muustki mõelda: muredest, mis koos rõõmuhetkedega ikka ja jälle tema meelde kerkisid. Pealegi tahtis ta väljakaevamistega edasi jõuda. Omaenda kaevamistega, mis olid sügisest saadik pooleli. Nüüd olid pikemad päevad ja ilusam ilm ta tagasi Shetlandi saartele projekti lõpetama toonud. Ta kibeles tagasi peakaevandisse minema, et jätkata sõelumist ja dateerimist, et lõpetada oma piinlikult täpsed märkmed. Ta tahtis väitekirja kaitsta ja end minevikku matta. Kui ta suudaks tõestada, et Setteris oli keskaja kaupmehe maja, oleks tal doktorikraadi saamiseks algupärane uurimismaterjal. Veelgi tähtsam: hoone dateerimist ja selle staatust kinnitavate esemete avastamine annaks talle põhjenduse rahastamistaotluse esitamiseks, et kaevamisi laiendada. Siis oleks tal ettekääne Shetlandi saartele jäämiseks. Hattie ei talunud mõtet, et ta on võib-olla sunnitud saartelt lahkuma. Ta arvas, et ei suuda enam kunagi linnas elada.
Kuid Evelyn oli kohalik vabatahtlik, ta vajas väljaõpet ja Hattiel oli tarvis teda enda poolel hoida. Hattie teadis, et ta ei saa vabatahtlikega hästi hakkama. Ta oli kannatamatu ja ootas neilt liiga palju. Ta kasutas keelt, millest neil polnud lootustki aru saada. Tänane päev ei tõotanud kerge tulla.
Nad olid ärganud päikesepaistes, kuid nüüd imbus valgusse merelt tulnud udu. Mima maja oli kauge vari ning kõik näis pehmem ja orgaanilisem. Tundus, nagu oleksid mõõtelatid maapinnast tärganud justkui pajud, ja prügihunnik oli looduslik – maapinnakurd.
Päev varem oli Sophie proovikaevandi peaplatsist veidi eemal ära märkinud ning murukamara eemaldanud. Ta oli paljastanud juured ja lapikese tavatult liivast kuiva pinnast ning tasandanud ala kirkaga, et proovikaevamine saaks alata. Pealmine pinnasekiht oli visatud juba olemasolevasse prügihunnikusse. Kõik oli valmis, kui Evelyn kell kümme kohale jõudis, nagu oli lubanud, jalas koortriidest püksid, seljas vana paks kampsun. Tal oli murelik pugejailme nagu õpilasel, kes püüab õpetajale meeldida. Hattie selgitas talle protsessi.
„Kas hakkame siis pihta?” Hattie teadis, et Evelyn on innukas, kuid naine oleks pidanud siiski asja tõsisemalt võtma, näiteks märkmeid tegema. Hattie oli platsi kirjeldamise meetodid üsna üksikasjalikult läbi võtnud, kuid polnud kindel, kas Evelyn oli sellest kõigest aru saanud. „Kas tahad käsilabidaga proovi teha, Evelyn? Sellisel platsil me kõike ei sõelu, ehkki võime selle läbi vesisõela lasta, ja kõik leiud tuleb konteksti asetada. Kas sa saad aru, kui tähtis see on?”
„Jajah.”
„Ja me töötame tuntud alalt tundmatu suunas, nii et kaevame alati tahapoole. Me ei taha tallata asjadel, mille oleme juba välja kaevanud.”
Evelyn tõstis pilgu ja vaatas Hattiele otsa. „Ma ei tööta küll vahest doktorikraadi saamiseks,” ütles ta, „aga ma pole ka tohmakas. Ma kuulasin.” See oli leebelt öeldud, aga Hattie tundis, et ta punastab. Ma ei oska inimestega suhelda, mõtles ta. Klapin ainult esemete ja ideedega. Ma saan aru, kuidas käis elu minevikus, aga ei oska elada inimestega olevikus.
Vanem naine kükitas kaevandisse ja hakkas ebalevalt aialabidaga kaevama, alustas ühest nurgast, kraapis pinnase pealmise kihi ära ning sirutas end, et muld ämbrisse kukutada.
Tal oli kulm kortsus nagu lapsel, kes keskendub rutiinsele kodutööle. Järgmise poole tunni jooksul oli tema näol sama ilme iga kord, kui Hattie talle pilgu heitis. Hattie pidi just minema Evelyni tööd üle vaatama, kui naine teda hüüdis.
„Mis see on?”
