kõik lihtsalt väike lõbu. See ei tähenda midagi. Sa ise peaksid ka natuke rõõmsam olema.”
Kuidas ma talvel Whalsay järele igatsesin! mõtles Hattie. Kuidas ma Mimast puudust tundsin!
„Sophie töötab natuke aega Kalurionnis,” vastas ta. „Paberitöö. Tead küll. Ta tuleb varsti.”
„Nii?” päris Mima, linnusilmad kruusiserva kohal säramas. „Kas sa leidsid endale sedaaegu mehe, kui ära olid? Vahest mõne kena välimusega akadeemiku? Kellegi, kes neil pikkadel talveöödel sulle voodis sooja teeks?”
„Ära noki, Mima.” Hattie lõikas röstsaial nurga ära, kuid jättis selle söömata. Tal polnud enam kõht tühi.
„Võib-olla peaksid endale saarelt mehe otsima. Sandy pole ikka veel naist leidnud. On temast hullemaidki. Vähemasti on tal rohkem elu sees kui ta emal.”
„Evelynil pole häda midagi,” ütles Hattie. „Ta on meisse hästi suhtunud. Mitte iga saareelanik pole kaevamisi toetanud, aga tema on alati meie eest seisnud.”
Kuid Mima polnud veel valmis Hattie armuelu teemat sinnapaika jätma. „Vaata ette, tüdruk. Sa leiad endale õige mehe. Sa ei taha haiget saada. Mina tean sellest kõike. Minu Jerry polnud pühak, kelleks teised teda pidasid.” Siis läks ta murde peale üle. „Tiad, ilma meheta saab elada. Mina olen piagu kuuskend aastat ilma meheta eland.”
Ja Mima pilgutas silma, pannes Hattie mõtlema, et ehkki Mima võis tõesti kirjade järgi kuuskümmend aastat ilma abikaasata elanud olla, oli tema ellu mehi ilmselt küllaga jagunud. Hattie juurdles, mida vana naine sellega veel öelda tahab.
Niipea kui nõud said pestud, läks Hattie tagasi väljakaevamisplatsile. Mima jäi tuppa. Oli neljapäev, päev, mil ta võõrustas Cedricut – meesterahvast, kes tal külas käis. Hattie oli talv läbi selle paiga peale mõelnud ning need mõtteheietused olid teda soojendanud nagu armsam. Kiindumus arheoloogiasse, saarde ja selle rahvasse olid tema mõtetes kokku sulanud: Whalsay, üksainus projekt ja üksainus püüdlus. Esimest korda mitme aasta jooksul tundis ta kõditavat erutust. Tõesti, mõtles Hattie, mul pole vähimatki põhjust nii arvata. Mis minuga lahti on? Ta tabas end laialt naeratamas. Ma pean ennast jälgima. Inimesed arvavad, et ma olen hull, ja panevad mu jälle luku taha. Kuid see sundis teda veelgi laiemalt naeratama.
Kui Sophie kohale jõudis, pani Hattie ta proovikaevandit ette valmistama. „Kui Evelyn tahab aidata, peaksime teda õpetama seda õigesti tegema. Puhastame põhikaevandist eemal prooviala.”
„Kurat, Hat! Kas meil on teda oma platsile tõesti vaja? See tähendab, ta on üsna lahke, aga tõeline tüütus.” Pikkade kollakaspruunide juustega Sophie oli pikka kasvu ja heas vormis. Ta oli talvel Alpides puhkemaja teenijatüdrukuna töötanud, et sõpra aidata, ning tema ihu oli pruun ja õhetav. Sophie oli sundimatu ja rahulik ning sai kõigega hõlpsasti hakkama. Ta tekitas Hatties neurootilise logardi tunde.
„Shetlandil on meie töö üheks tingimuseks kogukonna kaasamine,” ütles Hattie. „Sa tead seda.” Oh jumal, mõtles ta, nüüd on mu jutt nagu keskealisel kooliõpetajal. Nii ülespuhutud!
Sophie ei vastanud. Ta kehitas õlgu ja jätkas tööd.
Hiljem ütles Hattie, et ta läheb Utrasse, et Evelyniga kaevamistööde väljaõppest rääkida. See oli ettekääne. Tal polnud mahti olnud Lindbys oma lemmikpaikades ära käia. Päike paistis ikka veel ja Hattie tahtis ilusat ilma igati ära kasutada. Kui ta majast möödus, sõitis Cedric parajasti oma autoga ära. Mima oli köögiaknal ja lehvitas mehele. Hattiet nähes tuli ta ust avama.
„Kas tuled tuppa ja jood tassi teed?”
Kuid Hattie arvates tahtis Mima temalt lihtsalt veel mõne infokillu välja pigistada ja omalt poolt nõuandeid jagada. „Ei,” vastas ta. „Täna pole mul aega. Kuid Sophie teeb varsti puhkepausi, tahad ehk teda seltsi kutsuda.”
Ja Hattie sammus edasi mööda rada, päike nägu soojendamas, tundes end nagu laps, kes koolist poppi teeb.