Hattie ajas end sirgu ja läks vaatama. Liivase pinnase ja merekarbitükikeste taustal paistis mingi kõva ese. Hattie oli tahes-tahtmata põnevil. Võib-olla oli see keraamikakild. Mujalt sissetoodud keraamika annaks majale loodetud staatuse. Nad olid proovikaevandi rajanud väljakaevatud hoonest eemale just sellepärast, et ei tahtnud lasta asjaarmastajatel tundlikele leidudele sattuda, aga võib-olla olid nad komistanud kökenmöding’ile1, vahest koguni maja juurdeehitusele. Hattie kükitas Evelyni kõrvale, peaaegu tõukas ta eest ja pühkis paljastatud esemelt pinnasesodi ära. See polnud potikild, ehkki oli punakaspruun, savikarva. Luu, nägi Hattie nüüd. Üliõpilasena oli ta arvanud, et luud on valged, kreemikad või hallid, ning värvi tumedus oli teda üllatanud. Suur luutükk, ümar, arvas ta, ehkki paljastatud oli vaid osa.
Hattie oli pettunud, kuid püüdis seda mitte välja näidata. Algajaid erutasid nende esimesed leiud. Shetlandi väljakaevamistel leidsid nad ikka ja jälle luukilde, enamasti lammaste omi; kord oli tegemist ka hobusega, skelett oli peaaegu tervenisti säilinud.
Hattie hakkas seda Evelynile selgitama, rääkis, mida võib loomajäänuste paigutusest teada saada.
„Me ei saa lihtsalt eset välja kaevata,” ütles ta. „Me peame seda kontekstis hoidma, kaevamist kihthaaval jätkama. See on hea õppetund. Ma jätan su sellega tegelema ja tulen hiljem tagasi.” Ta mõtles, kui kohmetuna tema ennast kaevates tunneks, kui keegi üle tema õla vahiks. Pealegi oli tal oma töö teha.
Hiljem läksid nad majja sööma. Mima tegi neile võileibu ja tuli pärast ka ise välja vaatama, mis toimub. Kui Evelyn proovikaevandisse tööle naasis, seisis vana naine juures ja vaatas. Mimal olid jalas mustad krimpleenpüksid ja kummisaapad, mis lotendasid põlvede ümber. Ta oli õlgadele visanud viledaks kulunud halli fliisi. Hattie meelest nägi ta seal seistes ja vaadates, kuidas tema minia töötab, välja nagu kapuutsiga vares. Kapuutsiga vares, kes on valmis toidupalukest haarama. „Noh, Evelyn, milline sa välja näed?” küsis Mima. „Käpuli nagu mingi lojus. Selles valguses oled sa justkui mõni Josephi siga, kes seal mullas songib. Vaata ette, või muidu lõikab ta sul kõri läbi ja sööb su peekoni pähe ära.” Ta naeris nii valjusti, et hakkas köhima ja puristama.
Evelyn ei lausunud sõnagi. Ta laskus põlvili ja jäi vahtima. Hattiel hakkas temast kahju. Ta polnud teadnudki, et Mima võib nii julm olla. Hattie hüppas Evelyni kõrvale kaevandisse. Nüüd ulatus peaaegu täiesti paljastatud luu mullast välja. Hattie võttis teksaste taskust oma aialabida. Pingsalt keskendudes eemaldas ta veel pinnasesodi, seejärel võttis harja. Luu kuju muutus selgemaks: see oli meeldivalt kaarjas, otsekui nikerdatud õõnega.
„Pars orbitalis,” ütles Hattie. Vapustuse ja erutuse tõttu unustas ta oma varasema otsuse mitte eputada, vaid pruukida lihtsat keelt, et Evelyn aru saaks.
Evelyn vaatas talle otsa.
„Silmakoobasmine osa,” selgitas Hattie. „See on inimkolju osa.”
„Oi ei,” ütles Mima. Hattie tõstis pilgu, vaatas talle otsa ja nägi, et vana naine on näost valge. „See ei saa õige olla. Ei, ei, ei või olla.”
Mima pööras ringi ja kiirustas maja poole.
Viies peatükk
Sandy Wilson tuli vaarudes üle välja. See oli mõni nädal pärast seda, kui Hattie oli kolba leidnud, ühel neist kottpimedatest õhtutest, mida kevadel sageli ette tuleb. Külm ei olnud, aga saart katsid madalad pilved ja tihe halastamatu uduvihm varjas kuu, tähed ning isegi Sandy selja taha jääva maja valgustatud aknad. Tal polnud taskulampi, aga seda polnud ka vaja. Sandy oli siin üles kasvanud. Kui elasid kuue miili pikkusel ning kahe ja poole miili laiusel saarel, oli sul kümnendaks eluaastaks tuttav iga selle toll. Ja see sisemine kaart jäi sinuga isegi pärast seda, kui sa saarelt lahkusid. Sandy elas nüüd linnas, Lerwickis, kuid arvas, et kui ta kinnisilmi Whalsay mis tahes paika maha pandaks, suudaks ta mõne minuti möödudes öelda, kus ta on, pelgalt maapinna kuju järgi jalge all ja tunde järgi, mille tekitas tema käele lähima daiki2 puudutamine.
Ta teadis, et on liiga palju joonud, kuid õnnitles end, et oli õigel ajal Pier House’i hotellist lahkunud. Küllap ema on üleval ja ootab teda. Veel paar