Kolmas peatükk
Anna laps veetis oma elu esimese öö intensiivravipalatis. Ämmaemandad ütlesid, et muretsemiseks pole vähimatki põhjust. Väikesel armsal poisil pole viga midagi. Kuid ta vajas hingamisel ikka veel veidi abi ning teda pidi natuke aega kuvöösis hoidma. Pealegi oli Anna kurnatud ja vajas puhkust. Hommikul toovad nad lapse tema juurde ja aitavad tal teda toita. Pole mingit põhjust, miks nad mõlemad ei võiks mõne päeva pärast kodus olla.
Anna magas hooti, vajus unne ja ärkas jälle. Arst oli talle veel valuvaigisteid andnud ning tema unenäod olid väga eredad. Kord äkki ärgates juurdles ta, kas selline tunne võiks olla uimasteid tarvitades. Ülikoolis polnud see pahe teda kunagi ahvatlenud. Talle oli alati tähtis selge mõistuse juures püsida.
Anna tajus, et Ronald on tema kõrval. Paaril korral kuulis ta meest mobiiltelefoniga rääkimas. Ta arvas, et mees räägib oma vanematega. Anna tahtis talle öelda, et ta ei tohiks haiglas telefoni kasutada, kuid unisus sai temast võitu ja sõnad ei kõlanud arusaadavalt.
Anna ärkas, kui valgeks läks, ja tundis end palju kosunumalt, küll veidi muserdatult ja vaevatult, kuid virgena. Ronald magas sügavalt nurgas toolil, pea kuklas, suu lahti, ja norskas valjusti. Ilmus ämmaemand.
„Kuidas mu lapsuke elab?” Nüüd oli Annal raske uskuda, et laps on olemas, et ta polnud kogu sünnitamise kogemust ette kujutanud. Ta tundis, nagu oleks eelmisest õhtust täiesti distantseerunud.
„Ma toon ta teie juurde. Praegu läheb tal väga hästi, ta hingab ise normaalselt.”
Ronald liigutas toolil ja ärkas samuti. Lõuaorasega, pilk magamisest veidi mõttelage, nägi ta välja nagu tema isa.
Laps lebas plastkastis, mis meenutas Annale kalakasti. Ta lamas selili. Tema nahk oli kergelt kollakas; Anna oli raamatuid lugenud ja teadis, et see on normaalne. Poisi keha kattis tume ude ja kummalgi peapoolel oli roosa laik.
„Ärge selle pärast muretsege,” ütles ämmaemand. Ta pidas endastmõistetavaks, et suudab Anna mõtteid aimata. „See on tangisünnituse tagajärg. See kaob mõne päevaga.” Ta võttis lapse sülle, mähkis teki sisse ja ulatas Annale. Anna langetas pilgu tillukesele laitmatule kõrvale.
„Kas hakkame talle süüa andma?”
Ronald oli nüüd täiesti ärkvel. Ta istus Anna kõrvale voodile ämmaemanda vastu. Ta sirutas sõrme ja vaatas, kuidas laps sellest kinni haaras.
Ämmaemand näitas Annale, kuidas on kõige parem last toita. „Võtke padi niimoodi sülle, hoidke selle käega tema pead ja suunake ta sedasi rinnanibu juurde …” Anna, kes oli tavaliselt praktilistes asjades väga pädev, tundis end kohmaka ja saamatuna. Siis haaras laps temast kinni ja hakkas imema ning Anna tundis lausa kõhuga, kuidas poiss tõmbab.
„Vaat nii,” ütles ämmaemand. „Teil on loomulikku annet. Kui kõik läheb hästi, võite juba homme koju saada.”
Kui naine oli läinud, istusid vanemad endiselt voodil ja vaatasid last. Poiss uinus ühtäkki sügavalt, Ronald tõstis ta ettevaatlikult üles ja pani tagasi plasthälli. Annale oli antud eraldi palat vaatega hallidele majadele ja merele. Nad mõtlesid välja kuulutuse teksti, mis võiks Shetland Timesis ilmuda.
„20. märtsil sündis Ronald ja Anna Cloustonil poeg James Andrew, Lindbyst pärit Andrew ja Jacobina Cloustoni ning Inglismaalt Herefordist pärit James ja Catherine Browni esimene lapselaps.”
Jamesi sünniaeg oli planeeritud, nagu oli planeeritud kõik Anna elus. Ta arvas, et kevad on lapse ilmaletoomiseks ideaalne aeg ning Whalsay on lapse kasvatamiseks imehea koht. Sünnitus oli olnud valusam ja verisem, kui ta oli ette kujutanud, kuid nüüd oli see möödas, ja polnud ühtki põhjust, miks nende pereelu poleks pidanud sujuma.
Ronald ei saanud silmi pojalt ära. Anna oleks pidanud aimama, et mehest võib saada jumaldav isa.
„Miks sa ei võiks koju minna?” küsis Anna. „Käi duši all ja vaheta riided. Kõik tahavad uudiseid kuulda.”
„Võiksin